Suur osa lääneriikides kogutud kasutatud riideist jõuab arengumaades prügimäele
Paljudes riikides, sealhulgas Eestis eksisteerib mingi süsteem kasutatud, aga kasutuskõlblike riiete kogumiseks. Nagu näitab mitme maa ajakirjanike uurimus, võib see olla aga suuresti enesepettus, sest lääneriikidest teele pandud kasutatud riiete kvaliteet on sageli nii kehv, et see ei lähe uuele ringile isegi arengumaades ja suur osa maandub kusagil Aafrikas või Ida-Euroopas prügimäele või lausa otse loodusesse.
Ehkki eurooplaste vanad teksad satuvad pahatihti Aafrika rannikul merre või lendavad illegaalses prügilas suitsuna õhku, on süüdlast siiski raske üheselt nimetada, sest otseseid rikkumisi vähemasti Euroopa pinnal ei toimu ja vastutus taaskasutusriiete pikal teekonnal hajub.
Keskmine šveitslane ostab uuringute kohaselt aastas 20 kilogrammi riideid. Sellele vastavalt on ka üleliigsete kehakatete annetamine aktiivne. Aga mis saab teise ringi riietest edasi? 2021. aasta lõpus lükkasid Šveitsi prantsuskeelse ringhäälingu ajakirjanikud käima eksperimendi.
Kokku võeti katsesse 16 kasutatud riideeset jalatsitest jakkideni, mille sisse õmmeldi positsioneerimiskiip.
Katse algas detsembris 2021. Katse läbiviijate hinnangul pidi jätkuma saatjate akut 250 päevaks.
Osa riideid läks annetuskastidesse, mida peavad taaskäitlusettevõtted või heategevusorganisatsioonid, osa kogumiskastidesse riidekauplustes. Näiteks paar tosse, millest said hiljem eksperimendi peategelased, maandusi H&Mi poe vastavas kastis. Nüüd jäi üle vaid oodata.
Kuni märtsini 2022 ei toimunud midagi erilist. Siis liikusid jalatsid H&M-i kauplusest Genfis riigi teise otsa Daillens'i, sealt edasi lattu Egerkingenis. Kiip näitas, et tossupaar on kusagil logistikafirma laos.
Näis, et eksperiment töötab. Pilk lattu kinnitas, et teiste kottide kõrval laaditi ümber ka H&M-i logoga pampe. Eksperimendi jalatsid jäid mõneks päevaks paigale ja reisisid siis edasi Saksamaale firma SOEX sorteerimis- ja ümbertöötlustehasesse. Kodulehe andmetel on tegu ühe Euroopa juhtiva tekstiili ümbertöötlejaga, kes muu hulgas deklareerib oma eesmärgina, et võimalikult väike osa riietest lõpetaks prügilas või ahjus. SOEX sorteerib kokku ostetud kasutatud riided – kasutuskõlblik müüakse edasi, kehvem kraam läheb ümbertöötlemisse, kus sellest saab peamiselt autotööstuse materjal.
Firma ise ütleb, et 15 protsenti töödeldakse ümber ja 85 liigub edasi. Ka eksperimendi esemetest, mis sinna jõudsid, ei hävitatud ühtegi. Need pressitakse 25- kuni 50-kilogrammistesse pakkidesse.
Edasi näitasid saatjad, et järgmise kuu jooksul rändasid riideesemed laiali Lõuna-Euroopasse, Aafrikasse, Afganistani ja Ida-Euroopasse. Keskmiselt läbisid need 6200 kilomeetrit.
Näiteks ühed vanad teksapüksid ostis ära üks Poola edasimüüja, kes tarnis riided Ukrainasse ja Ungarisse, kust need liikusid Hollandisse ja seilasid laevaga Togosse ning Elevandiluurannikule. Kusagil seal sai peiler tühjaks või hävis. Aga just Lääne-Aafrikasse maandub suur osa arenenud riikide kasutatud riideid.
See on majandusharu, mis annab leiba kümnetele tuhandetele, alates maaletoojatest, kes liigutavad miljoneid esemeid, kuni kandjateni, kes tassivad ühte pakki. Paljude nende teed ristuvad 32 miljoni elanikuga Ghana pealinnas Accras Kantamanto turul, mis on üks maailma suuremaid omataolisi ja kus leidub peaagu kõike, mida inimfantaasia on suutnud luua.
Kantamantolt rändab kaup edasi üle kogu Aafrika ning selle äri ümber on omamoodi ökosüsteem. Kui suuremad ärimehed kauplevad konteineritega, siis väiksemad ärikad sõna otseses mõttes kähmlevad, et paremaid tükke endale krabada.
Rahulikum, aga siiski sarnane pilt kordub maailma teises servas. Ketsipaar, mille ajakirjanikud teele saatsid, rändas Euroopa ühte vaesemasse riiki Moldova pealinna turu kõrval asuvatele lettidele.
Kuuldavasti nõuab sellistelt lettidelt kümnist kohalik maffia ja ajakirjanikega ei soovinud keegi sealsest tööst rääkida. Hetk pärast ajakirjanike ära ajamist hakkas positsioneerimiskiip liikuma. Paar tundi hiljem leiti see turust 100 meetri kauguselt. Müüja hakkas ilmselt kartma ja viskas saatja minema.
Kui Ghanas maksab 50-kilone pakk umbes 90 eurot, siis Moldovas maksab Ljudmila enda sõnul 20 kilo kaaluva koti eest kuni 80 eurot. Oluline nüanss on, et enne, kui kaup sihtkohas avatakse, ei tea ei Moldovas ega Ghanas keegi, mis täpselt paki sees on.
"Ma viskan umbes 45 protsenti riietest ära. Vahel läheb pool kotti prügimäele. Ma jälgin plekke ja katkiseid kohti. Siit on näiteks tõmblukk puudu. See jope on ju väga kena, aga kuna siin on plekid peal, saan selle eest paar eurot," rääkis Moldovas kasutatud riideid müüv Ljudmila.
Sarnane pilt on Accras maaletooja Emmanuel Ajaabi poes. Nagu Ljudmila Moldovas ütleb ka tema, et mere taha saadetavate riiete kvaliteet aina langeb.
Riidepakis, mis maksis Emmanuelile 92 dollarit ja kus kirjade järgi pidi olema kuni 200 eset, oli vähem kui kümnendik, mida isegi Aafrikas müüa kannatab.
Kasutatud riietest suur hulk on kõlbmatud ning jõuavad prügimäele
Kogused, mis näiteks Kantamanto turul iga päev üle jäävad, on kolossaalsed. Kohaliku jäätmekäitluse juhi sõnul viiakse turult iga päev ametlikult prügisse 160 tonni tekstiili ja nädalas umbes kuus miljonit riideeset. Linna ümbruses on aga vaid mõned ametlikud prügilad.
"Meie riik on taaskasutamise tähe all saanud tekstiilijäätmete prügilaks. 40 protsenti igapäevastest saadetistest osutub väärtusetuks rämpsuks," ütles Accra jäätmekäitluse ülem Solomon Noi.
Sarnaselt visatakse ka Moldovas hinnanguliselt 45 kuni 50 protsenti kasutatud riietest, mida müüa ei õnnestunud, prügisse. Tintareni on üks riigi suuremaid prügilaid ja selle juhi sõnul käib ainus käitlemine seal vanamoodsa buldooseriga.
"Keegi ei sorteeri midagi. Me surume prügi 2,5 meetri paksuseks kihiks ja katame 30 sentimeetri paksuse savikihiga. Prügi ulatub siin 50 meetri sügavusele," ütles prügila juht.
Ghanas on pilt tegelikult veel trööstitum. Tugevate mussoonidega uhutakse tänavale vedelema jäänud riideesemed kanalite kaudu lihtsalt merre.
Keskkonnaaktivist Liz Ricketts on viimase aastakümne vältel uurinud tekstiilijäätmete mõju. Rannale uhutud riideesemed mattuvad nii sügavale liiva sisse, et neid on peaaegu võimatu välja koukida. "Me nimetame riidetompusid kombitsateks. Siin on kõik puntras koos ja seda on keerulisem näha, aga randa jõudes on tombud pikad. Need võivad olla kahe kuni üheksa meetri pikkused ning kuni meetrilaiused," rääkis ta.
Probleemi võimendab, et pealinna ametlikud prügilad on sisuliselt pilgeni täis ja on tekkinud üha rohkem reguleerimata jäätmemägesid. "Suur osa jäätmetest tuuakse siia mitteametlike prügivedajate poolt, kes selle õhtuti lihtsalt kokku koguvad," ütles Ricketts.
Kuna sünteetiline materjal sisuliselt ei lagune, pannakse pahatihti prügile veel ka tuli otsa.
Kokkuvõttes näitas eksperiment, et jutud taaskasutusest on, kui mitte otsene pettus, siis enesepettus. Ainult üks eksperimendis märgistatud ese müüdi maha samas riigis. 16 esemest kandis keegi teadaolevalt uuesti vaid viite ja ühtegi neist ei töödeldud ümber. Ülejäänud maandusid paremal juhul prügilas.
Taaskäitlejad Euroopas võivad küll väita, et siin läheb prügimäele või ahju pisike protsent, aga tegelikkuses transporditakse probleem lihtsalt mujale, kus isegi parima tahtmise juures pole võimalik lõpuni kontrollida, mis teise ringi kaubast saab. Ainuüksi transport riiete vedamiseks tuhandete kilomeetrite taha, et see kuhugi hunnikusse visata, on omaette ökoloogiline kilplus.
"Süüdi on ettevõtted, kes liiga palju toodavad. Jäätmed on moe ärimudeli lahutamatuks osaks. Paljud ettevõtted toodavad 40 protsenti liiga palju," ütles Ricketts.
Eestist veetakse aastas välja umbes 5000 tonni teise ringi tekstiili ja pika puuga suurim eksportija on Humana. Suurimad kogused lähevad Eestist Pakistani, Malawisse, Angolasse ja Keeniasse. Konkreetselt Humana ütleb, et nemad põrsast kotis ei müüd ja nende partneritel teadaolevalt ülejäägi probleemi pole.
Toimetaja: Merili Nael
Allikas: "Pealtnägija"