Leanika Tamm: perekonnaõiguse käekäigust muutuvate aegade varrukas

Leanika Tamm
Leanika Tamm Autor/allikas: Erakogu

Minevikust saab õppust võtta, kuid seda ei pea mingil juhul tegema lapsed. Vanemate omavaheliste tülide peatükid peaksid olema lastele suletud, sest lapsed ei pea ega tohigi olla oma vanemate vihkamise mutta kaevuvad suhtearheoloogid, kes üksikuid leide omavahel kokku sobitada ja liita üritavad, ise sellest üha uusi haavu juurde saades, kirjutab Leanika Tamm.

Cicero antiikaegse käibefraasi "O tempora, o mores" toob vanem põlvkond ohates kuuldavale, kui ajad nende ümber on muutunud laitmist väärivaks. Tegelikult muutuvad ajad ja kombed, nagu ka õigus ajas pidevalt.

Perekonnaõigus on kahtlusteta üks maailma vanimaid õigusharusid, mille sisu on viimastel aastakümnetel - võrreldes varasemate sajandite praktikaga - ülimalt kiiresti muutunud. Dogmad "kuni surm neid lahutab" ja lahutuse või vallasemadusega kaasnenud ühene ühiskondliku hukkamõistu kivirahe on kõigest paarikümne viimase aasta jooksul liivaks murenenud. Ja nii ülemaailmselt.

Ebaeestlaslikult ennast upitades tuleb nentida, et Eestis kehtiv perekonnaseaduse redaktsioon on üks noorimaid, kaasaegsemaid ja dünaamilisemaid terves Euroopas. Samal ajal ei taga ka parim seadus ega aus ja õiglane kohtumenetlus õigusrahu, kui selleks puuduvad seaduste kandjail, tavalistel inimestel elementaarsed õigusteadmised, tahe ja soov järgida norme ning arvestada teistega. Muutuvatel aegadel vajavad pered enam kui kunagi varem üksteise õigustega arvestamist, mõistmist ja mõistlikkust.

Samal ajal ei piisa Eestile ka praegusest modernsest perekonnaseadusest, sest ühe perekonnaõiguse põhimõiste, abielu üle käib tuline ühiskondlik debatt.

Aastaid avalikkuse ees peetava vaidluse tulipunktiks on küsimus traditsioonilisest perekonnast. Perekonnaõiguse tegelik sisu ei ole juba ammu üksnes traditsiooniliste abielusuhete reguleerimine. Kaasaegne seadus keskendub vanemate ja laste omavaheliste suhete õiguslikule reguleerimisele ning riigi pereellu sekkumise piiritlemisele.

Perekonnaseadus peab kõigile inimestele tagama põlvkonnaülese ladusa elukorralduse erinevate lähisuhete segadikus, sõltumata sellest, millise tähenduse peaks seadusandja andma terminile "abielu."

Siin ja praegu on abielu mõiste sisustamisest sootuks olulisem seadusega parimal viisil paika panna see, kuidas lapsi sõltumata vanemate kooseluvormist või selle puudumisest ülal pidada ja kasvatada.

Kohtu sekkumist on vaja siis, kui suhterong on rööbastelt nii maas, et lastekaitsetöötajate, perelepitajate, nõustajate, lastepsühholoogide ja paljude muude spetsialistide üritused olukorda parandada on liiva jooksnud.

Peamiselt vajavad perekonnavaidlusega kohtusse pöördujad lahendust omavahelistest lähisuhetest tulenevatele probleemidele alates lapse põlvnemise tuvastamisest, sellest tulenevast laste ja vanemate ülalpidamiskohustusest ja laste kasvatamisega seonduvatest erineva sisuga hooldusõiguse vaidlusteni.

Kõige äärmuslikumad kohtukaasused lahendavad olukordi, kus vanemad ei ole oma laste kasvatamisega pikka aega toime tulnud ning riik sekkub pereellu eesmärgiga lapsed perest eraldada ja vanema hooldusõigusi piirata. Siinkohal käsitlen kuut perekonnaõiguse peamist küsimust lähemalt.

Mida vajab laps?

Muutumatuna on püsinud see, et laps vajab kasvamiseks armastust (inimsuhteid), ainelisi vahendeid (toit, rõivad, elukoht) ning eeskuju ja õpetussõnu (kasvatus). Esimeses järjekorras peavad vajalikud tingimused tagama vanemad. Lapse õigus saada elatist on viimase paarikümne aastaga läbi teinud suure metamorfoosi ning päris kindlasti ei ole ka praegune kord "valmis", seega on elatise regulatsioon sarnane Tallinna linnaga, kus ehitamistöö ei lõpe kunagi.

Sõltumata seadusest on jäävalt oluline just see, et vanematel endil on kohustus oma lapse eest igakülgselt hoolitseda. Laps vajab kasvamiseks mitte ainult vanema poolt nõude vormis paberile pandud soove ja lubadusi, vaid reaalset ülalpidamist, hoolitsust ja suhtlemist.

Sõltumata riigi panusest on vajalik, et just lahus elavad vanemad teadvustaksid endale lapse igapäevast ülalpidamiskohustust ja selle tegelikku tähendust. Iga lapse jaoks on väga oluline ka vanema poolt elatise ja hoolitsuse andmisega igapäevaselt edastatav sõnum: "Sa oled vajalik ja hoitud! Oleme sinu jaoks alati olemas, sõltumata sellest, millised probleemid meil omavahel on."

Kuhu peaksid vanemad vaidluse tekkimisel pöörduma?

Esmalt on mõistlik otsida abi perenõustamisest ja perelepitusest ning üritada omavahel selgeks rääkida laste tulevikku puudutavad küsimused. Lahenduse ja abi saamiseks võib alati pöörduda lastekaitsespetsialisti poole. Kui kõik muud võimalused on ammendunud, tuleb pöörduda kohtu poole.

Kohus kaasab vaidlusesse igal juhul lapse elukohajärgse lastekaitsespetsialisti ning annab lapsele menetluses riigi kulul esindaja, et kaitsta lapse õigusi ning anda lapsele kui menetlusosalisele vaidlevate täiskasvanutega võrdne hääl. Eestis on kohus kohustatud kõigi lapsega seotud vaidluste lahendamisel seadma esikohale lapse parimad huvid.

Mida peaks noor inimene enne oma pere loomist teadma?

Peresuhted on õiguslikult väga pikaaegselt siduvad suhted. Eestis võib kohtu loal abielluda juba alates 15. eluaastast. Esimeste tõsiste intiimsuhete tekkimine, loomine ja hoidmine on üks ilusamaid ja optimistlikumad aegu iga inimese elus, vanusest sõltumata. Siiski tuleb arvestada, et ootamatu armumise pinnalt kiiresti edasi arenev ja lapse ning vanema suheteks kujunev lähisuhe ei ole mitte mingil juhul kiirsuhe.

Lapse ja vanema suhete puudujäägid mõjutavad väga otseselt nii vanemat kui ka tema järgmist ja ülejärgmist põlvkonda: vanema lapsi ja lapselapsi. Segamini paisatud ja kriisis pereelu mõjutab ka täiskasvanut ja tema maailma ning see mõju on kõigist võimalikest inimsuhete mõjutustest kõige pikaajalisem. Mitte miski ei mõjuta inimest nii kaua ja rängalt, kui eluajal kogetud sassis ja purunenud perekonnasuhete taak.

Mis on ülalpidamiskohustus ja kes ning kuidas seda täidavad?

Perekonnasuhetega (sõltumata sellest, kas tegemist on sõlmitud abielu või kooseluga) kaasneb ülalpidamiskohustus laste ja vanemate suhtes. Kui täiskasvanul tuleb üheaegselt üleval pidada nii last ka kui töövõimetut vanemat, on elatise saamise eelisõigus alaealisel lapsel.

Seega, siis kui üks vanematest ei anna lapsele vajalikku ülalpidamist, on lapsel õigus selle vanema vastu esitada kohtusse hagi ja nõuda elatist. Lapsega koos elav ja teda igapäevaselt ülal pidav ning kasvatav vanem on sel juhul kohtus ainult lapse esindajaks. Kuigi kohtus vaidlevad omavahel vanemad, on elatise nõudja laps.

Elatise mõistab kohus välja vanemalt lapsele. Samal ajal laekub elatis last igapäevaselt ülal pidava vanema pangakontole. Ilma kohtuvaidluseta võivad vanemad elatise maksmise omavahel ka vabatahtlikult kokku leppida. Leping võib olla suuline, kirja pandud või notari juures sõlmitud. Kohustatud vanem ei tohiks elatise vaidluses oma õigust taga ajades unustada peamist: peetavas vaidluses on saamata jäänud elatise tõttu kannatajaks tema enda laps.

Levinud praktika elatise vaidlustes on teha etteheiteid last üksinda ülal pidavale ja kasvatavale vanemale, kes üksi ots-otsaga vaevu kokku tuleb, et ta ei suuda veelgi kokkuhoidlikum.

Sellise etteheite kasutamine olukorras, kus kohustatud vanema sissetulek ja varaline seis võimaldavad nõutavat elatist anda, kuid vanem keeldub oma kohustust täitmast, põhjustab lapsele nii ainelisi kui ka hingelisi kannatusi, mida olnuks võimalik olnud ära hoida elatise maksmise kohustust mõistlikul viisil täites.

Lapsele elatise maksmise kohustusest vabastamine on võimalik erandlikel juhtudel, peamiselt haiguse tõttu töövõimetuks muutumise korral või siis, kui ülalpeetavaid lapsi on rohkem, kui oli elatise välja mõistmise ajal.

Mida teha, et olukord paraneks?

Nagu eelpool öeldud, tuleb abi otsimisel tuleb alustada perenõustajate, lepitajate ja lastekaitsespetsialistide juurest. Kohus on kõigi vaidluste viimane etapp. Abi otsimine probleemide tekkimisel peab olema õigeaegne, et välistada lumepalliefekti. Pidevalt pead probleemide eest liiva alla peites võib olukord palju hullemaks muutuda.

Abi otsimine ei ole kaasajal häbimärgistatav, piinlik ega enese lööduks tunnistamise koht. Selleks, et probleeme lahendama asuda, tuleb esmalt mõista, et minevikku muuta ega olematuks teha ei saa keegi. See, mida vanemad muuta saavad, on oma laste tulevik.

Muutusi saab teha üksnes läbi oma käitumises tehtavate muudatuste nüüd ja praegu ehk olevikus. Parim viis välistada vanemate lahkumineku tõttu laste olukorra halvenemist, on vanematel jõuda omavaheliste kokkulepeteni laste edaspidises elukorralduses ehk tulevikus ning pidada nendest kokkulepetest kinni õigeaegselt ehk olevikus.

Minevikust saab õppust võtta, kuid seda ei pea mingil juhul tegema lapsed. Vanemate omavaheliste tülide peatükid peaksid olema lastele suletud, sest lapsed ei pea ega tohigi olla oma vanemate vihkamise mutta kaevuvad suhtearheoloogid, kes üksikuid leide omavahel kokku sobitada ja liita üritavad, ise sellest üha uusi haavu juurde saades.

Mida tuleks iga hinna eest vältida?

Kindlasti tuleks vältida laste psüühika kahjustamist, laste mõjutamist ja laste kasutamist relvana teise vanema vastu. Selline käitumine lõhub kõige enam last. Samuti ei tasu mõtlematult tegutseda ega valest kohast abimehi leida. Esmajärjekorras tuleks vältida liitlaste otsimist, kes aitavad võitlust ekskaasa vastu edasi ajada. Konflikti üleval hoidmine selle lõpetamise asemel on igal juhul kõige halvem valik, millest ei võida keegi.

Kindlasti tuleks vältida n-ö viha artefaktide kogumist iga hinna eest võitmise eesmärgil. Kaasaegne nutiajastu on halva talletamisel kõikvõimas. Kohtud näevad perekonnavaidlustes kaasajal tõenditena tuhandete lehekülgede kaupa hoolikalt salvestatud ja talletatud vastastikust viha, solvanguid ja alandusi.

Mida suuremaks paisub poolte viha teineteise vastu, seda keerukam on saavutada lapse ja tegelikult ka vanemate endi jaoks mõistlikku lahendust. Äärmuslikul juhul jõuab laste pidev kahjustamine hooldusõiguse vaidluses olukorda, kus kohus on sunnitud lapsed perest eraldama või sellist meetodit kaaluma.

Oma vanematest lahutamine on iga lapse jaoks äärmiselt traumeeriv kogemus, kuid kohtu ette tuuakse lahendamiseks need kaasused, mille puhul kohtul tuleb kaaluda ja põhjendada, miks õudne lõpp võib olla etem lõputust õudusest. Sellisel juhul on kohtul õigus kaalutud ja põhjendatud otsustustega laps perest eraldada ning vanemate hooldusõigus piirata.

Vanematel tuleb aga täita oma laste ülalpidamiskohust ka sel juhul, kui vanemate hooldusõigus on piiratud ning lapsele igakuiselt elatist tasuda. Hooldusõiguse taastamine on samuti põhimõtteliselt võimalik, kuid selleks tuleb vanemal läbi teha uus kohtumenetlus.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: