Lugesin hiljaaegu ERR-i portaalist artiklit "Üldise hinnatõusu tuules sööstab ülespoole ka laste huvihariduse kuutasu" ning imestasin kahe asja üle. Esiteks, kui vähe vastukaja see teema saanud on. Teiseks, miks heidetakse huvikoolidele ette hinnatõusu, kui praeguse elukalliduse taustal ei saa ju nemadki enam oma teenuseid samade hindadega pakkuda.

Kes tegelikult maksab laste huvitegevuse eest?

Huvitegevuste pakkujatel pole palju lahendusi olukorras, kus juhendajate (noorsootöötajate ja huvihariduse ning -tegevuse korraldajate) palgad ei ole tõusnud, vaatamata oluliselt kõrgenenud energiahindadele, hüppelisele inflatsioonile ning avalikule palgasurvele.

Noorsootöö on avalik teenus, mis kaetakse maksumaksja rahast. Isegi kui vanem peab osaliselt mõne ürituse või ettevõtmise eest tasuma, tuleb keskmiselt rohkem kui pool teenuse tegelikust kulust ikkagi maksumaksja rahakotist. Mitmed tegevused on õnneks veel tasuta. Kui omavalitsuste ega riigi eelarvest noorsootööle ja huvitegevustele lisa ei tule, tulebki tasusid tõsta ning lapsevanem on sunnitud vahe kinni maksma.

Ilmselt on meie kultuuriruumis raske ette kujutada olukorda, kus lastel ja noortel pole võimalust lisaks koolile arendada end muusika- või kunstikoolis, näiteringis või sporditrennis, käia noortekeskuses või võtta osa skaudiühingu tegevustest – teisisõnu osaleda noorsootöös ehk mitteformaalses hariduses.

Selleks, et püsiksid laste võimalused oma huvisid igakülgselt arendada, tuleb tekkinud kriisiolukorras tegeleda lahendustega. Ei ole ju mõeldav, et hiiglaslik inflatsioon muudab ühel hetkel üldhariduse tasuliseks, nii tuleb jätkuvalt tagada ka kõigile lastele võrdne ligipääs huviharidusele ja -tegevustele.

Just seda rolli täidavad kohalikes omavalitsustes tegutsevad noortekeskused, kes peale huvikoolide korraldavad lisaks muule noorsootööle ka lastele huvitegevusi, millest osavõtt on reeglina kas tasuta või sümboolse tasu eest. Kui pikalt nad praeguses olukorras seda tagada saavad, on juba iseasi. Huvitav, kas oleksime hinnatõusu ettekäändel nõus varsti maksma riigi- ja munitsipaalüldhariduskoolides osalustasu õppimise eest?

Räägime palgast

Noorsootöö ja huviharidus veavad välja tublide töötajate entusiasmil, sest oluline õppe- ja kasvatustöö on tasustatud nadilt. Samal ajal on kutsele ja haridusele esitatavad nõuded ning vanemate ja laste ootused vaat et kõrgemadki kui sarnaste valdkondade teistel spetsialistidel.

Statistikaameti andmetel on n-ö eesliini noorsootöötaja mediaanpalk selle aasta teises kvartalis 1272 eurot (50 protsenti noorsootöötajatest teenivad sellest vähem). Tasu on aga täisaja arvestusega, paljud noorsootöötajad töötavad paraku kõigest osakoormusega.

Huvikoolide õpetajate olukord pole oluliselt parem. Võrreldes üldhariduskoolide õpetajatega, kelle kohustused on sarnased, on noorsootöötajate palk keskmiselt 40 protsenti ehk 515 eurot väiksem. Vahe õpetajatega järjest kasvab ja seda olukorras, kus isegi tavaõpetajad pole enam piisavalt tasustatud.

Arvud on veelgi nukramad. Ka kõige kõrgemalt tasustatud juhendajad saavad tasu valdkonna keskmiselt palgast vähem, paljude noortekeskuste ja huvihariduse ning -tegevuse juhendajate mediaanpalk on jäänud senini (EANK uuringu ja STAT andmetel) 752–989 euro piiresse.

Millised on lahendused?

Kas on ka lahendusi? Muidugi on. Et kohe mitte näpuga teistele näidata, alustame meist endist. Peame hakkama ühiskonnana noorsootöötajaid rohkem tunnustama ja nõudma oma lastele head huvitegevust ja -haridust, mida pakuvad motiveeritud ja väärilise palgaga juhendajad.

Lisaks nõuame lähenevate riigikogu valimiste kontekstis poliitikutelt, et meie inimeste areng ja sellesse investeerimine oleks prioriteet (ka täpsed raketilöögid nõuavad veel väljaõppinud inimest). Riigikogu peaks suurendama omavalitsuste tulubaasi tulumaksust suurema protsendiga, et nad saaksid oma kohustusi noorsootöös, aga ka teistes valdkondades paremini täita.

Kui noorsootöö põhikulud on paremini rahastatud, oleksid osalustasud väiksemad ning surve eritoetusteks madalam. Samuti võiks nii praegune kui ka tulevane haridusminister suunata juba olemasolevat (aga parem veel, küsides sellele riigieelarvest lisa) huvitegevuse riiklikku toetust konkreetseks noorsootöötajate palgaprogrammiks, mis aitab koheselt omavalitsustel tuhandete noortevaldkonna töötajate palgalõhest kiiremini üle saada.

Lahendusi on veelgi ja nende positiivne mõju meie laste ja noorte võimalustele, aga ka vanemate rahakotile on investeeringukulust mitmekordselt mõjusam.