Signe Riisalo: perelepitus aitab näha keerulisi olukordi läbi lapse silmade
Perelepituses ei taastata paarissuhet, vaid püütakse jõuda mõlemale vanemale sobivate lahendusteni lähtudes esmajoones lapse huvidest. Perelepituse fookus vanemate koostööl, mille raames on võimalik kokku leppida lapsega suhtlemise õiguse ja alaealise lapse elatist puudutavates küsimustes, kirjutab Signe Riisalo.
Eelkõige soovime muidugi seda, et lapsed saaksid kasvada hoitud ning turvalises keskkonnas ühes oma ema ning isaga. Kui aga kaks täiskasvanud inimest otsustavad oma partnerluse lõpetada, jääb üle vaid loota, et neis on tarkust säästa oma lapsi kõiksugu elukorralduse muutustega seotud muredest.
Et seda teekonda kogu perekonna jaoks lihtsustada ning vältida kohtusse pöördumist, olemegi pingutanud riikliku perelepitusteenuse loomise nimel. Seda selleks, et säästa lapsi ning hoida just nimelt nende heaolu esiplaanil ajal, mis lahkuminekujärgseid asjaajamisi täis. Ehk lahkelt lahku, nagu perelepitusteenuski ette näeb.
Nii on alates käesoleva aasta 1. septembrist saadaval riiklik perelepitusteenus, mille tulemiks saab olema vanemluskokkulepe ehk täitedokument, mis kohustab vanemaid perelepituses sõlmitud kokkulepetest ka kinni pidama. Ühtlasi kaasatakse riikliku perelepituse protsessi ka lapsed, et nendegi soovid ning vajadused oleksid nähtavad. See toimub muidugi lapse vanust ning valmisolekut eakohasel moel arvesse võttes.
Teenus ise on Eestis olnud saadaval juba üsna pikka aega, kuid seda kohalike omavalitsuste või perede enda rahastusel. Nüüd hakkab teenust osutama aga Sotsiaalkindlustusamet, mis muudab selle kättesaadavaks ning sisult ühetaoliseks kõikjal Eestis. Perelepituse eesmärk on lahendada kohtuväliselt erinevaid lapsega seotud küsimusi, näiteks suhtluskord ja elatis.
Perelepituses ei taastata paarissuhet, vaid püütakse jõuda mõlemale vanemale sobivate lahendusteni lähtudes esmajoones lapse huvidest. On oluline meeles pidada, et paarisuhte lõppemisel ei lõpe vanemlussuhe ning lapse vajadus mõlema vanema järele ei lõpe täiskasvanute vahelise kooselu purunemise järel. Nii on perelepituse fookus vanemate koostööl, mille raames on võimalik kokku leppida lapsega suhtlemise õiguse ja alaealise lapse elatist puudutavates küsimustes.
Igal aastal pöördub seesuguste küsimuste lahendamiseks kohtusse ligi 4000 inimest ning põhiline perelepituse juures ongi see, et kogu ülalmainitu toimub soovituslikult kohturaamistikust väljaspool.
Teenuse saamiseks on vanematel võimalik ise pöörduda sotsiaalkindlustusametisse. Lisaks suunab kohus esmajoones perelepitusse need vanemad, kes on esitanud kohtule suhtluskorra avalduse.
Kui kohtusse jõuab pere, kus on esinenud lähisuhtevägivalda, selgitab kohus perele võimalust lahendada vaidlus eriväljaõppe saanud perelepitaja abiga, aga automaatset teenusele suunamist nende perede puhul ei toimu. Perelepitus on alternatiiv kohtumenetlusele, mis näeb ette erapooletu eksperdi (perelepitaja), enamasti kas psühholoogia-, sotsiaaltöö- või õigusalase haridusega eriväljaõppe saanud praktiku poolt läbi viidud sessioone.
Ideaalis võiks kooselava pere eesmärgiks olla peresuhete hoidmine ja enne sellest loobumist on samuti võimalik tuge saada mitmelt poolt. Nii perenõustajatelt kui ka pereteraapiast, mille siht on kutsuda peresuhetes esile muutusi, mis kõigile osapooltele sobiksid.
Kui lahutamise soov on lõplik, siis tuleb seda teha viisil, mis säästaks lapsi, ja täpselt selleks perelepitus loodud ongi. See aitab näha olukorda ka läbi lapse silmade ning anda aimu sellest, millise lapsepõlve eest teie laps täiskasvanuna, näiteks ise vanema rollis olles, teile tänulik on.
Toimetaja: Kaupo Meiel