Venemaal on valeuudiste tootmine tänapäeval tööstusliku iseloomuga. Nende loomine, paljundamine ja levitamine kujutab tervet ahelat alates trollivabrikutest ja lõpetades "Venemaa-armastajatega", kes välismaal valmis Moskva valede levikule kaasa aitama.

Valeuudised ja võltsingud ei ole mingi nüüdisaja eripära. Erilised on ehk ainult tehnoloogilised võimalused nende tootmiseks ja levitamiseks. Enamuses riikides on ajaloos alati olnud neid, kes selle tegevusega endale au või sissetulekut on hankinud. Või feikimisega lihtsalt huvist asja vastu tegelenud.

Kuna märkisin Venemaad, siis ühest sealsest feikide esiisast või valeuudiste algaegade rüütlist. Jutt on vürstliku päritoluga Aleksander Sulakadzevist, kes sündis Rjazani kubermangus aastal 1771. Kõrgest päritolust tulenevalt kinnistati ta ühe kaardiväepolgu juurde teenima, kuid see karjäär teda ei erutanud ning mees siirdus armee varustusalale. Kindlasti tema kalduvuste juures paslikum amet.

Igal juhul oli Sulakadzev isalt ja vanaisalt pärinud suure raamatukogu ning tema kirg oli bibliofiilia. Mees käis kogule täiendust otsides läbi arvukalt kloostriarhiive ja antiigisalonge, kuid midagi tõeliselt rabavat ei leidnud. Siis sattus talle ette uudis, mille kohaselt ühest kloostrist leitud käsikiri "Lugu Igori sõjaretkest" olla hoopis arvatust hiljem kirjutatud.

Mõte läks liikvele. Sulakadzev proovis teksti vanemaks muutmist kõigepealt ühe tuttava abistamiseks. Too toonud Prantsusmaalt hulgaliselt väärtuslikke käsikirju, kuid keegi ei soovinud neid osta. Sulakadzev võtnud neist ühe, mis tema arvates võinuks olla vanaslaavi keeles, ja kirjutas selle veerele väikese märke, et käsikiri kuulub Prantsuse kuninga abikaasale kuninganna Annale ehk Jaroslav Targa tütrele.

Käsikirja avalikuks tulek oli sensatsioon ja ära osteti nii see käsikiri kui ka muud pakkumisel olnud tekstid. Aastakümneid hiljem selgus küll, et tegemist olnud serbiakeelse kirikumanuaaliga, mis pealegi oli kirja pandud mitusada aastat pärast Anna Jaroslavna surma. Kuid see polnud tähtis. Tegu näitas, et teksti vanemaks muutmine väärib küünlaid.

Ja Sulakadzev hakkaski oma kogus olevaid tekste vanemaks ja väärikamaks muutma. Seda teinud ta päris oskuslikult. Kuna tal oli ka kirjanduslikke kalduvusi, proovis mees kätt ka algupäraste tekstide koostamisega. Kuulsaim oli ehk lugu "Bojani lauludega". Tegemist olnud iidse poeemiga, mille Sulakadzev olla justkui avastanud ühelt pärgamendirullilt.

Töö nägi väga autentne välja ja luuletaja Gavrila Deržavin, kes tegeles parasjagu vene vana luule uurimisega, lülitas selle isegi oma teaduslikku töösse, küll väikese märkusega, et kirjutise päritolu ei olevat päris selge.

Sulakadzev ei olnud aga kade ja aitas ka teisi. Näiteks kui Valamo klooster pakkus talle arhiiviga tutvumist, et oma ajaloo osas selgust saada, kirjutas Sulakadzev kloostri ajaloo alguse Rooma keisri Caracalla ajastusse ehk siis kolmanda sajandi algusesse ja lisas asutajate hulka ka apostel Andrei. Kloostris räägitavat seda lugu tänapäevalgi…

Kui pärast suure bibliofiili surma tema lesk kogu laiali müüs, jätkus veel pikaks ajaks sensatsioone. Nii leidis üks piiskop veel 1920. aastatel sealt pärit käsikirja, mille äärel olnud märkuse kohaselt kuulunud see Venemaa ristijale vürst Vladimirile. Hiljem tunnistati seegi võltsinguks.

Samasse konteksti sobib veel üks Sulakadzevi saavutus. Nimelt leiutas ta muuhulgas ka vanaslaavi ruunikirja, kuna mitmed omakäelised käsikirjad paigutas ta slaavi tähestiku eelsesse aega. Seda uuriti päris tõsimeelselt ja isegi tunnustati. Ja Sulakadzevi leiutise põhjal väideti mõnes tõsiteaduslikus töös, et Kirill ja Metodius ei olnudki tegelikult kirillitsa leiutajad, vaid nad ainult kohandasid pisut vana slaavi ruunitähestikku.

Sulakadzev kirjutas korraliku bibliofiilina kokku ka oma raamatukogu kataloogi, kuigi keegi ei ole suutnud selle vastavust olemasolnule kinnitada. Igal juhul on seal mitmeid imesid. Nagu näiteks "Al-Korani salajane õpetus" aastast 601. Allah hakanud praeguste teadmiste alusel Mohammedile oma ilmutusi edastama küll alles kümmekond aastat hiljem, kuid see ei takistanud Sulakadzevit väidetavalt vana-araabia keeles kirjutatud üllitist oma raamatukogu osana serveerimast. Näinud seda paraku keegi ei ole.

Sulakadzev koostas oma võltsingute alusel terve paralleelajaloo, viidates ühes tekstis teistele kui tõenditele ja nii edasi. Autori säilinud märkmeraamatud jõudnud muide Tartu Ülikooli ning pakkunud suurt huvi Juri Lotmanile.

Üks ürik sellest kogust omandas aga oma elu, mis tänini jätkub. Nii leiti Sulakadzevi kogust kirjutis Rjazani abivaimuliku Krjakutnõi lennust soojaõhupallil aastal 1731 ehk siis tublisti enne läänes toimunud õhupallilende.

See väljamõeldis osutus kasulikuks Nõukogude Liidus alanud kosmopolitismi vastase kampaania tarbeks. Vaja oli nimelt tõestada, et kõik on nõukamaal või Venemaal olnud varem kui vastikus läänes. Krjakutnõi lennust kirjutasid kõik lehed ja 1958. aastal anti selle auks isegi välja postmark ja püstitati mälestusmärk. Asja muutis veel segasemaks teine lugu, mis kõneles holopp Nikitast, kelle Ivan Groznõi lasknud hukata puust tiibadega lendamise eest.

Kahe loo ühiseks tulemuseks oli vene lennunduse väidetav eelkäija Nikita Krjakutnõi, kellele püstitati aastal 2009 Kunguris mälestusmärk kui "Vene Ikarosele", kes olevat aastal 1656 puutiibadel vabalt ringi lennelnud. Kust see aastanumber tuli, on seni saladus. Kuid Runetist võib leida avaldusi, et Krjakutnõi oli Vene esimene dessantväelane ja aastast 2012 on pärit kirjandeid teemal "Õhulendur Krjakutnõi kui vene hinge vaba lennu sümbol".

Teadupärast on muidugi kõik leiutised ju Venemaalt pärit – Popov leiutas raadio, Ladõgin elektripirni, lennuki kapten Možaiski ja nii edasi. Tõenäoliselt tagus sepp Kuzmitš ka esimese nutitelefoni juba paarsada aastat tagasi kusagil Uuralites valmis, kuid sellega ei olnud tol ajal lihtsalt midagi peale hakata.

Valeuudiste ja võltsingute tootmine Venemaal jätkub ja see tõestab, et feikide esiisad ei ole asjata vaeva näinud.

Viited lugemishuvilistele

• Сулакадзев: сумасшедший жулик, подделавший русскую историю (diletant.media)
• Повелитель древностей. История великого создателя первых русских фейков (severreal.org)
• Александр Иванович Сулакадзев - биография и семья (people-archive.ru)
• Ящик пандоры – Сулакадзев и история "фальсификаций" (pandoraopen.ru)
• Петербургский коллекционер А.И. Сулакадзев - "фабрикант подделок" (portal-slovo.ru)