Tahan jagada lugu oma eeskujust, meie pere vanaemast, minu lapse vanavanaemast. Malle – selline on meie vanaema nimi – elab piirkonnas, mille kohta võib öelda ääremaa. Viis kilomeetrit Läti piirist, 15 kilomeetrit lähimast linnast. Eluks vajamineva kauba ostab vanaema kord nädalas käivast autopoest. Tema tervise eest hoolitseb samuti enam kui 80-aastane perearst. Kasvavad ravi- ja elektriarved maksab vanaema, nagu teisedki temavanused, oma kasinast pensionist. 

Aga ma ei kirjuta vanaemast sellepärast, et meenutada madalaid pensione, sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust või vähest ligipääsu vajalikele teenustele väljaspool maakonnakeskusi.

Kirjutan vanaemast sellepärast, et kuigi ta on olnud represseeritu, kuigi ta on olnud küüditatu, kuigi ta on kaotanud elus väga palju, kuigi ta peab hakkama saama pensionipiskuga – kõigele sellele vaatamata ei ole ta kibestunud, pettunud ega vihane.

Vastupidi, vanaema leiab endiselt indu, aega ja võimalust mõelda ka teiste peale. Kõigele sellele vaatamata on vanaema annetaja, koguni püsiannetaja, toetades juba aastaid vähiravifondi Kingitud Elu.

Miks on tema annetus oluline? Läbi annetuste saame aidata neid, kes mõne õnnetuse, raske saatuse või valede valikute tõttu tuge vajavad. Neid, kes on sattunud olukorda, mille eest keegi meist lõpuni kaitstud pole, ja kuhu sattudes me ise teiste headusele lootma peame. Heategevus on tõhus vahend ka niisuguste murede ennetamiseks, et õnnetusi või valesid valikuid saaks tulevikus üha vähem. 

Selleks, et erinevaid probleeme lahendada ja ennetada ja jõuda sinna, kuhu riik alati ei jõua, tegutseb Eestis lisaks vähiravifondile üle 2500 annetusi koguva organisatsiooni, mis päästavad annetajate abiga elusid, korraldavad kultuuri- ja spordiüritusi, veavad õpi- ja huvialaringe, kaitsevad demokraatiat.

Paljusid neist vabaühendustest teab enamik meist: Toidupank, SOS Lasteküla, Päästeliit, Nähtamatud Loomad, Kiusamisvaba Kool, Varjupaikade MTÜ, Eestimaa Looduse Fond, Noored Kooli ja nii edasi.

Kõik need ühendused ja neile annetajad on osa kodanikuühiskonnast. Kodanikuühiskond on elujõuline ja tugev siis, kui leidub aktiivseid ja teadlikke inimesi, kes kasutavad erinevaid ühiskonnaelus osalemise võimalusi ja kanaleid ning tegutsevad vabatahtlikena, liituvad mõne organisatsiooniga, osalevad nende elu kujundavate otsuste tegemisel, seovad end kogukonnas, kohalikus omavalitsuses või terve riigi tasandil endale südamelähedaste algatustega. Ja muidugi annetavad.

Mitmes mõttes on meie vanaema igati keskmine annetaja. Annetajate seas ongi näiteks naisi kaks korda rohkem kui mehi. Tõsi, enam annetajaid on natuke nooremate hulgas. Tõusuteel on annetamine õnneks vanusest ja soost olenemata. 2021. aastal ulatus Eesti vabaühenduste deklareeritud annetuste summa 55 miljoni euroni. Kõigest viis aastat tagasi oli see summa 18 miljoni euro võrra väiksem.

See on kiire tõus. Me annetame üha sagedamini ja üha suuremaid summasid. On palju, mille üle tänulik olla. Võib lausa öelda, et heategevusel läheb hästi. 

Milles siis sellise pealtnäha kena seisu juures probleem on? 

Mündi teist poolt vaadates peame tõdema, et Eestis on iga püsiva annetaja kohta peaaegu kolm inimest, kes seda ei tee. Summadesse süüvides näeme, et keskmise annetaja panus heategevusse on kuus umbes sama palju, kui kulub tassile heale kohvile.

Loodetavasti pole liig väita, et me võiksime panustada rohkem heategevusele kui kohvile. Päris kindlasti võiksime panustada heategevusse rohkem kui ühe tassi kohvi jagu kuus. Annetuste kogumist ja annetuskultuuri edendamist veavad ühiselt eest needsamad vabaühendused, mida eespool mainisin. Ühenduste koostöös toimuvad tänavu neljandat korda annetamistalgud, mille eesmärk on tõsta teadlikkust annetamisest ja annetuste kogumisest. Sajad vabaühendused on tõestanud end aasta-aastalt võimekate partneritena riigile ning asendamatu abikäena paljudele abivajajatele. 

Annetamiskultuuri edendamine ei ole vajalik mitte ainult vabaühenduste võimekuse toetamiseks ja erinevate ühiskondlike valupunktide leevendamiseks, vaid terve ühiskonna sidususe ja heaolu tõstmiseks. Oma annetusega kuhugi panustamine seob meid selle valdkonnaga, on oluline osa ühiskondlikust aktiivsusest, aitab kaasa kodanikuühiskonna ja demokraatia toimimisele.  

Ja nagu sellest oleks vähe, siis aitab uuringute kohaselt kaasa annetaja õnnetunde kasvule. 

Mulle meeldib ikka mõelda, et vanaema Malle on ka natuke õnnelikum, kui ta saab panustada talle hingelähedasse valdkonda talle sobival viisil ja summas, kui ta teab, et kellegi teise elu muutub sellest natukene paremaks. Ma ei tahaks, et teised meist – kellest enamikku on elu kohelnud palju leebemalt kui vanaema Mallet – talle alla jääksid.