28. detsember on süütalastepäev. Jõululapse sünniloo armsuse järel hirmu ja õudu külvanud Petlemma lastetapu mälestuspäev paneb mõtlema võimu- ja vaimuvõitluse pingeväljale praegugi.

"Miks nad meid tapavad?"

Astusin jõululaupäeval sisse ühe ukrainlastest pagulaspere üürikorteri uksest. Tulin, et neile üle anda koguduse poolne jõulukingitus. Esimese rõõmuüllatuse järel jagas Hersonist pärit väikelapse ema aga kohemaid oma südamevalu viimastest traagilistest sündmustest kodulinnas. Vene mürsud olid tapnud keset linna kaubanduskeskusse ja turule jõulutoitu hankima tõtanud hersonlastest kümmekond, lisaks tabanud veel kümneid ja kümneid haavatuid.

"Jõulurõõmu me sel aastal tunda ei saa," ütles noor ema. "Kodu meil enam ei ole. Palvetame, et keldrisse varjunud eakad vanemad jääksid veel ellu…"

Korraga seisin koos sõjapõgenikega nende kitsukese pagulaselu esikus silmitsi inimlikult seletamatu kurjusega. Mis – või õigemini: kes – saab end niiviisi välja valada süütute inimeste peale ja lasta end meelevallatseda naaberriigis elava sugulasrahva üle?

Olles läbi kolmesaja sõjapäeva pakkunud hingehoidlikku tuge sõjakoleduste eest meie juurde pakku tulnud emadele ja lastele, noortele ja vanematele, naistele ja meestele, pole mul ikka veel vastuseid. Pigem ei kao meelest küsimus, mille esitas mu vastust ootamatagi üks vanaemake, kes oli just jõudnud Ukrainast Eestimaale ainiti pisikese tütretütrekese elu nimel, kuna lapse isa oli juba hukkunud ja ema viibis rindel. "Miks nad meid tapavad?!" esitas ta eksistentsiaalse küsimuse.

Despootlik hirm

Heroodes-suurelik kujundkuju näikse veel 2022. aastalgi pärast Kristuse sündi ikka despootliku hirmu tundvat, mõeldes pisukese Jeesus-lapse messialiku kuningavalitsuse elluastumise võimalikkusele. Piibel jutustab:

"Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemma linnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma ja küsisid: "Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama." Seda kuuldes kohkus kuningas Heroodes ja kogu Jeruusalemm koos temaga. (...) Kui nüüd Heroodes nägi, et tähetargad on teda petnud, raevutses ta väga ning laskis tappa Petlemmas ja selle piirkonnas kõik poeglapsed, kaheaastased ja nooremad, arvestades seda aega, mille ta oli tähetarkadelt täpselt välja uurinud." (Mt 2:1,2,16)

Omal ajal Rooma senatilt Juudamaa kuningaks nimetamise õiguse väljakaubelnud Heroodes polnud tegelikult juut, vaid idumealane ehk araablaste esiisa Edomi järeltulija, kellel õnnestus Rooma okupatsiooni meelevallas võtta üle juutide valitsusvõim Hasmoneide dünastialt aastal 37 enne Kristuse sündi.

Püüdes aastakümneid valitsedes põlistada oma dünastiat tegi ta esmalt kõik, et pälvida juutide poolehoid, eriti usujuhtide hulgas, täites juudiusu (puhastus)kombeid ning ehitades üles omal ajal hävinud Jeruusalemma templimäe ja pühakoja, nn Heroodese templi. Samal ajal veenis ta oma lojaalsuses Rooma keisrit, lastes viimase auks ja omaenda nime ülistuseks rajada vallutamatuks peetud Masada kindluse Surnumere ääres ja Kaisarea ehk "keisrilinna" parima võimaliku kaubasadamaga Vahemere ääres.

Hommikumaalt Jeruusalemma vastsündinud juutide kuningat otsima tulnud tähetarkade päringud jumalariikliku kuningavalitsuse Messia ilmaletuleku kohta tekitasid hirmu nii Heroodeses kui ka tema õukonnas, kes oli nautinud ja turvanud Suureks hüütud kuninga võimu 2000 pealise väehulga ööpäevase valve all.

Petlemma külje alla Jeruusalemma templimäest kõrgemaks ehitada lastud Herodioni ehk Heroodese paleekindluse tipult alla maarahvale vaadates tegi ta pragmaatilise otsuse: parem tappa kõik võimalikud rivaalid, olgu nad või vastsündinud beebid, kui et riskida aastatega ülesehitatud dünastilise ego võimu loovutamisega.

Sama despootlik hirm oli teda juba varem sundinud surma saatma oma armastatud naise Mariamne I ja tema ema Alexandra, samuti oma pojad Alexandri, Aristobulose ja Antipater II ning oma õe Salome abikaasa Kostobari, rääkimata kõikvõimalikest riivalidest, kelle ta laskis enne oma surma Jeerikosse kokku koguda ja sealsamas hukka saata.

Despoot tajus siis ja tajub ikka end ümbritsevat ohtu ning seda kõigis ja kõiges endaga seonduvas, olgu konkurentsi- või armastussuhetes. Petlemlaste ja ukrainlaste hävitamise püüus heiastub despootlik õud oma võimukaotuse ees.

Võimuiha paradoks avaldub aga viimselt selle kättesaamatuses. Nagu ebainimlik lastetapp ei suutnud võtta elu toona Petlemmas sündinud kuningate Kuninga usu, lootuse ja armastuse valitsemiselt üle aegade, nii ei suuda ka ukrainlastele määratud surmanuhtlus võtta nende elutahet.

President Volodõmõr Zelenski jõulutervitus lõppes sõnadega: "Me pühitseme oma pühi! Nagu alati. Me naeratame ja oleme õnnelikud. Nagu alati. Erinevus on vaid ühes. Me ei oota imet. Pärast kõike me loome selle ise. Kristus on sündinud. Austame teda!"

"Jeesus on rajanud oma kuningriigi armastusele…"

Kui Napoleon oli oma võimu ja staatuse kaotanud, pagendati ta Püha Helena kaljusaarele. Seal süüvinud ta oma elu kokku võttes Jeesusest jutustavasse evangeeliumisse ja tõdenud: "Jeesus on kas Jumala Poeg või see, kes selle evangeeliumi kirjutas! Ma tunnen inimesi, aga ükski inimene poleks suutnud sellist lugu välja mõelda."

Omaenda elulugu ajaloos valitsenud suurmeestega kõrvutades tunnistanud Napoleon oma sõbrale krahv Montolonile:

"Aleksander Suur, Caesar, Karl Suur ja mina oleme loonud suured riigid ja rajanud oma vaimuloomingu väevõimule. Jeesus on rajanud oma kuningriigi armastusele – ja veel täna on tuhanded valmis tema eest surma minema. Mina suren enneaegu ja mu ihu läheb maamulda tagasi. See on suure Napoleoni varsti saabuv saatus. Mis vahe on minu viletsa ja Kristuse igavese kuningriigi vahel? Teda kuulatakse ja armastatakse, teda kummardatakse ja tema valitsus laotub üle aegade ja maailma."

Jeesus elas ja suri mitte iseenda, vaid teiste nimel, isegi nende nimel, kelle eest ta ristil rippudes vaatamata tema üle irvitamisele palvetas: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" (LK 23:34)

Võimutahte eetik Friedrich Nietzsche ei suutnud ristilöödut taluda. "See tapab minus võimuiha," ütles ta. Aga mis siis, kui Jeesus kehastas tõepoolest inimsust ning elas ja surigi ainiti selleks, et lõpetada oma jäägitu armastusega maailmas inimsusevastane võimuiha, nagu tõdes tuhat aastat pärast Kristuse surma selle lunastusjõu üle arutlenud Peter Abelard?

Kui Nietzsche oli surnud, leidis tema õde Therese Elisabeth Alexandra Förster-Nietzsche suure Hitleri ja tema partei võimukust imetledes oma venna üliinimliku filosoofia füüreris täide minevat. Ta ise küll ei näinud selle täidemineku lõppvaatuse koletuslikkust. Aga meie teame, mida see tähendas. Ja me ei taha enam selle kordumist näha.

Vaimujõu võit üle võimujõu peab saabuma. "Ükskord me võidame niikuinii!" Sellepärast kardabki praegune Heroodes Suur pisukest Jeesuslast. Ta adub oma allajäämise paratamatust.

"Siis võitleb meie eest Jumal."

Alul mainitud ukraina vanaemakesega sõjapõgenike vastuvõtukeskuses vesteldes ei osanud ma talle midagi muud kosta, kui et üks asi on uskuda Jumalat ja teine asi on usaldada Jumalat, ja seda isegi ülekohtu üle kohtumõistmise osas.

Seepeale jahmusin tema vastust kuuldes: "Jah, ma tean, et see nii on! Kristus ütleb, et meil tuleb omalt poolt andeks anda. Ainult siis sekkub Jumal meie ellu. Kui me seda ei tee, siis tuleb meil ise enda ja oma elu õiguse eest võidelda. Kui me aga andeks anname, siis võitleb meie eest Jumal."

Korraga puutus minu kõrvu ja hinge kõige elulisem teoloogia, mida ma pole õppinud ühestki usuteaduslikust ega eetika raamatust. See oli eluteoloogia, mitte eduteoloogia. See oli andestuse, mitte kättemaksu teoloogia. See oli jõuluööl Sündinu, inimelu Elusamust kehastanud ja Ristilöödu armastuses veendunud eetilise elu teoloogia, mis vastab täielikult Jeesuse palvele: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!"

Ühtäkki ületas selle ahastava naise usutunnistus kõik minu küsimused, mida ma oleksin tahtnud maailmas toimuva võimuvõitluse kohutavas küsitavuses tõstatada. Vakatusin, et lihtsalt sellele tütretütrekesega meie juurde tulnud ukrainlannast ingellikule sõnumitoojale õnnistust paluda. Alandlikult. Usaldades. Jumalaga jättes.