Aleksandr Dugin kerkib Euroopas avalikkuse tähelepanu ette regulaarselt, paariaastaste vahemaadega. Mingil seletamatul põhjusel võetakse temalt ühel hetkel riburadapidi intervjuusid ja tema ideedest kirjutavad ka sellised soliidsed ajalehed nagu Financial Times. Siis tuleb jälle pikem vaikus.

Nüüd on jälle hakatud Duginist kirjutama, kaasa arvatud Eesti ajakirjanduses. Seekord on ka põhjus erakordne. Juhtumid, et keegi koos autoga õhku lastakse, jäid Venemaal 1990. aastatesse. Nüüd aga lendas Venemaa pealinnas väga suure hulga inimeste silmade all õhku Dugini tütar.

Darja Dugina oli üldsusele väljaspool Venemaad vähe tuntud, paljud (kaasa arvatud mina) ei teadnud isegi tema olemasolust. Venemaal oli aga Dugina viimasel ajal vaata et rohkemgi pildil kui isa, olles sagedane külaline televisiooni jutusaadetes. Kusjuures Aleksandr Duginit viimastel aastatel eriti telesse ei kutsutud. Pommiplahvatus andis põhjuse järjekordsele lainele duginoloogiale ehk siis Darja Dugina isast hakati taas palju kirjutama.

Kui nüüd vaadata teemakohastele artiklitele, siis tehakse Duginist enam-vähem gigant, kes on niiditõmbaja Venemaa telgitagustes. Sealjuures on väga vähe inimesi, kes antud "filosoofi" tegemistel on regulaarselt silma peal hoidnud.

Seega luuakse Duginist omajagu müütiline olend, mille vastu Duginil endal vast midagi ei olegi. Nimelt, kui Dugin millegi poolest silma paistab, siis on see teadlik ja agressiivne ning välismaale suunatud mainekujundus, millest viimases aitas teda just kadunud tütar.

Siinkohal oleks aga vaja mõningane Dugini-teemaline hasart maha kruvida. Olgu kuidas on, aga Aleksandr Dugin pole see vundament, millel seisab Venemaa. Dugini neoeurasianistlikke ideid on eesti ajakirjanduses kirjeldanud väga hästi Jaanus Piirsalu ja Vladimir Sazonov Postimehes, seega pole neid vaja siinkohal uuesti ümber rääkida. Ka on Dugini raamatud kättesaadavad nii internetis kui ka paberil mõnedes Eesti raamatukogudes. Et kes tunneb huvi ja oskab vene keelt, siis võib ennast ise kurssi viia.

Kui aga lühidalt kokku võtta, siis Dugini arvates on Venemaa omaette tsivilisatsioon, mis seisab igaveses vastuolus Euroopa/läänemaailmaga ja seda just väärtuspõhiselt. Leppimist Dugin ei prognoosi, vaid igavest võitlust ja muidugi Venemaa võitu.

Üks epiteet, millega uue aja duginoloogid Duginit õnnistavad on "Putini Rasputin". Seega, Aleksandr Duginile omistatakse ei midagi vähemat kui Venemaa halli kardinali tiitel.

Esiteks, Dugin ise on seda eitanud, teiseks pole ka alust arvata et Vladimir Putin teda eriti kuulaks või temalt nõu küsiks. Nagu väidavad Dugini tegevust jälginud ja analüüsinud teadlased, siis on Dugin ja Putin väga vähe kokku puutunud, kui üldse. Putin ise teatavasti hoopis tsiteerib ja armastab ühte teist vene filosoofi, Ivan Iljini, radikaalset vene slavofiili, keda mõned nimetavad ka vene fašismi isaks.

See, et Putini ja Dugini mõtteavaldused teinekord ühte langevad, ei pruugi tingimata tähendada Dugini mõju Putinile, vaid lihtsalt seda, et mõlemad näevad Venemaad impeeriumina ja maailma Venemaa imperiaalsete võitluste tandrina.

Duginist kirjutajad kipuvad väitma, et Dugini raamatud, eriti "Geopoliitika alused", on suisa õppematerjal Venemaa sõjakoolides. Ka sellele väitele pole tegelikult tõestust. Usutav on, et Dugini arusaam geopoliitikast on äärmiselt populaarne Venemaa sõjaväelaste seas ja usutav on seegi, et paljud neist on kõnealust filosoofi lugenud, kuid rohkemat pole ära tõestatud. Kui nii võtta, siis on Aleksandr Dugini tuntus ja populaarsus Venemaal kõvasti üle hinnatud.

Irooniaga pooleks võib isegi väita, et läänemaailmas on ta rohkemgi tuntud, seda kõige muu seas Charles Cloveri ka eesti keeles ilmunud raamatule "Must tuul, valge lumi. Uue vene natsionalismi tõus." Raamatu üks keskne tegelane ongi Dugin ja see raamat on olnud ja on siiani ääretult populaarne. Kes ei viitsi Duginit originaalis lugeda, võiks Cloveri teose ette võtta, selles on kogu kaasaja neoeurasianismi ja Dugini niši kujunemine kenasti lahti seletatud ja konteksti pandud.

Dugini populaarsust Venemaal ja ka väljaspool seda piirab see, et tema ideed on väga venelaste-kesksed. Eurasianism on venekeelses kultuuriruumis levinud tsivilisatsiooniteooria, mis propageerib idaslaavlaste ja turgi rahvaste liitu. Dugin aga vaatab mittevenelastele kui teise sordi inimestele ja see otse loomulikult tema populaarsust ei tõsta.

Tegelikult on märksa levinud ja tuntuim eurasianistlik filosoof venekeelses ruumis (eriti Venemaa turgi rahvaste seas ja Kesk-Aasias) hoopis Lev Gumiljov, kelle tähtteos "Etnogenees ja Maa biosfäär" on ka eesti keeles ilmunud.

Aleksandr Dugini panus neoeurasianistlikesse ideedesse on pigem see, et ta on oma teooriatesse lisanud Euroopa ja USA paremradikaalsete mõtlejate ideid. Just Itaalia fašisti Julius Evola – kelle kirjutised koos Dugini omadega on avaldatud ka Vikerkaares – mõtted on eriti mõjutanud vene neoeurasianismi.

Teisalt, lisades oma teooriatesse lääne paremradikaalide ja fašistide ideid, on Dugin teinud Vene neoeurasianismi ka loetavaks läänemaailma neonatsistlikes, alternatiivparempoolsetes ja paremradikaalsetes ringkondades.

Kui Dugini tähtsus väljendub ühes asjas, siis on selleks tema sillapeaks ja ühendajaks olemine Venemaa ja läänemaailma marurahvuslaste vahel. Kusjuures, kuni hiljutise ajani ta oligi sage külaline Euroopa ja USA paremradikaalide üritustel, nüüd on ta aga enamikes meie kandi riikides viisakeelu saanud. See on väga huvitav, ent just Duginit kui lääne marurahvusluse importijat Venemaale ning Vene marurahvusluse tutvustajat läänes duginoloogilised kirjutised eriti ei maini.

Aleksandr Duginit peetakse ka Vene Maailma (Russki Mir) peaideoloogiks. See on jälle lonkav väide. Esiteks pole olemas koherentset ja ühtset Vene Maailma ideoloogiat, vaid on kümned filosoofid ja mõtlejad, kellel on Vene imperialistliku ja marurahvusliku mõtlemisega publiku seas teatud mõju. Teiseks, nagu ülalpool mainitud, on Dugin Venemaal palju vähem tuntud, kui meil arvatakse.