Mirjam Rennit: pagulaste abistamine kui teraapia ja kink
Paljud vabatahtlikud on väljendanud suutmatust jätkata oma harjumuspäraste tegemistega, kui üsna lähedal surevad süütud inimesed, kirjutab Mirjam Rennit algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.
24. veebruaril ärgates olime tunnistajaks 2014. aastal alanud Vene-Ukraina sõja eskaleerumisele. Venemaa laiaulatuslik pealetung Ukraina vastu ehmatas ning ühtlasi kergitas üles eestlaste Vene okupatsioonist saadud traumad.
Ajaloolised seosed, konflikti toimumine Eesti vahetus läheduses ning tõik, et XXI sajandil kantakse sõdu üle otseülekandes nii uudis- kui ühismeedias justkui reality show'na, tähendas, et äkitselt sai Ukrainas toimuv meie reaalsuse osaks. See puudutas ja puudutab paljusid eestlasi valusamalt kui sagedased relvakonfliktid ja keskkonnakatastroofid väljaspool Euroopat ja läänemaailma.
Ukraina põgenike abistamise nimel Eestis, aga ka konflikti all kannatajate ja sisepõgenike abistamise nimel Ukrainas, on sõja algusest saadik tegutsenud nii avaliku sektori asutused kui ka MTÜ-d, mõni neist juba 2014. aastast saadik.
Teise maailmasõja järel pretsedenditu Euroopa-ülese humanitaarkriisiga toimetulekul on erakordselt tähtis osa vabatahtlikel. Hoopis teistes valdkondades töötavad inimesed on otsinud võimalusi mingilgi viisil leevendada miljonitele osaks saanud sõjakahjusid. Paljud üksikisikud on pakkunud abi põgenike piirilt transportimisega turvalistesse riikidesse, samuti on viidud Ukrainasse humanitaar- ja militaarabi.
Moodustatud on kodanikuühendusi, näiteks MTÜ Slava Ukraini, kes on varustanud Ukraina rindemeedikuid esmaabivahenditega. Kevadest saadik on Mariupoli Sõbrad Narvas toetanud transiidil põgenikke, Tartus on tegutsenud vabatahtlike rühm selle nimel, et Ukraina koolilapsed saaksid endale arvuti.
Ka tartlastele tuttav Ekraani kinohoone, mis oli 2021. aasta kevadest tühjana seisnud, võttis Eesti Pagulasabi märtsikuu esimesel nädalal kasutusse, kui Ukraina-Poola piirile pagulasi transportima sõitvad vabatahtlikud soovisid annetusteks hügieeni- ja toidukraami koguda. Annetuspunktist saadi kiiresti teada ja tartlastel tekkis harjumus abipakkumised sinna toimetada. Peatselt muutus akuutseks mitmekülgse ainelise abi andmine juba Eestisse saabunud pagulastele.
Kriisiolukorras sünnivad imed – ollakse ärksamad ja valmis kas või pea ees tundmatusse hüppama, ei vaadata ümberringi toimuvat pealt, vaid otsitakse võimalusi sekkumiseks ja olukorra parandamiseks.
Mis on säärase ettevõtmise tähendus annetajatele, vabatahtlikele, abi vastuvõtjatele? Annetamisel ja vabatahtlikul tööl on sügav teraapiline tähendus. Sõjakannatuste pealtvaatamine kurnab vaimselt ja tekitab abitusetunnet, kuna toimuva ärahoidmiseks ja peatamiseks võimalus puudub.
Paljud vabatahtlikud on väljendanud suutmatust jätkata oma tegemistega, kui üsna lähedal surevad süütud inimesed. Psühholoogiliselt on raske teiste kannatusi pealt vaadata, iseäranis kui tuntakse sidet toimuva ja kannatajatega.
Ekraani keskuse vabatahtlikud on tänulikud võimaluse eest aidata ja tegutseda. Kodus uudiste vaatamise asemel saadi päevad läbi annetusi vastu võtta, sorteerida ja laiali jagada. Annetajad olid aga tänulikud, et oli koht, kuhu kinke tuua. Näis, et kurjusele vastukaaluks on maailmas palju heasoovlikkust. Annetamine ja vabatahtlik töö on võimalus korda saata võimatut, mingilgi viisil midagi paremuse poole suunata.
Abistamist võib vaadelda toetudes antropoloog Marcel Maussi kingi teooriale. Kink, antud juhul humanitaarabina annetatud mis tahes ese alates riietest ja jalanõudest kuni šampoonipudeli, kaisukaru ja pannilabidani on lahutamatu selle andjast ja vastuvõtjast.
Ka tihtipeale äärmiselt emotsionaalne vabatahtlik töö, oma aja, oskuste ja mõtete panustamine on kink. Nii esemete annetamine kui vabatahtlik abistamine loovad ja taasloovad suhteid, siinkohal eestlaste ja ukrainlaste vahel.
Erinevalt impersonaalsetest ostu-müügi tehingutest, millega me kapitalistlikus ühiskonnas kokku puutume, on kingi andmisel kestvam ja kaugeleulatuvam tähendus. See on solidaarsuse, eestlaste ja ukrainlaste ajalooliste sidemete ja jagatud murede väljendus.
Toimetaja: Kaupo Meiel