Kas kirjandus on kaup? Jah, raamat on toode, kirjandus on kaup ja tekstil enne avaldamist on omahind.

Sageli küsitakse, millal ilmub uus suur Eesti romaan, kaasaegse eestikeelse kirjanduse tippteos. Mul tekib alati vastuküsimus: kes peaks olema inimene, kes selle suure romaani kirjutab?

Mõjukas romaan on nutikas, uudne, ajastut mõtestav, eestlast ja tema kaasaega kirjeldav, tekitab laia vastukaja, intrigeerib, pakub samastumisvõimaluse paljudele eestlastele. Sellise raamatu tõlge avaks ka välismaalastele meie kultuuriruumi kogu värvikirevuse. Suure romaani suudab kirjutada omapärase maailmatajuga elukogenud autor, kes mõistab Eesti ühiskonna metatasandeid, kes on elanud nn päris elu, on teravmeelne, andekas ja mis kõige tähtsam – kes mingil arusaamatul põhjusel pühendub paariks aastaks, et see kirjanduslik potentsiaal romaaniks realiseerida.

On õnnelike juhuste ülim kokkusattumus, kui selliste omadustega inimene eestlaste seas leidub.

Kui kallis on hea romaan?

Eesti jaoks on hea romaan liiga kallis, nii on Eesti riik vaikimisi otsustanud. Hea romaani omahind algab 40-50 000 eurost. Umbes nii palju teeniks võimekas spetsialist ajaga, mis tal kuluks romaani kirjutamiseks. Arvutuskäik on lihtne. Võtke Eesti mediaanpalk, korrutage 24-ga, saate kahe aasta kogutöötasu, lisage riigimaksud ja ongi kvaliteetse raamatu kirjutamise hind käes.

Asja absurdsus seisneb selles, et hea kirjanik ei kirjuta raha pärast, aga ilma rahata sureb ta nälga. Raha annab kirjanikule võimaluse ja vabaduse tegeleda raamatute kirjutamisega, loomeinimesel tegeleda loomisega, kuid parimagi tahtmise juures pole võimalik tagada, et kaheaastase töö tulemusena valmib uus "Kevade" või "Tõde ja õigus".

Tihti on alles pärast autori surma võimalik tema tekste objektiivselt hinnata, otsustada ajaproovile vastu pidamise üle. Niisiis tekitab kirjanikupalga maksmine vaid eeldused hea romaani kirjutamiseks.

Kas on mõtet kultuurile üldse raha anda?

On. Kui ei anna, kaob isegi tõenäosus, et saame endale uue Arvo Pärdi, Anton Hansen Tammsaare ja Eduard Viiralti.

Kultuuri toetamine sarnaneb spordi toetamisega. See on täpselt üks ja seesama – sundige loomeinimesed või professionaalsed sportlased palgatööle ja te võtate neilt võimaluse süvenenult oma erialaga tegeleda. Ja polegi enam tippsportlasi ja kultuuritippe, on külataidlus ja kohalikud mudaspordiliigad (halvustamata muda ega taidlust).

Kuulen karjatust: raamatuid ilmub lõputult, keegi ei jõua neid lugeda! Jah, ilmub palju ja igasugusel tasemel. Muidugi ei jõua kõiki lugeda. Aga ka spordivõistlusi toimub palju ja neidki on erineval tasemel. Paljud meist on kooliajal käinud kergejõustiku- või jalkatrennis, tegelenud iluvõimlemise või uisutamisega. Juunioride kabet, sulgpalli algajate ööturniiri ja Antsla jalgpalli karikavõistlusi ei käi samuti vaatamas kogu eesti rahvas. Massid tulevad vaatama tippvõistlusi, kus võetakse mõõtu maailma parimatega. Ja kui Koljat alistatakse, täidab see kõigi rinnad rahvusliku uhkusega.

Kultuuris ja spordis ei teki tipptegijaid ilma toetusrahastuseta, ilma ala laiema kandepinnata.

Olen väga nõus Tõnu Õnnepaluga, kes soovitab toetada väga noori ja väga vanu loomeinimesi – see on sarnane spordi toetussüsteemiga – ilma järelkasvule võimalusi loomata ja vanaks jäänud gladiaatorite eest hoolitsemata ei tule alale inimesi ega tehta tulemusi, kui just mõni Kalevipoja taoline ürgtalent metsast välja ei ilmu Eestit uueks looma.

Kas kultuuril on rahaline mõõde?

Minu arvates on rahvuskultuuri tugevus rahaliselt mõõdetav. Kui palju raha kultuuri eelarvereal on, kui palju on kultuurkapitalil raha jagada loomeinimestele ja erinevatele loomealadele laiemalt, niivõrd on ka võimalik luua tingimused kultuuri arenguks. Raha tekitab võimalusi.

Õnneks lisandub nii spordis kui ka loometegevuses tasuta mõõde. Paljud tegelevad spordi või loominguga täitsa tasuta, lihtsalt sellepärast, et meeldib, see on sisemine soov, nende elu rikastav, maailma avardav, tegemise lusti pakkuv eneseväljendus. Tihti väljub selline isetegevus tavalise hobi kitsastest raamidest ja kasvab toetusetagi millekski suuremaks.

Muidugi on hea, kui isetekkeline ja süsteemselt toetatud kultuurisfäär põimuvad ja koos arenevad, aga isetekkelisus jääb alati kaootiliseks. Arvan, et süsteemselt tegutsedes jõuaksime kaugemale ja kõrgemale.

Vahemärkusena: tegelikult on Mihkel Muti mainitud nn kirjaniku kolmanda raamatu toetamise süsteem – analoogselt kolmanda lapse toetusega – Eestis käivitunud, korralikult teksti tootvatele kirjutajatele maksab kultuurkapital üsna regulaarselt toetust, mis on sisuliselt ettemaks tulevaste tekstide eest.

Samuti olen väga nõus Mihkel Muti arvamusloos toodud kirjanduskriitika ja kirjanduse vertikaalse uurimise toetamise vajadusega. Kui puuduvad inimesed, kes lisaks kirjanikele, toimetajatele ja tõlkijatele aitaksid eesti keeles ilmuvat kirjavara mõtestada, siis jõuame mingil hetkel seisu, kus Eestit täitvad inimesed pole enam määratletavad eestlastena, vaid lihtsalt kodanikena. Üks tasapaks maailmalaiune kultuuriookean. Mulle meeldiks, kui selles lainetavas ookeanis oleks ilus isikupärane Eesti kultuuriarhipelaag.

Milline küsimus tuleks endale esitada?

Olen seda meelt, et isegi kui eestlastel ei õnnestu leida vastust Albert Camus püstitatud küsimusele "miks?", siis võiksime laskuda sammu allapoole ja püüda leida vastust küsimusele "kuidas?". Millist elu me tahame elada, kuidas ja mida tehes aega mööda saata, kuidas maailma tajuda, millises Eestis elada.

Eesti kirjandusel ja kultuuril üldisemalt on siin suur roll. Kirjanduse mõju on sügav. Loetu mõjutab inimese kujunemist, iga loetud hea raamat annab maailma tajumiseks uue vaatenurga, vastab küsimusele "kuidas?" ja viib sammukese lähemale küsimusele "miks?". Eestikeelne maailmapilt on meie kodune kultuuriarhipelaag, koht, kuhu mina alati tahan tagasi pöörduda ja kus ma ennast hästi tunnen, millega on seotud põlvkonnad, kellest ma pärinen ja kus jätkavad minu järeltulevad põlvkonnad.

Elul pole ainult füüsiline mõõde. Mind teeks väga kurvaks, kui manduksime massiks. Ilma omamaiseid loomeinimesi ja sportlasi toetamata poleks meil enam saja aasta pärast põhjust laulukaare alla tulla eestluse võidukäiku tähistama. Kui jätame kultuuripõllu sööti, laulavad meie järglased lauluväljakul laule "Tuulepark ketrab, keerutab tiiba", "Minister istus vangitornis, aeg oli igav oota, nägi kuluhüvitisi veeremas mereranda", "Küll on kena vaadata, hangest alla lasta, kuidas Eesti areneb, kinnisvara kasvab!". Ja lõpulauluks "Mu isamaa, mu energiatoetus ja aktsiisialandus, kui ilus oled sa...".

Igale loomeinimesele oma loomemajandus

Lõpetuseks tahan küsida neilt, kes on seisukohal "loomeinimene peaks ise tegelema loomemajandusega", et millal täpsemalt teie arvates maalija maalib, kirjanik kirjutab, muusik instrumendiga harjutab, skulptor tahub, kui tema päevad kuluvad turundusele, müügitööle, raamatupidamise ja logistika korraldamisele, maksuseadustiku muudatustega tutvumisele ja muule majandustegevusele? Miks nii-öelda tavalised tööinimesed võivad oma erialale spetsialiseeruda, aga loomeinimestele see õigus ei laiene?

Huvitav, mille tõttu selline olukord on tekkinud ja kuidas on võimalik seda normaalseks pidada? Võib-olla makstakse loomeinimestele liiga vähe ja nad ei suuda neid teenuseid lihtsalt sisse osta?

Loomine on töö ja loomeinimesed teevad igapäevaselt ausat tööd kultuuriruumi ehitamiseks. Ettevõtjaid on ühiskonnas keskmiselt viis kuni kümme protsenti ja sama suhtarv on majanduslikult ettevõtlikke inimesi ka loominguga raha teenijate seas. See ongi põhjus, miks kõik loomeinimesed ei tegele loomemajandusega.

Mida või keda loomeinimesed vajavad?

Loomeinimesed vajavad ausat ja empaatilist mänedžeri, kellel on ülevaade kultuurivaldkondade probleemidest, ka nendest, mis ei puuduta raha, ja kes ajab loomeinimeste loomemajandusasjad korda. See inimene on Eestis olemas, saab riigilt palka ja kannab kultuuriministri ametinimetust.

Sellepärast tulin ka mina Sveta Grigorjeva "jagage oma ränti" üleskutsega kaasa, et kultuuriminister teaks: neid, keda ta esindab, on palju, kultuuriministrist sõltujatel pole ükskõik ja loomeinimesed ei ole nõus, et poliitikud saavad ennast edaspidigi mugavalt tunda, kui nad kultuurisfääri ära unustavad, nagu nad seni on teinud.

Kõik Eesti kodanikud vajavad ravikindlustust. Ja kohe! Tingimusteta! Pole lihtsamat ja odavamat meedet, millega vähendada Eestis valitsevat ebavõrdsust.

Ja päris lõpuks tahaksin kultuuriministrilt küsida, kas tal on mõtteid, kuidas toetada selliseid loomeinimesi, kelle panus Eesti kultuuri on oluline, kuid kes ei hakka eales ise kultuurkapitalilt raha küsima, sest on nõus enne nälga surema, kui end avalikult kerjuseks tunnistama. Või nimetame seda nende isiklikuks probleemiks, sest parem ongi, kui nõrgemad ära surevad, looduslik valik ju...