Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all …

Kirjakatked Koguja raamatust Jaan Kaplinski ja Vello Salo tõlkes tuikavad elavatena ajast aega. Küll aga löövad teadvuses tulitama kord ühed, kord teised read. Mitu hiljutist aastat tuli endale ikka ja jälle vaikse imestusega meelde tuletada, et ongi saabunud aeg kaelustamisest hoiduda. Kuni jõhker vägivald maailma hoopis segi paiskas.

Kui üheksakümnendad olid vabadusjoovastuse, raudse eesriide langemise ja müüride maha kiskumise aeg – Berliini müür neist ehk kõige märgilisem –, siis kolmkümmend aastat hiljem on saabunud taas pigem müüride kerkimise aeg. Muutused, piirangud, ohud on saanud elu osaks, millega tuleb igapäiselt arvestada.

Ootamatuid müüre tuleb ilmsiks inimsuheteski. Võtab vakatama, kui selgub, et ammune hea tuttav on mõnes hiljaaegu üles kerkinud põhiküsimuses sinuga risti vastupidisel seisukohal või esineb avaldustega, mis panevad endalt küsima, kuidas sa küll kunagi varem ei märganud, et elate vaimselt nii erinevates maailmades. 

Võib-olla ongi käimas aeg, kus üks käsi rebib ja teine õmbleb, üks silm nutab ja teine naerab. Mälus aga mängib tihtipeale Pink Floydi kultusplaat "The Wall" ("Müür") vaheldumisi ammuse Ruja plaadiga, Urmas Alender loitsimas Juhan Viidingu sõnu:

Me teeme, teeme ümber oma elu

üht hiigelmüüri inimtihedat.

Ka pikemad ei küüni üle ääre.

Kui mõni sinnapoole väljalangend kivi

on lahkumisel ruumi jätnud piluks,

siis see, kes juhtus välja nägema,

on äranähtu nimetanud iluks. /—/

Ilu ülendab ja ühendab seletamatul viisil. Nii võib mõni müür või sein tõesti saada ka mitte lahutavaks, vaid lohutavaks, kaitsvaks või liitvaks sümboliks, nagu Saalomoni templist ainsana säilinud osa, Jeruusalemma kuulus nutumüür, mis toob kokku palverändureid või abiotsijaid üle maailma. Tähenduslikud on ka mäluseinad, nagu Õiglaste allee Iisraelis või kommunismiohvrite memoriaal Eestis.

Ukraina on südames ja jääb sinna vist igaveseks kui vapruse ja meelekindluse kehastus.

Üks sügavalt liigutav aknake avaneb ka Tallinnas, Laboratooriumi tänaval Ukraina kiriku kloostrimüüris. Kirik on pühendatud Kolmekäelisele Jumalaemale, kõigi elusolendite, alusetult süüdistatute või ebaõiglaselt tagakiusatute kaitsjale. Sellesse avausse saab otsekui postkasti poetada teateid ülekohtuselt koheldud inimeste või loomade, aga ka hävimisohus taimeliikide kohta, kelle eest kirikus üheskoos palvetatakse.

Ent ora et labora – nii on Laboratooriumi tänaval valminud kaks kaunist, praeguseks üsna rariteetset köidet, mida ühendab pealkiri "Poeetiline punane raamat". Need teosed kajastavad eesti, ukraina ja inglise keeles Eesti ja Ukraina ohustatud liikide habrast olemasolu läbi luule, illustratsiooni ja kalligraafia, ülistades looduse mitmekesisust ja püüdes anda hääle hääletutele.

Eesti "Poeetilises punases raamatus" on esile toodud kolmkümmend kuus taime- ja loomaliiki, mida ähvardab väljasuremisoht. Kohapeal käsitsi valmistatud paberile kalligraafilises kirjas trükitud Timo Marani luuletuste ja Nestor Ljutjuki graafika kokkukõla puudutab hinge ja ülendab meelt.

Kord kohtasin seal väikest eesti poissi, kes pidavat koolist koju minnes tihtipeale Ukraina Kultuurikeskuses aega veetma, et sealset rahustavat õhustikku sisse hingata, just nagu peatuvad kloostrihoovi vanade puude ladvus ajuti rändlinnud.

Ka Tartus mõne aasta eest resideerunud Ameerika lifetime beat poet laureate Ron Whitehead kirjutas sellest kohast kui vaimsest oaasist liigutava luuletuse. Nüüdseks on see ilmunud ka eesti keeles kogumikus "Ööd muuseumis / Nights at the Museum" (Utoopia 2020). Töö, mida teeb juba aastaid Ukraina Kultuurikeskus, on olnud imetlusväärne; veel valusamalt on see vajalik praegu. Iga tugi on teretulnud.

Hiljaaegu jäi silma veel üks huvitav paik – 'Le Mur des Je t'aime'.

Pariisis, Jehan Rictuse platsil, metroopeatus Abbesses'i lähedal on prantsuse muusik ja helilooja Frédéric Baron ja kalligraafist korea kunstnik Claire Kito loonud ühele majaseinale 40-ruutmeetrise 612-st öösiniseks glasuuritud laavakivist müüri otsekui hiidtahvli, kuhu on kirjutatud rohkem kui kolmesajas keeles või dialektis lause "Ma armastan sind".

Väikese pargi lopsaka roheluse kõrval kõrguvast kunstiteosest on saanud omalaadne kohtumispaik, mis end kusagil väga avalikult ei reklaami, ent mida avastavad üha uued armunud või üksildased uitajad. See Armumüüriks nimetatud vaikne salapaik Montmartre'i jalamil, senini turismiteedest kõrval, on koht, mis toob kokku armastuse ja rahu kummardajad.

Kõigi nende lausete kogumiseks rändas Frédéric Baron Pariisis mõtteliselt läbi kõik maailmajaod, kohtudes inimestega, kes kirjutasid tema palutud lause oma emakeeles väikesele tahvlile enda valitud värvi kriidiga. Enda jaoks talletas Frédéric maa ja keele, kust see pärines, häälduse ja transkriptsiooni prantsuse keelde. Alati polnud see kerge – näiteks araabia keelest on tervelt kuus versiooni –, kogusse kuuluvad aga ka mitmed visuaalselt eripärased, põnevalt mõistatusliku piltkirjana mõjuvad väikerahvaste keeled.

1997. aastal asus tööle kunstnik ja kalligraaf Claire Kito, kes hoolikalt kopeeris kõik laused, tajudes käe ja südame tundlikus koostöös iga keele, iga kirjutaja eripära. Seejärel paigutas ta need kõik visuaalselt terviklikku, samas väga loomulikult mõjuvasse konteksti.

Põgusale pilgule jääb mulje, et kõik need kriidikirjad on müürile kritseldatud nüüdsama, juhuslike möödujate poolt. Alles süvenedes avaneb teose kogu tähendus, vaikne ja suursugune ilu. Ka eesti keel on sel maagiliselt kirjatud müüril väärikalt esindatud.

Armumüür on Pariisis koht, kus unistada, kus üksteisele avaneda, loodab Claire. Mõni sisse lipsanud kirjaviga ei heiduta mind sugugi, väidab Frédéric. Kõige tähtsam on südame grammatika.

Südame grammatika on hea mõiste, mis viib kokku inimlikud tunded ja vaimsed seaduspärad. Selle alused omandatakse enamasti kodus, aga selle reegleid korratakse, täiendatakse ja lihvitakse läbi paljude õpiaastate. See aeg on hindamatu ja unustamatu. Oma kooli tunne annab isemoodi kaitstuse. Ja kui juhtub olema õnne, siis kiirgab sel ajal rajatud sõprus või mõne õpetaja targalt osutatud teetähis veel aastaid tagantjärele otsekui soemüür kitsukeses puupliidiga köetavas tudengitoas.