Valimiste eel tasub tähele panna, mida tulevased rahvaesindajad peavad oluliseks Eesti suurimate kuludega valdkonnas, sotsiaalkaitsevaldkonnas, mis hõlmab Eestis ligi 17 protsenti sisemajanduse kogutoodangust.

Näib, et uute erakondade lisandumine on avardanud valijate valikuvõimalusi. Võrreldes eelmiste riigikogu valimistega on erakondade valimislubadused selgemalt erinevatest maailmavaadetest kantud.

Ilmekaimalt eristub ühest küljest Parempoolsete ootus, et hüvitised ja toetused ei oleks lausalised, vaid hästi sihitud, teisest küljest roheliste, aga ka sotsiaaldemokraatide põhimõte just universaalseteks ja tingimusteta hüvitisteks.

Enamiku erakondade nägemuses ootab rahvas väga heldet heaolusüsteemi. Seetõttu lubatakse näiteks ka kahe kõige kulukama sotsiaalkaitsevaldkonna, vanadus- ja tervisekaitsevaldkonna, suuremat rahastust. Julgetakse lubada ka kordades kulude tõusu, näiteks Keskerakond lubab pikaajalise hoolduse kulud suurendada kahe protsendini SKP-st ja rohelised lubavad tervishoiukulud tõsta üheksa protsendini SKP-st.

Eesti sotsiaalkaitse kulubaas madal

Rahvastiku vananemine ja muud arengud võivad küll nõuda kulude kasvu, kuid need lubadused ei lähe kokku tõsiasjaga, et Eesti avaliku sektori kulutused sotsiaalkaitsele on ühed madalamad Euroopa Liidus.

Suurem heldus sotsiaalkaitses eeldaks ka suuremat arutelu rahastamisvõimaluste üle. Paraku ei ole maksudebatt tõusnud nende valimiste teemaks, kuigi see kindlalt seda vääriks. Sarnaselt varasemate valimiste lubadustele süstitakse pigem lootust, et vähemalt osaliselt saab suurenevaid kulusid katta parema efektiivsusega.

Elu näitab seevastu, et tegeliku valitsemise perioodil neid otsitavaid efektiivsuse suurendamise kohti pigem leita ning ka statistika järgi on meil võrreldes teiste liikmesriikidega pigem efektiivne süsteem. Seega peaksid erakonnad olema tunduvalt söakamad ja põhjalikumad uute kokkuhoiuvõimaluste lahti rääkimisel. Näiteks on mitu erakonda maininud tulemuspõhisema rahastamise suunas liikumist erineva nimetuste all: patsiendileping, optimaalne raviteekond. Sellised rahastuse korralduse uued võtted ja võimalik sääst on küll jäänud avamata.

Erakonnad nähtavasti tunnetavad, et täiendavate vahenditeta heaolusüsteemi üleval ei hoia. Mitmes valdkonnas, sealhulgas tervishoius, pannakse lootus sellele, et inimesed ise ja ka ettevõtted on valmis rohkem oma taskust maksma, mis vähendaks tarvidust pakkuda avalikke teenuseid.

Tõdemata jääb aga see, et inimeste enda panustamist saab riik soodustada üksnes veel madalama avaliku sektori maksukoormusega. Kuid nagu öeldud, meil on juba madal maksukoormus, teiste riikidega võrreldes väike panus sotsiaalkaitsesse ning seeläbi on inimeste enda kulutuste osakaal suhteliselt suur.

Uued hõivevormid mõjutavad maksulaekumist

Eesti sotsiaalkaitse sõltub palju inimeste sotsiaalmaksuga ja töötuskindlustusmaksuga maksustatavast tulust. Mitmed erakonnad tõdevad oma lubadustes, et töötukaitse- või ravikaitse süsteemi tuleks muuta, arvestades uusi hõivevorme, näiteks platvormitööd. Samas eriti just esimese puhul näib, et pigem loodetakse peenhäälestusele, kuid maksude ja toetuste süsteemi eri hõivevormide suhtes tulevikukindlamaks muutust ei peeta vajalikuks.

Taani eeskujul võiks julgemalt debateerida võimaluste ja ohtude üle, kui muuta erinevate hõivevormide maksutingimused ja sotsiaalsed tagatised ühetaolisemaks.

Tõsi, nii mõnestki vaatenurgast proovivad erakonnad leida pinnast, et arutada süsteemseid lahendusi. Nii näiteks rohelised ja Keskerakond tõstatavad viimasel kümnendil palju räägitud kodanikupalga küsimuse, seda küll pilootprojektina. Olukorras, kus avatult ei diskuteerita, milliseid seniseid sotsiaalkaitseskeeme uus tingimusteta solidaarne süsteem asendaks, võib selliseid lubadusi käsitleda pigem populistlike peibutistena, mitte tegelike läbikaalutud süsteemsete valikutena.

Vaimset tervist mainitakse möödaminnes

Mitmed erakonnad püüavad tähelepanu alla tuua teemasid, mis on ühiskonnas hiljuti tähtsamaks muutunud või mille osas on elanikkonnas suurem ootus avalikele teenustele, näiteks vaimne tervis. See inimeste töövõimet ulatuslikult mõjutav teema on lisatud justkui kohustuslikus korras nimekirja lõppu. Kui kõikvõimalike tähelepanu vajavate probleemide või lahenduste hulgas tõdetakse, et ka vaimne tervis on tähtis, siis valijatel on keeruline uskuda, et seda päriselt valitsemise ajal tähtsaks peetakse.

Sarnaselt varasematele valimistele kiputakse pakkuma pigem ühiskonnas oodatud poliitikamuudatusi, mitte tõhusalt ühte või teist probleemi ennetada või lahendada aitavaid muudatusi. Näiteks oodatakse ja lubatakse tööandja tehtud tervisekulude soodsamat maksustamist, kuigi analüüsid näitavad pigem, et see ei ole eriti tõhus viis rahva tervisekäitumise parandamiseks. Järjest enam inimesi on hõivatud uutes töövormides ja neil ei ole tavapärast tööandjat, samuti on avalikud tervishoiuteenused alarahastatud ja arste üheaegselt avalikku ja erasektorisse ei jätku.