Kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli õppetöö juba alanud. Klassiruumi tuli tal jagada üsnagi kirju seltskonnaga: taibukamad ja aeglasemad, nooremad ja juba töömehe mõõtu poisid, kõhnema ja priskema rahakoti omanikud jne. Mõni seal kohe otsis tähelepanu, tüütas ja sekeldas, aga mõni teine jälle hoidis varju, kuidas kodus kedagi oli õpetatud-kasvatatud.

Kõik need erinevad isiksused jagasid ühte koolituba, õppisid ja arenesid üheskoos, nad olid kaasatud protsessi, mis neist igaühte mõjutas. Üks ujedam sai oma andele vastavat pillimängu õpetust, teisele anti võimalus peale tunde järele õppida, kolmas aitas oma küla poisil kodutöid teha.

See Oskar Lutsu silmadega läbi tema "Kevade" nähtu oli olemas ammu, rohkem kui sajand tagasi, aga miskitpidi üsnagi tänapäevase kaasava hariduse põhimõtete kohane. Erinevusi on muidugi ka.

Ajalehe Pealinn 9. mai numbris saab teiste seas sõna ka Pelgulinna gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur: "Seevastu aga pannakse koolid pingeritta ja kehvemad õpilased visatakse enne välja, et saada paremat lõputulemust".

Mis neist "mittetublidest" edasi saab? Kui lapse enesehinnang on nii madalale taotud, siis võibki sündida soov peitu pugeda; neid heitunud (NEET) noori on on juba tuhandetes. Ehk oleks need nn kahelised võinud kooli (oma õigete hinnetega tunnistusel) siiski ära lõpetada? Ehk oleks juba põhikooli ajal pidanud õppima pingutades tööd tegema? Ehk võinuks abi olla tugiõpetajatest? Ehk kasvatanuks enesekindlust huviharidus? Jne.

Järgnev on minupoolne meelevaldne oletus: kaasava hariduse maaletoojad lähtusid vist põhimõttest, et igal juhul antakse paljudes muudes paikades paremat haridust kui meil siin Kolka-Eestis ja nii see "uutmisturism" 1990. aastatel õitsele lõi.

Meie praeguste hädade üks põhjusi võib peituda selles, et rikastelt riikidelt suure õhinaga nippe üle võttes jäi süsteemi mõistmine pealiskaudseks: eduka ja lapsesõbraliku kaasava hariduse rakendamisel ei piisa õpetajate ümberhäälestamisest, väga palju raha tulnuks kavandada vajaliku toe tagamiseks nõrgematele või häiretega õpilastele.

Kui ühes klassiruumis on koos väga erineva suutlikkuse ja tahtmisega lapsed ning õpetaja peab end nende vahel jagama, siis võib väita, et kaotavad kõik osalised, ka õpetajad ja kool.

Nii eriliselt andekad kui ka õppimist pidurdavate erivajadustega õpilased ei saa piisavalt nende arengut toetavat tähelepanu, ka nende vahele jäänud n-ö tavalise võimekusega noored peavad leppima sellega, et õpetajal pole nende jaoks küllaldaselt aega. Kaotajate hulka kuuluvad pered, ametikoolid ja gümnaasiumid, tööandjad, Eesti tervikuna. Abipersonal aitaks seda probleemi leevendada, aga neid ei jätku.

Õpetajate Lehe 20. mai numbris oli tööpakkumisi kokku neljal leheküljel ja suur puudus (lisaks aineõpetajate nappusele) näib olevat logopeedidest, eripedagoogidest, psühholoogidest, tugiisikutest jne.

Lastele nende võimete kohase hariduse pakkumiseks on mõned põhikoolid leidnud võimaluse käivitada eriklassid nii andekamatele kui ka nõrgematele, palgata abiõpetajaid jms, aga seegi nõuab oskajaid inimesi.

Üks võimalus spetsialistide puudusest üle saada oleks kõrghariduse tasuta kätte saanud inimese kohustus see "laen" oma kutsele vastava tööga tagasi maksta. On ju käivitatud mitmeid programme noorte entusiastide klassi ette toomiseks ja mingil määral on need õpetajate puudust ka leevendanud.

Kiireid lahendusi suure hulga uute spetsialistide värbamiseks ilmselt siiski pole ja seda enam tuleb hoida neid, kes juba ametis. Eesti haridustöötajate Liidu sel aastal tehtud küsitluse (vastajaid ca 1800) tulemuste põhjal on ligi 58 protsenti kaalunud õpetaja ameti mõne muu töö vastu vahetamist ja peamised põhjused selleks: väike palk, suur töökoormus, stress, ühiskond ei väärtusta õpetajat.

Kui 22 protsenti vastajatest tunnevad endid pidevalt kurnatuna, siis selle üheks põhjuseks võib olla sund tunnist tundi end väga erineva vastuvõtu võimega õpilaste vahel jagada, lisaks tõrked teenindaja rolli omaksvõtmisel, lisaks alanduste/roppuste märklauaks olemisele jne.

Kus on lahendus? Otsustamisega venitamine toob kaasa selle, et kasvab nende õnnetute noorte hulk, kes pole saanud oma võimetele vastavat haridust või kes on pearaha saamise nimel koolist läbi lohistatud ja sel kombel nii õppimise kui ka kohusetunde kogemusest ilma jäetud – oli seda võimalik prognoosida, kui kaasava hariduse põhimõtted kõhna rahakoti tingimustes omaks võeti? Mis meie raisatud, napi haridusega inimvarast edasi saab?

Lapsevanemate roll on omaette teema, aga eks nemadki ole juba heaolu ja edukuse surve ning oma lõputute õiguste ohvrid. Enne otsustamist on vaja teadmisi, sh värskemaid uuringuid õpetajate koolist lahkumise põhjuste kohta, laste puuduliku eluks ettevalmistuse tagajärgede kohta jne. Kriitikat on saanud näiteks ka tugiisikute töösuhte vormistamine.

Venitamine sisuliste muudatustega annab jõudu järgmisele paradoksile: kui meil kaasava hariduse pakkumine "Eesti kombel" jätkub, siis tähendab see siinmail ühtlasi ka kaasava harimatuse üha laiemat levimist.

Õppetunniks kõigile: kui miski asi (näiteks hariduskorraldus enne reforme) rahuldavalt toimib, siis ei pea hakkama seda uisapäisa ümber tegema ainult sel lihtsal põhjusel, et mujal on teistmoodi või et seal on ilusamad loosungid või siis et sealtpoolt pakutakse tasuta koolitusi/lähetusi/metoodikaid. Võiksime lihtsalt oma orjarahvana kaasa saadud alaväärtuslikkuse tundest ükskord ometi lahti lasta ja olla nagu oleme, kasvõi viie tagumise seas. Aga loodetavasti õnnelikumad.