30. jaanuaril tähistatakse kõikjal Eestis esimest eesti kirjanduse päeva, mis on alates käesolevast aastast riiklik tähtpäev ja lipupäev. Ja näib, et soov seda päeva tähistada on ehe, paljud sündmused ja mõtted on käima läinud nagu iseenesest, hoog on sees.

Kui mõtlesin, kuidas seda spontaansust ja – julgen isegi öelda, et kirge – kultuuripsühholoogiliselt seletada, käis peast läbi lihtne mõte: eesti kirjandus on kõige kaunimal ja mitmekesisemal moel meie keele kodu. Ja mure eesti keele pärast on meie rahval hinges juba alateadlikult, sest teame ju, et maailmas sureb järjepanu välja õige mitmeid keeli. Väikerahvas on seetõttu oma keele suhtes tundlikumalt meelestatud kui suurkeelte kõnelejad.

Võib-olla see tunnetus, et eesti kirjanduses on peidus mitte ainult meile tähtsad lood, vaid kasutatud sõnade kaudu kogu meie eksistents, nii ajalooline kui ka praegune, on pannud eesti kirjanduse päeva suhtuma kui mingisse endaks olemise manifesti. Või vähemalt soovi millestki omast siin kirjus ja ohtlikus maailmas kinni pidada. Ja seda hoida.

Seetõttu mind lausa rabas, et ettepanek karmistada keeleseadust riigikeele paremaks kehtestamiseks avalikus ruumis ei leidnud valitsuserakondade üksmeelset toetust.

Tagasilükkamise põhjendused olid viletsavõitu: ei leiduvat eesti keele õpetajaid. Siinkohal meenutaks küll vana tõdemust, et raha eest saab kõike. Küll leiduvad ka õpetajad, kui eesti keele õpetamisest saab tulus tegevus.

Kui tööandja ja töötaja seisavad fakti ees, et eesti keel tuleb kindla aja jooksul omandada või muidu lähevad asutuse uksed kinni, siis ei ole kahtlust, et võimalused leitakse. Kui asutus saab hoiatuse keeleseaduse rikkumised likvideerida või trahvisumma sunnib tegevust koomale tõmbama, leitakse küllap päris kiiresti võimalus korda teha oma kohvikute ja kaupluste sildid ja ainult võõrkeelsed menüüd; reklaamid, kus eesti keel on kuskil teiste keelte varjus peidus, rääkimata kaupade kasutusjuhenditest jne.

Ja ei oleks mõeldav enam praegune olukord, kus töökuulutustes märgitakse, et kohustuslik on küll vene ja inglise keele oskamine, aga eesti keele oskus mitte.

Riik peab selgelt näitama, et ta võtab riigikeelt ja keeleseadust tõsiselt. Kui valitsuse tasandil otsitakse haledaid põhjendusi sellele, miks Eestis ei saa riigikeelt nõuda, siis miks peaksid kodanikud võtma tõsiselt mõnda teistki seadust? Või riiki üldse?

Meenub Nõukogude Liit, kus kõikvõimalikud juhised ja direktiivid küll vohasid, aga kodanikud muutusid nende suhtes aina kurdimaks ja lõpuks ei võtnud keegi seda süsteemi enam tõsiselt. Ega selle riigi esindajad ise ka ei võtnud. Mis seal ikka oma peaga nii väga mõelda või ise midagi väga tahta. Suunised tulid ju niikuinii Moskvast, nii nagu praegu tuleb valdav osa direktiive Brüsselist.

Aga riigikeele tõhus toimimine on absoluutne eeldus, et me väikese rahva ja riigina selles globaalses külas ellu jääksime. Sest meie keelde – milles on tuhandeaastasi ja ka pikema ajalooga sõnu – on kätketud kogu meie kultuuriline mälu ja maailmatunnetus.

Sellepärast tahaks tähelepanu juhtida veel ühele ebakõlale. Meil kiputakse keeleoskust võrdsustama lõimumisega kogu kultuuriruumi. Ent ainult keele õppimisega ei ole võimalik ühtegi kultuuri hoobilt sulanduda. Ühiselt kogetud ajalooline reaalsus, mis omakorda on talletunud väljendites, kujundites, tekstides ja rahva kollektiivses alateadvuses, on midagi, mida ei saa õppides omaks teha, ära osta ega kingiks saada. See võib kujuneda ainult iseenesest pika aja vältel.

Seetõttu tulekski eristada keele puhul vähemalt kaht tasandit: üks on riigikeele tasand, mille oskamine peaks olema vältimatu Eestis toime tulekuks. See näitab ka elementaarset lugupidamist riigi ja kultuuri suhtes, kuhu ollakse elama asunud. Kuid see ei tähista samaaegselt lõimitust. Seda oleme hästi näinud seoses Ukraina sõjaga, kus mitmed ladusalt eesti keelt rääkivad mitte-eestlased on üsnagi hädas seisukoha võtmisega, mis eestlaste enamiku jaoks on iseenesest mõistetav.

Teatud protsessid võtavad oma aja, mis sellest, et tehnologiseerunud maailmas on tekkinud illusioon, et tänapäeval käib kõik kiiresti. Aga katkised kondid kasvavad ikka sama kaua kokku kui vanasti. Ühe kultuuri sisse kasvamine ja selle osaks saamine võtab samuti aega, sellel pole kiirendust.

Seetõttu näib mulle, et rääkida eesti keelest kui lõimumise peamisest tööriistast on eksitav. Eesti keel peab olema ennekõike ühemõtteliselt ja eranditeta kehtiv riigikeelena kõikidele siinviibijatele, välja arvatud muidugi turistid jt ajutised külalised. Võõrkeeli võib oma lõbuks või tööks osata nii palju kui kulub, aga Eestis peab eesti keel kehtima suhtluskeelena igasuguses avalikus ja asjaajamise ruumis küsimusteta.

Valitsus või erakonnad, mis sellest aru ei saa, peaksid endale edaspidiseks seadma ülesandeks lõimumise omaenda rahvaga.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.