Viimased kolm aastat oleme me liikunud kriisist kriisi. See algas koroonakriisiga, millele järgnesid sõda ning energiakriis. Kõigele lisaks oleme sisenemas ka majanduskriisi. Iga kriis on jätnud jälje ja viinud meid siia, kuhu jõudmas oleme ehk majanduslangusesse. Kas nii peabki olema ja ainus viis on kannatada ning osadel ettevõtetel surra või on praegu parim hetk uue kasvu aluseks?

Kriisid toovad välja süsteemi nõrkused

Kui meid tabas koroonapandeemia, siis sel ajal oli esmane šokk suur. Kas tõesti peab kõik ärid sulgema? Paljud kohad sulgesidki uksed. Rahaturud püsisid siiski toimivatena, sest keskpankade poolt trükiti kõvasti raha juurde, et kõike elus hoida. Nii lükkasime sel hetkel juba oodatavat majanduslangust sujuvalt edasi, sest kasvutsükkel oli olnud pikk.

Koroonakriisist väljumine oli hoopis paljudele ettevõtetele suurepärane kasvuaeg. Eriti muidugi nendele, kes kuidagi tervishoiuvaldkonnaga seotud. Samuti said suurt kasu ja nautisid edu tehnoloogiaettevõtted, mis suutsid kiirelt adapteeruda ja uue olukorra enda kasuks tööle panna. Neile polnud tarvis suurt rahatrükki, vaid lihtsalt seda, mis nende keskmes oli ja on: tehnoloogiat ja selle pakutavat paindlikkust kohanemisel.

Seega võiks öelda, et ühe õppetunni see kriis andis – oluline on adaptiivsus ja tehnoloogia aitab suurte väljakutsetega tunduvalt kiiremini toime tulla tänu väiksemale manuaalsusele ja inimfaktori vajadusele.

"Heategevus" rahatrüki näol

2022. aastal alanud sõda tõi kaasa nii ebakindluse kui ka energiakriisi pea kogu Euroopas. Selles olukorras on samuti meie ebakindlus suur. Kuigi seljatasime just koroona ja ühe suure kriisi, jõudsime kohe järgmisse.

Ukraina sõda tõi välja ühe järjekordse omanäolise süsteemivea. Nimelt lähevad paljude heategevusorganisatsioonide rahakraanid kinni. Näiteks vähiravifond oli möödunud aastal suures miinuses, sest püsiannetajad annavad raha mujale. Kuivõrd inimeste energia ja annetused on enamjaolt suunatud Ukrainale, siis teistel heategevusorganisatsioonidel on annetusi üha vähem ja võimalus abivajajaid aidata seetõttu vähem.

Ühelt poolt on see igati mõistetav ja loomulik, et suuname energiat sinna, kus vajadus suurem tundub. Samal ajal näitab see ka selgelt mündi teist poolt ehk seda, et heategevus on mudelina lihtsalt nõrk.

Võib-olla oleks aeg ka heategevusorganisatsioonidel mõelda sellisele tegutsemismudelile, kus kõik ei sõltu ainult annetustest, vaid tükike tuge tuleb ettevõtlusest. USA on hea näide, sest seal mudelid on mitmekesisemad, näiteks müüvad gaidid küpsiseid, et lisaraha koguda.

Seega annab järjekordne kriis hea õppetunni, et heategevus on tore, kuid läbimõeldud tegevusmudel seda parem.

Aega ei ole lühiajalisteks lahendusteks

Nüüd jõuame meie viimase "lemmiku", energiakriisi juurde. Kus mure kõige suurem, seal muidugi populism kohe kõige lähemal. Praegu subsideeritakse meie elektrikulusid, tahetakse tõsta pensionit ja lapsetoetusi ning arutletakse kõikvõimalike järgmiste toetuste üle. Toetus siin ja toetus seal ning valimised ka ümber nurga. Selle kõige tarbeks võetakse ka kõrgema protsendiga laenu kui varasemalt.

Samal ajal on energiakriis välja toomas süsteemi üht üliolulist nõrkust. Elekter ja gaas on olnud aastaid meile odavad ja kuigi meil on ohtlik naaber, siis oli lootus, et energiat saab talt igavesti. Aga ei saa ning nüüd taome kõikvõimalike toetustega kadusid kinni, laenates aina raha juurde. Küll järgmine või ülejärgmine valitsus tegeleb tagajärgedega.

Samal ajal toob see nõrkus välja ühe järjekordse võimaluse ja tugevuse. Ettevõtetel, mis on mõelnud jätkusuutlikkusele ja oma energiatarbimisele, on lihtsam üle elada ka praegust aega ning leida uusi kliente, sest nüüd on jätkusuutlikkus järsku kõigile oluline.

Mõtteliselt on need kolm kriisi andnud ja andmas meile kolme lihtsalt õppetundi: kasutame tehnoloogiat, sest see aitab kiiremini kohanduda; mõtleme ettevõtjalikult, sest see annab meie tegutsemismudelitele rohkem paindlikkust; vaatame kaugele ette läbi jätkusuutlikkuse prisma, sest see tagab meie pikaajalise heaolu.

Jääb aga küsimus, et kuigi oleme neid õppetunde saamas, siis miks võidavad neist ainult osad, mitte kõik ja meie ühiskonnana laiemalt? Ehk on aeg muuta seda retoorikat, et me peame õppima tagantjärgi ja teiste vigadest?

Praegu on võimalus võtta kolm viga korraga ja teha nii, et ükski neist ei korduks. Miks ei võiks olla meie prioriteet järgmise kümne aasta jooksul minna üle kestlikule majandusele? Majandusmudelile, mille puhul on meil mõjuettevõtted, mille tegevuse keskmes on lahendada erinevad keskkondlikke ja ühiskondlikke probleeme.

Miks ei võiks olla meil toetusmeede, mille raames jagatakse 100 miljonit või lausa miljard eurot just taoliste ettevõtete tekkeks? Selleks, et tekiksid ettevõtted, mis lahendavad kõikvõimalikke vaimse tervise, hariduse arhailisusest tulenevaid või liigse loomse toidu tarbimisega seonduvaid probleeme.

Mida rohkem taolisi ettevõtteid tekib, seda jätkusuutlikumad me oleksime. Mida kestlikumalt mõtleme, seda vähem oleme mõjutatud välisest ja kriisidest meie ümber, sest de facto on meie mudelid ehitatud kohanduma.

Aga muidugi, toetused on toredad ja kriisid on loomulik osa elust. Nagu Warren Buffett on öelnud: kui tänavatel voolab veri, siis tasub osta. Eks praegugi osa ühiskonnast taipab võimalusi ja haarab neist kinni. Samal ajal võiks Eesti aga olla maa, mis haarab neist võimalustest kinni ühiskonnana.