Lähisuhtevägivalla (LSV) olemasolu iseloomustavaks mõõdikuks on kujunenud kriminaalmenetlused, mida on lihtne mõõta, kuid mis laiemas perspektiivis on vaid väike osa suuremast probleemist ja võimalikest lahendustest. Kõigist vägivallakuritegudest Eestis moodustab LSV 46 ja kõigist kuritegudest 13 protsenti.

Kuigi viimase aasta jooksul näeme LSV kuritegudes langust (võrreldes 2021. aastaga 14 protsenti vähem), ei tähenda see probleemi ulatuse vähenemist. Lisaks on see tagajärgedele reageerimine. Probleemiga tegelemise võtmekoht on leida lahendused ning meetmed LSV ennetamiseks ja tõkestamiseks.

Ühelt poolt on teadlikkus lähisuhtevägivallast ning abi saamise võimalustest tõusnud. Arendatakse ja rakendatakse sekkumismeetodeid, kaasatakse palju erinevaid eksperte ja spetsialiste ning pakutakse teadus- ja tõenduspõhiseid lahendusi. Lisaks alustatakse paljusid ohvrile vajalikke tegevusi alles menetluse järel, killustatult ja sageli napi koostöö põhjalt.

Probleemiga seega justkui tegeletakse, kuid teisalt püsib Eesti jätkuvalt teema aktuaalsusest ja tegevustest olenemata Euroopas ühe kõrgema vägivallaindeksiga riigi seas.

Oluline on võtta ja jagada vastutust

Siseturvalisuse-, sotsiaalkaitse- ja omavalitsussüsteemide vähene koordineeritus raskendab laiapõhjalise abi pakkumist, mis lähtuks konkreetse ohvri vajadustest. Kõik sekkumised peavad olema kannustatud põhimõttest, kuidas katkestada vägivallaringi jätkumine võimalikult varakult ning võimaldada kannatanu taastumine ja pikemaajaline toetamine.

Eesti õigusteadlaste hinnangul oleks üks võimalus lähisuhtevägivallaga ennetavalt ja tõkestavalt tegutseda iseseisva perevägivalla ennetamise seaduse olemasolu, mis on mitmetes riikides juba vastu võetud.

Seaduse tasemel reguleerimine annab probleemiga võitlemisel suuri eeliseid. Peamine on seaduse kohustav ja koordineeriv roll. Lisaks võimaldab seadus mõjutada õiguskultuuri, kõnetada avalikkust ning suunata üldist ühiskondlikku mõtlemist ja hoiakuid. Neis riikides, kus seadus on vastu võetud, mõjub see positiivselt lähisuhtevägivallast teatamiste arvule ja sellega seotud kuritegude vähenemisele.

Süsteemse lähenemisviisi puudumine ning peamiselt juba toimunud vägivallale reageerimise põhimõttel toimiv sekkumissüsteem ei võimalda probleemiga ennetavalt tegeleda. Selgelt on piiratud ka võimalused ohvri kaitsmiseks. Isegi kui vägivallale reageerimine on maailma parim, jääb alles võimalus vägivalla jätkumiseks.

Politseil on väga suur roll nii enda tegevustes kui ka mõjus edasistele sekkumistele. Sündmuskohal peavad meie inimesed looma ohvrile võimalikult turvalise keskkonna, tegelema vägivallatsejaga, hindama ja alustama süüteomenetlust, pakkuma mõlemale osapoolele abivõimalusi, hindama laste abivajadust, täitma dokumente, nõustama.

Politsei koostab ka riskihindamise, mille peamine väljund on järelkontroll, mida teostab politsei ise. Sekkumiste paradoks seisneb aga selles, et politseist on kujunenud justkui (mitteametlikult) probleemi ainuomanik.

Samal ajal jäävad politsei käed lühikeseks omavalitsuste, sotsiaal-, haridus- ja tervishoiutöötajate, vabatahtlike ja teistega edasiste vajalike sammude korraldamises. Kindlasti annab politsei endast kõik, et ohvreid abistada ja kaitsta, kuid probleemi lahendamisel ei ole n-ö omanikku, kes seaduse mõttes koordineeriks. Vägivallajuhtumitega tegelemisel on oluline just vastutuse võtmine ning jagamine.

Lähisuhtevägivalla juhtumite puhul tegeletakse eeskätt tagajärgedele reageerimise, aga mitte niivõrd suurel määral ennetamisega. Näiteks käib vägivallaga tihti kaasas alkohol, kuid võimekus tegeleda nii alkoholi- kui ka teiste sõltuvusprobleemidega, ei jõua järele vajalikule tasemele, kuna puudub süsteemne võimekus pakkuda ravi.

Praegune süsteem toetub vägivallatseja enda hinnangutele, kas alkohol on tema jaoks probleem või mitte. Muidugi vastab enamik neist, et probleemi ei ole. Uuendusena võiks leida võimalusi, kuidas rakendada alkoholivastase sekkumise ühe osana näiteks vereproovil põhinevaid biomarkereid ehk vägivallatsejal peaks süsteemselt andma proove selgitamaks, kas ja kuivõrd suurel määral tal alkoholiga on probleeme.

Klassikalised alkoholiravi meetodid võiks samuti muuta kohustuslikuks ja siduda kaasnevad kohustused piirangute, kuid ka võimalike motivaatoritega, sest alkoholivastase sekkumiseta ei tööta ka muud praktikad.

Keskkond peab toetama

Senisest laiemat teavitust vajaks ka abistavate teenuste kättesaadavus. Omavalitsustel ja valitsusasutustel on justkui teenused olemas, kuid sageli peab lähisuhtevägivalla ohver ise õige abistaja ja asutuse leidma. Kuna suuresti puudub vajaduspõhine sekkumine, tekib olukord, et abi, mida vajab üks ohver, ei pruugi laieneda teisele. Näiteks võiks olla laste, vanurite, naiste ja meeste suunas toime pandud vägivalla sekkumispõhimõtted, mis lähtuvad nende vanusest, soost, taustast, elujärjest ja muustki.

Näen siiski olulist rolli omavalitsustel, kelle üldine võimekus, pädevus ja tahe probleemiga tegeleda on pigem tagasihoidlik. Omavalitsustelt võiks mõtteliselt küsida, kas olulisemad on katkised inimesed või katkised teed? Sageli nõuab inimestega tegelemine rohkem hoolt kui raha, olles pigem mõtteviisi ja hoiakute küsimus. Politsei saab olla abiks kuriteo lahendamisel, kuid omavalitsus ja kogukond saavad luua keskkonna, kus kuritegusid vähem toime pannakse.

Abistavate ja toetavate eesmärkideni jõudmine eeldab tegevusi, mis oleksid praegusest palju mõjusamad, koordineeritud, selged, paremini planeeritud ja organiseeritud ning organisatsioonide ülesed. Veel parem, kui see kõik oleks sätestatud konkreetses seaduses.

Suunavate ja sundivate regulatsioonide puudumine ei võimalda vajalikku ja jätkusuutlikku abi pakkuda. Vajalik on kannatanute kaitse ja tugi, nii õiguslik-, majanduslik kui ka füüsiline kaitse ning see, et kõik asutused töötaksid ja pingutaksid ohvrite kaitseks üheskoos.