Eelmise nädala uudiseid ja sotsiaalmeediaarutelusid vaadates tabasin end mitmel korral tõmbamast paralleele 2007. aasta kevadel toimunud Pronksiööga.

Reede hommikul levisid sotsiaalmeedias videod, milles meeleavaldusel teenistusülesandeid täitvaid politseinikke hüüti mentideks, neid trügiti, loobiti lumepallidega, sõimati jne. Tõsi, politsei reageeris ka võrdlemisi jõuliselt, sest agressiivsemaks muutuvale rahvahulgale enam sõnadest ei piisanud.

Inimesed skandeerisid eelmisel nädalal Toompeal: "Häbi! Häbi!" Meenutage, mida nägite 2007. aastal. Tallinna kohale veetud protestijad – toona küll viiendaks kolonniks tituleeritud provokaatorid – käitusid politseiga samamoodi ja skandeerisid "Позор! Позор!" ehk "Häbi! Häbi!" Kas siin taga ei või olla samad protestikunstnikud?

Pronksiööl peituti Aljoša kuju teisaldamise taha, tegeliku sooviga destabiliseerida riigisisest olukorda. Nagu mäletame, läksid organisaatorite plaanid lörri, sest soovitud massikonflikti ei tekkinud. Me ei allunud provokatsioonile.

Erinevus on vahest vaid selles, et nüüd ei algata mässu käputäis Vene provokaatoreid, vaid nähtamatuks ja anonüümseks jääda soovivad sotsiaalmeediakontod meie endi keskel. Ning inimesi ei tooda kohale bussidega, vaid nad kulutavad selleks iseenda autosid, raha ja aega. Ometi toimivad protestijad täpselt samasuguse viienda kolonnina, infosõja kahurilihana, kellelegi nähtamatule korraldajale kasulike etturitena.

Kelle sõda see on?

Siinkohal ei heida ma inimestele ette soovi avaldada rahulolematust või väljendada oma arvamust valitsuse, piirangute või elukorralduse kohta. Pigem on küsimus selles, mille vastu protestitakse? Kelle sõda see tegelikult on?

Kuigi keegi ju algatas sotsiaalmeedias konvoiprotesti, siis jäi seal ebaselgeks, mida nõutakse. Kas koroonapasside kohest tühistamist, nagu seisab konvoi protesti sotsiaalmeediagrupi kirjelduses?

Selle nõudega on viltu kaks asja. Covid-passide (eeldatavalt peeti silmas vaktsineerimistõendeid) tühistamine ei ole sõnastuslikult täpne. Õige olnuks öelda, et soovime vaktsineerimistõendi nõudmise lõpetamist, sest Covid-passe on ju siiski vaja, kui soovitakse reisida teistesse riikidesse. Seega, kui riik vaktsineerimistõendid lihtsalt kehtetuks muudaks, nagu nõuti, oleks see suur häda reisijatele ja välismaal töötavatele inimestele.

Nähtamatud korraldajad nõudsid ka kõigi piirangute kohest lõpetamist. Samal ajal on selgusetu, milliseid piiranguid silmas peeti, seda enam, et valitsus oli juba selleks ajaks teinud otsuse piirangute lõpetamise kohta. Niisiis, mida õigupoolest ikkagi nõuti?

Aga Eesti ei ole ainus paik, kus inimesi sarnaste infosõja võtetega protestima mahitatakse.

Soome sobitub mustrisse

Võtame Soome näite. Eelmise nädala lõpul tekitasid Helsingi kesklinnas samasuguseid ummikuid inimesed, kes protestisid koroonapiirangute ja kõrgete kütusehindade vastu. Hoolimata sellest, et juba mitu päeva enne protestikogunemist oli Soome valitsus otsustanud veebruarist piiranguid kaotada ja ühiskonda avada. 

Ühistranspordi seisakute tõttu oli häiritud kõigi kesklinnas liiklejate igapäev, mis omamoodi kaasas paljusid tahtmatult sellesse meeleavaldusse. Politsei oli kesklinna liikluse normaliseerimiseks sunnitud sekkuma ja mõistetavalt võib mõni protestija seda tõlgendada jõunäitamisena.

Seegi protest sai alguse sotsiaalmeediast ning algul ei olnud sellelgi keskseid organiseerijaid ega vastutajaid. Kas märkate mustrit?

Viies kolonn oma riigis

Tallinna ja Helsingi protestide korraldusest jäi mulje, et imporditi sõnumid ja teod Kanadast, kust linna blokeeriv konvoiprotest alguse sai. Samal ajal aga ei pidanud need sõnumid ja nõudmised enam reaalsuses paika. Ometi tulid inimesed meeleavaldusele, teadmata vist isegi, et viivad ellu kellegi teise tahtmist.

See paneb väga murelikult mõtlema, kui lihtne on praegu Eesti inimesi üles ässitada oma riigi institutsioonide ja üksteise vastu. Igaüks, kes taoliste meeleavaldustega kaasa läheb – ja ma ei väida, et protesti ei peaks mõjuval põhjusel avaldama –, võiks siiski endalt küsida, kes on korraldaja, mis on tema huvi ja kas ma ikka tõesti tahan olla viies kolonn oma riigis, kahuriliha kellegi teise infosõjas Eesti vastu?

Marju Himma on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.