Sageli võib lugeda, et üks või teine eesti rikkur on teinud ühele või teisele erakonnale annetusi või on laiemas mõttes selle erakonna "taga". Seda serveeritakse umbes stiilis nagu rubriigis "Elu ja inimesed", kust saame teada, kes on suhtes kellega.

Säärastele asjadele osutamine on muidugi igipõline osa ajakirjanike tööst. Ka on valijal või lihtsalt lugejal huvitav telgitagustest rohkem teada saada. Mis aga häirib, on sääraste kirjutiste teinekord tänitav või isegi süüdistav ja parastav toon. Nagu oleks tegemist millegi väga negatiivsega, et keegi kedagi toetab. Küllap virvendab selle taga prantsuse revolutsioonist pärit ideaal äraostmatust rahvaasemikust.

Siiski ei tohiks rikaste inimeste soovi ühiskondlikke protsesse mõjutada hukka mõista. Pigem vastupidi – neid tuleks üles kutsuda senisest veelgi aktiivsemalt eesti poliitikasse panustama. Ja mitte sellepärast, et ajakirjanikele neist kirjutamisega rohkem tööd anda, vaid täiesti realistlikel süsteemianalüütilistel kaalutlustel.

Tavatõde on, et poliitikas ei saa osaleda, kui puuduvad rahalised ressursid. Ka kõige õilsam ja targem poliitika on ilma finantsmusklita nagu kosmoserakett, mis üritab lennata purjetuulega – mitte väga kõrgele.

Ideaal, et kõik erakonnad tegutseksid riigieelarvest tuleneva toetuse najal, ei ole hea lahendus samal põhjusel, miks erakonnapoliitika (aga näiteks ka mitte kultuuri toetamine üksnes riiklikest vahenditest) pole piisav, et ühiskond hästi toimiks.

Parteipoliitilist võimu tuleb mitmekesistada kodanikuühenduste ja mõjukate üksikisikute tegevusega. Ei tule neid üksteise vastu välja mängida, sest nad peaksid üksteist tasakaalustama ja kõigist tuleks lugu pidada.

Vaadakem asju väga laialt. Rikkad on ajalooliselt esimene eliit, millest on välja kasvanud kõik tulevased eliidid. Eliit on alati pidanud antud ühiskonnas üldisi asju ajama ja elu korraldama. Neil on see olnud võimalik mitte üksnes oma võimete tõttu, vaid ka sellepärast, et nad ei ole maadligi vajutatud igapäevase leivapalukese hankimisega nagu enamik inimesi.

Vanasti toimiski ühiskond üksnes nõnda, uuemal ajal muutub eliidi see roll aktuaalseks raskematel aegadel. Praegu ongi meil üks sääraseid. Tavakodaniku ainus majakas valimistel, peamine põhjus eelistada ühte või teist erakonda on nonde majandusalased lubadused.

Tavakodanik loeb murelikult ja lootusrikkalt nende välja hõigatavaid veksleid pensioni, lastetoetuse ja üldse kõige konkreetse suhtes. Ta on küll hakanud oimama, et valimiseelsed lubadused ei täitu täielikult, sest meil on reeglina pukis koalitsioonid. Aga ikkagi ta rehkendab, kuidas pool aastat pärast valimisi rohkem raha pihku jääks.

Sellises olukorras on raske nõuda, et kõikidel inimestel oleksid kõrgemad sihid silme ees, sest elumurede keskel kaob orientatsioon. Eliit seevastu ei tohi üldisemaid prioriteete silmist lasta. Rikastel on võimalus anda võimendust ja paisutust erakondadele, kes nende meelest vastavaid prioriteete enim järgiksid.

Sümpaatiat äratavad rikkad, kes lisaks oma impeeriumi laiendamisele veel midagi teevad. Raha on ajude, südametunnistuse ja fantaasiaga inimesele õnnistus ja ainus moraalne õigustus. Elon Musk ei kuulu mu lemmikute hulka, sest temas on midagi teflonist või ufolikku. Ikkagi on tema ja näiteks Bill Gates sümpaatsemad kui mõni teine sama rikas. Nood teised annavad enamasti samuti osa oma varandusest ära, aga üldisemalt, lihtsalt filantroopiaks, mis sageli võrdub lennukilt raha külvamisega. Seevastu esimestes on visionäärsust ja suurt joont.

Me peame lugu inimestest, kes asutavad oma koole, elustavaid vanu kvartaleid, tegelevad kunstimetseenlusega või teevad muud üldkasulikku. Aga samuti on teretulnud, kui nad tahavad mõjutada riigi ja ühiskonna üldisemaid käekäiku. Siia kuulub ka poliitiline tegevus. Poliitika on osa ajaloolisest loomingust, mis on küll kiiresti kaduv (kes mäletab üle-eelmise parlamendikoosseisu poliitikuid?), aga looming sellegipoolest.

Muidugi tahavad rikkad seejuures ka oma rikkust suurendada, aga üks ei tarvitse segada teist. Nii nagu naised ei jagune neiks, kes ootavad meestelt kingitusi, ja neiks, kes armastavad mehi nende endi pärast, nii ei jagune ka rikkurid nendeks, kes üksnes tahavad hiljem poliitikutelt-ministritelt vastuteeneid, ja nendeks, kes omakasupüüdmatult edendavad üldist hüve. Enamasti eksisteerivad mõlemad suundumused koos.

Kui keegi rikas annetab mõnele erakonnale, näitab see, et ta pole Eestile käega löönud, vaid üritab siin midagi parandada. Seepärast võiks tema sammu tervitada.

Jutt pole üksnes mõne erakonna toetamisest konkreetse valimiskampaania ajal, vaid pikaajalistest protsessidest. Näiteks nende institutsioonide finantseerimisel, mis avalikku arvamust kujundavad.

Vahel kohtab salvamisi, et see või teine ärimees turgutab üht või teist ajakirjandusväljaannet. Me teame ju ammu, et X on ühe korporatsiooni, Y teise taga jne. Ja mis siis? Sama võiksid teha ka ärimehed Q, W ja Z. Kui iga väljaande taga on keegi – ja iga rikkur on mingi väljaande taga –, siis see tasakaalustaks infovälja tervikuna. Ehk ei sureks siis ka vabakutseliste ajakirjanike põline tõug välja, nagu see praegu kahjuks meie silme all Eestis toimub. Seepärast soovigem rohkem rikkaid taha panijaid.