Elu on õiglane! Muusikainimestel on uhke konservatooriumikompleks, äsja valmis MUBA ja pea see uus Estoniagi ei kerki. Kunstirahval on Kumu ja mõne aja pärast oluline osa Tartu uuest kultuurikeskusest. Filmiinimesed saavad oma loomelinnaku jne. Kirjanikud said lipupäeva.

Tõsiasi, et emakeelse originaalkirjandusega tegelemine on meil vaikselt, ent järjekindlalt marginaliseerunud. Vägisi tuleb pähe, et Mooramaa mees on oma töö teinud ja võib minna. See vaade on sama lühinägelik kui Fukuyama ennustus ajaloo lõpust.

Peamine on suhtumine. Kirjanike toimetulekuraskused, millest viimasel ajal kuulda, on lihtsalt selle nähtavaim osa. Laenutushüvitis, ükskõik kuidas seda suurendada, ei täida oma peaeesmärki. Seda ei tule kaotada, sest ka horoskoobiraamatute ja teiste selliste teoste autoritel on õigus tasu saada. Aga ministeeriumil ei maksa seda väärtkirjanduse toetamise reale kanda. Kulka kirjanduse sihtkapital töötab asjalikult, seal on laiapõhilisust ja kompetentsi, aga nad saavad jagada just nii palju, kui neil on, ja suhteliselt see väheneb.

Kultuuriajakirjanduse honorar tõuseb uuest aastast kuuldavasti 30 protsenti. Tundub korralik, aga võrreldes millega? Näiteks Loomingu honorar on olnud viimase ajani samas suurusjärgus nagu sellal, kui siinkirjutaja kaheksateist(!) aastat tagasi peatoimetajaks asus. Summad, mis kuluksid SA Kultuurileht honorarifondi kahekordistamiseks, on meie riigi muid kulutusi arvestades naeruväärsed. Selleks piisaks poliitilisest otsusest. (Paradoksaalselt võib just siin peituda üks põhjusi, miks kirjandust alarahastatakse, sest ametimeeste meelest ei saa ju tähtis olla valdkond, mis nii vähe küsib.)

Äkki võiks riik ka kirjaniku kolmandat raamatut kuidagi meeles pidada? On ju rahvusriigi kestmiseks vaja mõlemat, lapsi ja vaimuvara.

Aiman ette traditsioonilist vastuargumenti: kui ei osteta, pole hea kirjanik, vahetagu elukutset! Meenutaksin, et kogu maailmas said kirjanikud hakata oma honoraridest elama alles 19. sajandi algupoolest alates, kui levis kirjaoskus ja kerkiv kodanlus hakkas kirjandust tarbima. Seegi oli võimalik suurrahvaste puhul.

Väikestes keeltes kirjutajatel on ilma kõrvalise toeta tänini raske oma tööst elatuda. Ka Eestis puudub nn kriitiline mass haritud ja raha omavaid lugejaid, kes oleksid valmis eestikeelset väärtkirjandust oma ostudega ülal pidama. Selleks peaksid tiraažid olema kordades suuremad.

Et selgem oleks, toon oma lemmiknäite. Kujutlegem Eesti oma autotööstust (näiteks Türi Motors). See toodab autosid, mis saavad sõita ainult Eesti teedel. Et nad vuraksid ka mujal, tuleb neid täiendada, mis tõstab nende hinda. Nii või teisiti peavad nad konkureerima vabaturul Korea ja teiste maade masinatega. Säärase autotööstuse šansid riigipoolse toetuseta ellu jääda on olematud, seepärast autodega seda ei üritatagi.

Aga just sama nõutakse eesti originaalkirjanduselt. Ka meie autorid peavad konkureerima kogu maailmaga. Ja siin on üks konks: kui oma autotööstuse järele ei ole tõesti erilist vajadust, siis oma kirjanduse järgi on.

Kuradi advokaat

Asun korraks enesekriitiliselt kuradi advokaadi rolli. Kahtlemata on kirjanduse koht muutunud. Vist esimest korda annab näiteks eesti film rohkem kõneainet kui kirjandus. Aga see on ju nõnda globaalselt. Ja meie omaaegsed "tallinfilmid" olid (väheste eranditega) ikka kehvakesed. Samuti on muud vaimset kraami väga palju juurde tulnud.

Kirjandus ületab suhteliselt harva uudiskünnise. Siis, kui mõnd autorit tõlgitakse või auhinnatakse, kui toimub mingi festival, kui ajakirjandus koostab aastalõpu edetabeleid vms. See võib sugereerida mõtet, et kirjanduse roll ongi vähenenud, et see on kaunistav ripats ja kultuurialane muistis.

Teiselt poolt ja justkui pöördvõrdeliselt eelöelduga on kirjanike hulk kasvanud. Esimese Eesti aja lõpul oli kirjanike liidus 53 liiget (või mõni rohkem), Vene aja lõpul 183, nende ridade kirjutamise ajal 344.

Pole tõenäoline kirjandusliku andekuse säärane plahvatuslik paisumine, seda enam, et eesti keelt valdajate hulk on natuke kahanenud (osa ongi lisandunud väliseesti kirjanike ja tõlkijate-estofiilide arvelt). Siingi on tegemist globaalse tendentsiga, õiguste ja võimete samastamisega. Kui igaühel on õigus olla kirjanik, siis tundub, nagu igaüks suudakski.

Õigus kirjutada ja avaldada oma mõtteid on tõesti inimõigus. Ainult et selle eest tasu saada ei ole tingimata inimõigus. Siin on ka tegemist töö, hobi ja puhkuse vaheliste piiride kadumisega. Meil ei tundu enam olevat harrastuskirjanikke ega luuleklubisid. Kõik on profid. Harrastus ongi muutumas uueks professionaalsuseks. Aga nii on see ka teistel aladel. Näiteks kujutavas kunstis näeme ideoloogiliselt "õigete" loosungitega fundeeritud diletantismi võidukäiku jne.

Ma ei kujutle ennast ühe või teise kolleegi käest küsimas: miks sa kirjutad, miks sa tahad olla kirjanik? Nii nagu ei saa astuda ühegi juurde kaheksast miljardist ja öelda, et sina oled ülearune, haihtu! Kuigi maa on varsti ülerahvastatud.

Kõik eelöeldu ei väära aga põhilist.

Eesti originaalkirjandus ei tohi kaduda

Meil vist ikka on konsensus, et Eesti kestab niikaua kui tema keel.

Seetõttu on emakeelsel originaalloomingul endiselt eksistentsiaalne tähendus. Meie nüüdiskirjanduse teemad ja probleemid on globaliseerumas, aga meedium on endine. Kirjanikud (muidugi ka tõlkijad ja toimetajad) kui eesti keelt kõige paremini kasutavad inimesed, kui selle vardjad ja täiustajad, on eesti keele kultuurkeelena jätkumise pandiks. Meil on küll rõõmustav hulk hea sulega ajakirjanikke, aga nende töö on juba loomupäraselt kiire ja nad peavad olema laiemalt mõistetavad, mis seab neile teatud piirid.

Kui ma loen mõnd nüüdisautori üllitist, milles kujutatuga ma eriti ei haaku, nii et mus tekib kahtlus selle raamatu vajalikkuses, ütleb sisemine hääl kohe: ei, see on möödapääsmatult vajalik, sest ilma selleta oleks varsti kõik kadunud. Eesti originaalkirjandus peab hoogsalt jätkuma – see on punane joon eesti kultuuris.

Keda toetada?

Kuidas eraldada teri sõkaldest? Absoluutne õiglus on selles vallas võimatu ja turg on loll nagu lammas. Aga vaagimine ja katse üldisemalt väärtustada on möödapääsmatu, nii et sellega tuleb tegelda.

Siin on ka üks konkreetne sfäär, mida tuleks toetada. Nimelt on meie kirjanduskriitika seis väga kehv. Asjalikku arvustamist asendab turundus ning põlv-, selts- või kildkondlik promo. Parimal juhul on see kõrvalharrastus või hädaabitegu. Oleks vaja täie koormusega töötavaid kriitikuid, kel oleks silme ees enam-vähem kogu eesti kirjanduspilt, mitte mõni välkvõte siit või sealt.

Veel enam kehtib see kirjandusloo kohta, vertikaalsuse mõõde on kirjanduse uurimisest kadumas. Eesti kirjandusloo üldisem jälgimine, tendentside visandamine tänapäevani välja ning selle mõtestamine on praegu mõne üksiku uurija kõrvaltöö. Seetõttu on meil üha vähem aimu, kuidas me oleme pooleteist sajandi vältel vaimselt muutunud ja mis meist võib saada. Lühidalt: vastavad kirjanduspärandiga tegelevad programmid tuleks kultuuriministeeriumis taaselustada.

Lõpuks lubatagu minna luuleliseks. Lugupeetud kultuuriametnikud! Kas teile ei tundu, et sajandite sügavusest vaatavad teie peale need tuhanded kooli- ja kirikuõpetajad, kes on eestlast kirjasõna poole juhatanud, sooviga tema vaimu harida ja hinge kosutada? Kas ei tundu, et Jannsen ja Koidula, Hurt ja Jakobson, Juhan Liiv ja sajad teised vangutavad praegu mõistmatult pead – miks lasete põllul sööti kasvada?