X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Harri Tiido: kuidas olla liberaal

Foto: ERR/ Ken Mürk

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Ian Dunti käsitlus liberalismist. Jõudes liberalismi raskuste ajastusse leiab Dunt, et liberalism nõrgenes rahanduskrahhi, identiteedisõja ja tõevastasuse tõttu, märgib Tiido.

Märtsikuiste valimiste eel on ajakirjanduses näha kirjutisi ka võimalike valikute nii-öelda ideelisest taustast ja erakondade kuuluvusest mingisse aedikusse poliitilisel mõttemaastikul. Mullu aprillis rääkisin taustajutus Francis Fukuyama raamatust liberalismi teemal. Seekord võtan teema korraks uuesti ette ühe teise üllitise toel. Jutt on Ian Dunti raamatust "Kuidas olla liberaal". Pealkiri on ilma küsimärgita, ehk tegemist on mitte pärimise, vaid nõuandega.

Dunt alustab liberalismi teemat hoopis natsionalismist, mis on viimastel aastatel maailmas võidukäiku teinud. Eelkõige mitmes riigis osana konservatiivsete jõudude agendast. Nende jõudude seas märgib autor muide ka EKRE-t.

Ian Dunt esitab kuus valet, mis iseloomustavat natsionalismi narratiivi.

Esiteks väide, et inimene ei eksisteeri indiviidina. Ühiskond koosnevat kahest omavahel konfliktis rühmast, rahvast ja eliidist. Dunti kohaselt on eliit aga fiktsioon, kuna ei poliitikas, majanduses ega mujal ei ole ühte võimukeskust. On võimu klastrid või kobarad, mis liituvad ja hajuvad.

Teine vale on väide, et maailm on lihtne, mis tuleneb esimesest. Kaheks jagatud maailmas tuleks vale justkui eliidist ja õige rahvast ja nurjumiste taga olla eliidi vandenõud. Kolmas vale: te ei pea küsimusi esitama ega kahtlema. See viitab sõltumatu mõtlemise ohule võimu jaoks. Neljas vale: institutsioonide vandenõu avalikkuse vastu. Siia alla mahuvad ilmselt jutud süvariigist.

Viies vale: erinevused on halvad. See vale puudutab teiste riikide elanikke, teise nahavärvi, seksuaalsuse, riietuse või keelega isikuid. Tees olla, et kartke teistsuguseid. Ja kuues vale: tõde kui sellist ei ole olemas. Tõendid ja mõtlemine on vandenõu rahva vastu. Poliitilisteks vaenlasteks on teadlased, analüütikud ja uuriv ajakirjandus. Nimetagem seda siinkohal süvariigi alaliigiks.

Liberalismi peab Dunt mõttesüsteemiks, mis mõistab inimesega toimuvat ja pakub meetmeid neile valedele vastu seismiseks. Liberalism on tema sõnul ajaloo kõige radikaalsem poliitiline programm ja kujutab eelkõige võitlust isiku vabaduse eest. Liberalism toetab vabadust, mis muudab kõik muud väärtused võimalikuks. Liberalismil ei ole parteilist joont, see ei kummarda liidreid, see on elav, hingav nähtus, jätkuvalt arenev küsimuste ja vastuste kogum.

Ian Dunt käib läbi liberalismi tekke ja arengu ning selles rolli mänginud isikud.

Alates Descartes'ist ja Richard Olvertonist läbi John Locke'i esimese kõikehõlmava liberalismi süsteemi loojana ja John Stuart Milli liberaalse mõttesüsteemi võtmearendajana kuni selliste korüfeedeni nagu George Orwell ja Isaiah Berlin. Nende vahele ja kõrvale jääb hulk muid nimesid.

Tänapäeva jõudes märgib Ian Dunt muide sotsiaalmeedia kohta, et seda usuti mõjuvat autokraatiatele ja despootiatele hävitavalt, kuna inimesed said võimaluse luua sisu lihtsalt ja tasuta. Dunt leiab aga, et see lootus oli liigoptimistlik, peamised võitjad somest on siiski platvormide omanikud ja reklaamiandjad. Lisaks kujunes sellest ka propaganda ja valede levitamise kanal.

Jõudes liberalismi raskuste ajastusse märgib Dunt, et liberalism nõrgenes rahanduskrahhi, identiteedisõja ja tõevastasuse tõttu. Aastal 2016 tungis natsionalism USA-s ja Suurbritannias läbi liberalismi kaitseliinidest. Kuigi tegelikult olnud natsionalismi tõus jätkunud juba aastaid enne seda.

Dunt pakub Viktor Orbáni näitena, kuidas natsionalistlik agenda võib luua rahva jagatuse narratiivi, koondada täidesaatva võimu ning õõnestada ja manipuleerida demokraatiat. Näitena tuuakse ka Orbáni reageering 2015. aasta immigratsioonikriisile Euroopas, kus sisseränne kuulutati peamiseks ohuks. Rahvas olnud aasta sõnul puhas ja ühtne, kuid teda saastasid välised jõud, eelkõige sisserändajad, eriti moslemid. Tolle aja migratsioonikriisi kuulutab Dunt liberalismi jaoks raskeks katsumuseks.

Ian Dunti nägemuses ei alanud natsionalismi tõus parteide valimiseduga. Sellele eelnes teatava raamistiku kinnistumine. Natsionalismi eeldused ja väärtused muutusid tasapisi peavoolu arutelude eeldusteks ja oletusteks. Ja immigratsioon oli põhiline alus, millele tuginedes natsionalism oma võite saavutas. Rahulolu oli tinginud liberalismi kivistumise ja hirm jättis selle rünnetele avatuks.

Sünnist alates sisaldus liberalismis teatud pinge, mis jagas ta lõpuks vabaturu liberalismiks ja radikaalseks liberalismiks. Nende erinevus tulenes eelkõige suhtumisest majandusse, kuid ilmnes, et see vahe oli ülekantav ka liberalismi üldisele suhtumisele maailma asjadesse. Eristav küsimus seisnes selles, et kas peaks leppima vabaduse tagamisega ühiskonnas sellisena nagu see on või peaks kasutama vabadust ideaalina agressiivsemaks ühiskonna muutmiseks.

Vabaturu põhimõtteil läks Dunti arvates kehvasti, sest see ei kõnetanud inimeste elu ega pakkunud neile kaitset. Ta väidab aga, et liberalism ei ole veel omadega läbi. On radikaalne liberalism, mis on läbi ajaloo kutsunud õiglusele ja võrdsusele. See on asjade ümberkorraldamise filosoofia, mis hülgas vale valiku kommunismi ja vabaturu vahel. See paljastas diskrimineerimist ja domineerimist, pakkus vahendeid rassismi ja homofoobia vastu võitlemiseks ja juhtis võitlust naiste allasurumise vastu.

Radikaalne liberalism tegeles inimeste grupiidentiteedi tunnustamisega samaaegselt grupis olevate üksikisikute kaitsega. See ei leppinud eluga nagu see on, vaid esitas küsimuse: milline võiks elu olla juhul, kui üksikisiku vabaduse loogika viia selle õige teostumiseni.

Ian Dunti arvates on just selline radikaalne liberalism tulevikku suunatud ja selle ülesanne ongi nüüd maailma muuta. Talle pakub lootust tõik, et mitmel pool maailmas on inimesed tõusnud natsionalismi vastu. Võitlus tema sõnul jätkub ja selle keskmes on liberaal, kes kuulutab oma põhimõtteid ja keeldub mehhaaniliselt kaasa minemast rahva massiga. Kõik algab Dunti sõnul indiviidist, üksikisikust, kes ongi liberalismi algosakene.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: