Milline on olnud lõppev aasta EELK-ile?

Ma arvan, et ta on olnud meile silmiavav. Me jõuame ikka kohe Ukraina sõja konteksti või Venemaa agressiooni konteksti. Sõda on mobiliseerinud kiriku just sellesse valdkonda, kus me oleme võib olla natuke vähe saanud oma panust anda, mis puudutab just abivajajate toetamist ja aitamist. Eesti üldine sotsiaalsüsteem ju toimib hästi ja kirik ei ole selles konkreetses valdkonnas olnud väga aktiivne just koguduste tasandil. Arvestades seda, mis Ukrainas on toimunud ja kui palju on põgenikke Eestisse jõudnud, siis see oli minu jaoks suurepärane. Ma ei taha öelda, et see oli rõõmuhetk, aga see oli silmi avav hetk, kui ma nägin, kui abivalmis on meie inimesed. Mitte ainult kirikus, vaid ühiskonnas. Seda võiks esimesena rõhutada, kui lõppeva aasta peale mõelda. Muidu on aasta olnud meie kirikule suhteliselt stabiilne. Loomulikult on meil endiselt selline Covidi-järgne ärkamine või virgumine. Me harjume teatud mõttes uue olukorraga, ja uus on see sellepärast, et kõik inimesed ei naasnud kirikusse. Väga paljud inimesed jäid ekraanide ette, jäid jälgima videojumalateenistusi. Päris selge on see, et kiriku igapäevaelu on seotud ikkagi koguduse kooskäimise ja üksteisega osaduses olemisega.

Mismoodi on Eesti luterlik kirik Ukrainat toetanud?

Luteri kirik, ma arvan, on olnud üsna võrdselt teistega selles aitajate rivis. See puudutab ka teisi kirikuid. Loomulikult, kui sõda eskaleerus 24. veebruaril, siis me püüdsime kohe reageerida ja olla valmis põgenike vastuvõtmiseks juba kaks nädalat hiljem, märtsi alguses. Olime kaardistanud meie koguduste suutlikkuse majutada põgenikke. See oli suurusjärgus paarsada inimest, keda me oleks olnud suutelised kohe märtsis majutama, aga selleks ajaks oli juba kogu majutus riigi poolt korraldatud. Aga meil on endiselt täna kogudusi, kus ongi Ukraina sõjapõgenikud peredega elamas ja selleks oleme ka oma välispartneritelt saanud vahendeid, et aidata neid kogudusi sisse seada põgenikele. Et neil oleks kodutunne, kuigi seda on väga raske saavutada, kui sa oled tegelikult kodust eemal. Lisaks on kirikuvalitsus ise eraldanud raha. Tegime lõikustänupühal ülekirikulise korjanduse, millega kogunes ühe pühapäevaga suurusjärgus 18 000 eurot, mis on EELK-i ühe pühapäeva korjanduste rekord kogu ajaloos. Need vahendid oleme saatnud otse oma partnerkirikule Ukrainas. Või siis oleme kasutanud neid vahendeid siin aitamaks Ukraina sõjapõgenikke. Meil on terve rida kogudusi, kes on kogunud meditsiini- või hügieenivahendid, et neid saata Ukrainasse. See on olnud tegelikult kogu kirikut hõlmav ja hästi rohujuure tasandil olev toetusaktsioon, mis kestab. Rääkimata sellest, et igal pühapäeval palvetame selle eest, et saabuks rahu just nii nagu Ukraina seda igatseb.

Kuidas iseloomustate oma Ukraina partnerkirikut?

Ukraina partnerkirik on sellise huvitava nimega nagu Saksa Evangeelne Luterlik Kirik Ukrainas. See näitab, kus on selle kiriku juured. Ukraina on ju iseenesest ikkagi õigeusklik riik suures osas. Lisaks on seal ka Rooma alluvuses tegutsev kreeka-katoliku kirik. Protestante on seal suhteliselt vähe. Baptiste aga muuseas üsna palju. Luterlik kirik on umbes paarituhande liikmega ja kui luterliku kiriku piiskop käis novembris Eestis, siis ta ütles, et umbes pooled liikmetest on nii-öelda kadunud, sest tõenäoliselt on nad põgenenud sõja eest. Aga kogudused on jäänud paigale. Teenitakse kui võimalik kirikuhoonetes. Kui ei ole võimalik, siis kusagil metroojaamades või keldrites. Väga palju viiakse kohapeal laiali ka humanitaarabi. Ukraina partnerkirik on aktiivne, kuigi hästi-hästi tillukene.

Kuidas Eesti luterliku kiriku kogudused hakkama saavad? Me kõik teame, millised on elektriarved...

See on olnud hästi suur väljakutse tegelikult juba aasta. Meil on olnud juba 2022. aasta algusest peale läbirääkimised läbi usuasjade osakonna, et kas oleks võimalik natukenegi kompenseerida kirikute arveid, sest need teised meetmed otseselt ei laiene kirikutele. Kui mõtleme siin kasvõi linnade kirikuhoonetele, kus tuleb kütta väga suurt ruumi. Meie kogudused maal on rajanud oma koguduste maja küttesüsteemi enamasti õhksoojuspumpadele või on kirikus püütud kasutada selliseid elektrikiirgureid, mis see on olnud väga kulukas. Täna sellist kompensatsioonimehhanismi me ei ole suutnud välja kaubelda. Aga see on suur väljakutse. Väljakutse ka selle pärast, et ka inimestel, kes tavaliselt annetavad, on raske. See tähendab seda, et annetuste hulk, mis kogudustesse tuleb, on vähenenud. Teisest küljest meie kogudused ei ole nurisejad. Tuldud on läbi väga erinevate aegade. Ka nõukogude ajal ju mingit ühiskondlikku abi ja tuge kogudustele ei olnud. Ollakse harjutud sellega, et peame hakkama saama. Välja arvatud tõepoolest siis väga suurte kirikuhoonete restaureerimised, mille summad on väikesi kogudusi või isegi neid kogukondi ja omavalitsusi vaadates ikkagi ulmelised. See on see koht, kus tuge oodatakse pigem riigilt.

Kui palju omavalitsused toetavad kogudusi?

Omavalitsuste toetused on väga erinevad. Meil on 79 omavalitsust ja omavalitsustes on väga erinevad toetussüsteemid. Loomulikult eristuvad Tallinn ja Tartu, kus on väga palju kirikuid ja kus linnad on juba aastakümneid arvetanud sellega, et kirikute restaureerimine on eelarves. Aga kui me läheme maaomavalitsuste juurde, siis enamasti on tegemist mõnetuhande euro suuruse tegevustoetusega või siis projektitoetusega üsna samadel alustel kui kohalikel mittetulundusühingutel ja klubidel. Enamasti nendel mittetulundusühingutel ja spordi- ja kultuuriklubidel ei ole vaja üleval pidada ajalooliseid kirikuhooneid. Nad kasutavad kas spordikeskust või kasutavad rahvamaja, mis on nagunii omavalitsuse ülevalpidamisel. Aga koguduste puhul on ju see, et üleval peab pidama ka muinsuskaitse all olevaid hooneid ja selles mõttes on see toetus olnud ebapiisav. Aga reeglina omavalitsused teevad, mis on neile jõukohane.

Kõik riigikogu fraktsioonid jagasid kogudustele ohtralt katuseraha. Kas selle asemel ei võiks olla riiklik programm?

Pühakodade programm lõppes aastal 2018. Lisaks on ka omandireformi erifond, kust on kogudused saanud taotleda oma kirikuhoonete restaureerimiseks raha. Aga ilmselgelt ei ole need vahendid piisavad. Kui kuuleme mitukümmend miljonit maksva kultuuri- või spordikeskuse rajamisest, ja samal ajal kõikide muinsuskaitse all olevate objektidele suudetakse eraldada kolm-neli miljonit, siis on päris selge, et sellest ei piisa. Võtame kasvõi Tallinna Toomkiriku torni - selle restaureerimine läks maksma üle poole miljoni ja see on ainult ühe kiriku torn. Päris selge, et nendest vahenditest, mida täna riik eraldab, ei piisa ja see võiks olla süsteemsem. Mis puudutab neid regionaalseid investeeringuid või nõndanimetatud katuseraha, siis tõepoolest, kõik erakonnad leidsid, et kirikutele tuleks anda toetust. Tegelikult võiks see tõdemus juhatada uue riigikogu või koalitsiooni sellesse punkti, et pühakodade programm võiks olla taastatud ja summad, mis sinna eraldatakse, võiksid olla suuremad. Et ei peaks neid niimoodi pudistama üsna juhuslikul alusel ilma süsteemita. Aga loomulikult, kõik need kogudused ja koolid, kes said raha, on väga tänulikud, et neile mõeldakse. Mulle on ikka öeldud, et ära kritiseeri katuseraha. Aga mul iseenesest on see selline konfliktikoht, sest läbipaistvus ja süsteemsus ei ole piisavad. See peaks olema oluliselt parem. Ja see peaks olema ikkagi pühakodade programmi taastamise kujul.

Kuidas kristlikel koolidel läheb?

Kristlikel koolidel läheb ka üsna erinevalt. Meil on täna minu andmetel Eestis 14 kristlikku kooli, nendest neli on luterlikud koolid. Koolidel läheb erinevalt selles osas, mis puudutab koolide hooneid. On koole, kellel on uued hooned, kes on suutnud tõsi, enamasti pangalaenude toel, omale uusi hooneid ehitada. On teised, kes on saanud tegutseda olemasolevate hoonete baasil. On kolmandad, kes peavad neid veel rentima. Loomulikult see tähendab ka majanduslikku ebastabiilsust. Pearaha ju tuleb enamasti riigilt. Aga ka siin omavalitsused käituvad erinevalt. Kui Tartu linn annab erakoolide õpilastele vahendeid, siis Tallinna linn seda reeglipäraselt ei tee. Tõsi, Tallinna linn on aidanud Eesti Kirikute Nõukogu kaudu kristlikku haridust.

Sisulises mõttes läheb koolidel hästi. Endiselt on tegemist kasvavate koolidega. Luterlik Kaarli kool avas gümnaasiumiastme lõppeval aastal. Tallinna Toomkooli jaoks oli ajalooline sündmus, sest balletikooli väljakolimisel Toompeal asuvast hoonest, koliti tagasi ajaloolisesse Toomkooli hoonesse, kus viimati koliti välja 1939. aastal. Siin on tingimused ärilised või turuhinnapõhised. Oleks loomulikult ju tore, kui kool saaks tegutseda ajaloolises hoones nagu omanik. Aga oleme siiski tänulikud, et riik ja RKAS on meiega lepingu sõlminud ja Tallinna Toomkool saab seal tegutseda. Nii et koolid toimivad erinevalt, aga siiski hästi, sest nad on ka kogukonnakoolid. Isegi kui tegutsetakse suures linnas, on tegemist kogukonnakooliga. Ehk siis seal on pered, kelle mitmed lapsed juba õpivad samas koolis ja kõik lapsed ja vanemad tunnevad üksteist.

Parlamendivalimised on tulemas. Varasemates koosseisudes on olnud ka vaimulikke. Kas soovitate vaimulikel kandideerida?

Meie vaimulikud saavad tegutseda nii, nagu Eesti kodanikud ikka. Ehk siis iga vaimulik on oma otsuses vaba, kas ta soovib kandideerida või ei soovi. Aga meie sõnum on see, et hoolimata sellest, kas siis ollakse erakondlikult valinud lemmikerakonna või ollakse liige või kandideeritakse, siis tuleb unustada need erakonna värvid kohe, kui astutakse kiriku uksest sisse ja minnakse kantslisse või altarisse, sest sealt peab kõlama sõnum ikkagi kõigile koguduse liikmetele, kelle hulgas ei ole loodetavasti ainult ühe erakonna liikmed.

Kui mõelda valimistele, siis Eesti Kirikute Nõukogu on saatnud kümnepunktilise ettepanekute nimekirja kõikidele erakondadele. Seal on uusi asju, seal on endiseid asju. Me väga loodame, et meie kõik erakonnad, kes valimistele lähevad, loeksid need ettepanekud läbi ja püüaks nendega arvestada. Seal on juba nimetatud pühakodade programm, lisaks oli seal küsimus meie usualasest kirjaoskusest - meie üldhariduskoolides ei ole usundiõpetus nii korraldatud, et kõik lapsed saaksid usualaselt teadlikumaks.

Mille üle me oleme väga rõõmsad - see on sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonnas tegutsev hoolekande- ja meditsiiniasutuste kaplanaat. See kaplanaat on suurepäraselt käivitunud ja me oleme selle üle väga rõõmsad ja me tahame, et see jätkaks. Seal on ka mõned ettepanekud maksuerisusteks, need puudutavad käibemaksuvabastust, kui restaureeritakse ajaloolisi kirikuhooneid.

Seal on ka taotlus, et perekonnaküsimuses ei tohiks toimuda ühtegi muutust. Pigem tuleks säilitata status quo, et me niigi lõhki olevas ühiskonnas ei kisuks neid eraldusjooni veelgi tugevemalt sisse. See on koht, kus me peame mõtlema, et teemad, mis on ühiskonda lõhkuvad, tuleb paremini läbi mõelda ja kirik tuleks kaasata nendesse aruteludesse.

Milline on kiriku ja riigi koostöö?

See sõltub, kes on riik. Me loomulikult näeme erinevat suhtumist erinevate koalitsioonide ajal. On koalitsioonid või ministrid, kes näitavad ka oma initsiatiivi või on väga avatud, kui kirikute poolt tuleb mõni ettepanek või soov kohtuda. On teised ministrid ja ministeeriumid, kus meil ühisosa ei olegi ja palju kohtumisi ei ole. Sama on ka valitsusjuhiga. Kõik sõltub ka nende endi taustast, kui palju nad on olnud kirikutega seotud ja kui palju nad oluliseks peavad. Nii et need on asjad, mis ajas natukene muutuvad.

Samas on meil ikkagi valitsuse ja kirikute nõukogu ühishuvide protokoll, mille 20. aastapäeva me tähistasime, ja me näeme, et see protokoll endiselt toimib. Selle alusel tehaksegi koostööd näiteks kaplanaatidega või rahvusringhäälinguga, mis puudutab usualaseid saateid ja nende programmide jätkumist. Või siis ka pühakodade toetus ja veel terve rida kokkupuutepunkte. Me oleme partnerid ja partneritega on ju ikkagi niimoodi, et kui tähelepanu läheb valitsusel Covidi kriisile või energiakriisile või täna põgenikega seotud teemadele või Ukraina sõjale, siis on selge, et sellised teemad, mille puhul leitakse, et need on aastasadu olnud ja nendega ei juhtu midagi ka viimase aasta jooksul, siis need jäävad tahaplaanile. Siis tuleb endast lihtsalt märku anda.

Milline on teie jõulusoov?

Minu jõulusoov haakub eelseisvate valimistega. Sellega, et valimiste ajal püütakse eristumise kaudu tekitada ka pisut vastandumisi. Minu soov on see, et see jõulurahu, millest jõulude ajal räägime, kestaks ikkagi kauem. Et see rahu oleks ühiskonnas ja see rahu oleks inimeste vahel ja et me teadlikult oleksime rahutegijad ja mitte ainult ei räägiks sellest, vaid et me seda ka teeksime. Ja püüaksime ka nendes olukordades, kus on vaja eristuda ja oma nägu näidata, kas poliitilist või maailmavaatelist, ei unustaks ära, et me lõpuks oleme kõik inimesed, ligimesed, kes üksteist vajavad. Kes saavad üksteist toetada ja saavad ühel päeval seda abi ka vastu võtta, kui keegi teine meid toetab.