Omal ajal sai Francis Fukuyama kuulsaks oma kirjutisega ajaloo lõpust ja liberaalse maailmakorra võidust. Hiljem on selle kallal tublisti ilgutud, et mingit ajaloo lõppu ei ole ja liberaalsus käib kogu maailmas alla.

Fukuyama on küll meenutanud, et tema tees ajaloo lõpust oli mitte väide, vaid küsimus, kuna algse pealkirja lõpus oli küsimärk. Aga kes seda enam tähele paneb. Ajaloo lõpu tees kleepus kindlalt Fukuyama nime külge.

Aastate jooksul on Francis Fukuyama üllitanud mitmeid kirjutisi ja raamatuid ning liberalismi kaitsmisest ei ole ta kunagi kõrvale kaldunud. Märtsis ilmus tema raamat "Liberalism ja selle tusameel", mis keskendub klassikalise liberalismi kaitsmisele.

Tegemist on kaks aastat tagasi ajakirjas American Purpose ilmunud artikli laiendamise ja edasiarendamisega. Raamat oli paar nädalat tagasi ka vähemalt ühes Tallinna raamatukauplustes saadaval, mis on iseenesest suur saavutus. Minul läks igatahes Amazonist tellides rohkem aega, kui oleks kulunud üllitise kohapeal ostmisele. Aga kunagi ju ei tea, mida poed on tellinud.

Fukuyama on endiselt veendunud, et liberaalne demokraatia on ühiskonna korraldamiseks parim variant olemasolevaist. Kuid näib, et ta on arvesse võtnud kriitikat nii paremalt kui ka vasakult poliitiliselt tiivalt. Nüüd soovitab ta rohkem arvesse võtta liberaalse majanduspoliitika tumedamaid külgi ning pöörata rohkem tähelepanu ühiskonna traditsioonilistele vaadetele ja eluviisidele.

Raamat on kirjutatud küll enne Vladimir Putini režiimi laiaulatuslikku sõjalist sekkumist Ukrainas, kuid sõda ei mõjuta tema argumentide paikapidavust. Fukuyama püüab selgitada, kuidas võitlus liberalismi eest on midagi enamat kui lihtsalt lahing autokraatiate ja demokraatiate vahel.

Fukuyama sisuliselt ennustab, et Moskva kaotab selle sõja ja see lüüasaamine annab läänele võimaluse ronida välja globaalse demokraatia allakäiguspiraalist. Ehk tema vaateid võib pidada üpris optimistlikeks.

Oma raamatus sedastab autor eesmärgina klassikalise liberalismi ehk inimsõbraliku liberalismi kaitsmise. Seejuures distantseerib Fukuyama end USA-s liberalismiks nimetatavast vasakpoolsest poliitikast.

Kuid samal ajal ei soovi ta samastuda ka Euroopa arusaamaga liberalismist, mis on omane sotsialismi skeptiliselt suhtuvatele paremtsentristidele. Ehk mõneti on tegemist teoreetilise tööga ja ma parem ei hakka liigselt selle teoreetilistesse sügavustesse tungima.

Märgin vaid, et klassikaline liberalism on Fukuyama jaoks midagi, mille raamidesse mahub hulgaliselt poliitilisi ideesid, mida ühendab üksikisikute õiguste võrdsus, seaduse ja vabaduse fundamentaalne tähtsus.

Endiselt kehtivad liberalismi olemust määravad tähendused: individualism, võrdsus, kõikehõlmavus ja usk, et inimtegevus aitab parandada elutingimusi. Tihti pannakse liberalism paari demokraatiaga, kuigi need on täiesti erinevad asjad.

Demokraatia viitab rahva valitsemisele, mis on tänapäeval teostatud perioodiliste vabade valimiste näol üldise valimisõiguse alusel. Liberalism on aga reeglite süsteem, mis piirab täidesaatvat võimu ka siis, kui see on demokraatlikult valitud. Ka autokraatiad väidavad ju, et on demokraatlikud.

Putin öelnud, et liberalism on aegunud õpetus. Elik ka ebademokraatlikud režiimid tahavad katta end demokraatia keebiga, kuid liberalismi suhtes jäävad nad eitavale seisukohale.

Fukuyama meenutab, et läbi sajandite on liberaalsetel ühiskondadel olnud kolm õigustust. Esimene on pragmaatiline: liberalism on vägivalla reguleerimise vahend, võimaldades kirju koostisega ühiskondadel elada rahus. Teine on moraalne: liberalism kaitseb inimväärikust ja üksikisiku õigust teha valikuid. Ja kolmas on majanduslik: liberalism edendab majanduskasvu, kaitstes omandiõigusi ja tegevusvabadust.

Häda olla aga selles, et liberalismi on surutud nii vasakule kui ka paremale äärmustesse. Üksikisiku õiguste äärmusesse ajamine võib tähendada, et õigus müüa ja osta ilma riigi sekkumiseta toob kaasa suuri ebavõrdsusi. See on majandusliku liberalismi muutumine neoliberalismiks.

Teisel poliitilisel äärel tähendas aga üksikisiku oma elustiili ja väärtuste valik vastuseisu ühiskonna sotsiaalsetele normidele. Liberalism hakkas tegelikult iseenda sallivuse aluseid õõnestama, kujunedes kaasaegseks identiteedipoliitikaks. Hakati keskenduma kindlatele omadustele, nagu rass, etnilisus või sugu. Esiplaanile tõsteti teatud vähemusrühmade eripärad ja õigused, hakates nende toonitamisega vastu enamusele.

Sellega tekkisid uued vastuolud ja ühiskonnas kasvasid pinged. Näitena võin tuua raamatus mitte märgitud tühistamiskultuuri nähtused.

Fukuyama pakub välja põhimõtted liberaalse riigi jaoks. Esiteks peavad klassikalised liberaalid tunnistama vajadust valitsuse järele ja saama üle neoliberaalsusest, mille puhul defineeriti riiki majanduskasvu ja isikuvabaduse vaenlasena. Teiseks vajadus jagada võim võimalikult madalale tasemele, inimesele lähemale. Kolmandaks, sõnavabaduse kaitse koos sõnavabaduse piiride mõistmisega. Seda vabadust võib lisaks riigile ohustada ka erasektor.

Neljandaks isikuõiguste ülimuslikkus rühmaõiguste ees. Sotsiaalpoliitika ei peaks olema suunatud rassile või etnilisusele või soole. Ja viies: inimese autonoomia ei ole piiramatu. See ei ole väärtus, mis on kõige muu suhtes ülimuslik.

Vanadel kreeklastel oli põhimõte, et ei midagi liigset. Tasub taas esile tõsta mõõdukuse põhimõte. Selle rakendamine isiklikul ja ühiskondlikul tasemel oleks võti liberalismi taaselustamiseks, arvab Fukuyama.

Viited lugemishuvilistele

• Francis Fukuyama "Liberalism and it Discontents" - 2022
• Francis Fukuyama: Liberalism Needs the Nation (foreignaffairs.com)
• Francis Fukuyama: We could be facing the end of "the end of history" - New Statesman
• Liberalism and Its Discontents (americanpurpose.com)