Eesti on juba mitu aastat pidanud hakkama saama suurte kriiside lainetuses. Algul koroonapandeemia oma tagajärgedega, nüüd vajadus tõsta kaitsekulusid, energiahindade tõus, inflatsioon, tõusnud tööpuudus. Pole üldsegi selge, kui pikalt ja mis kujul turbulentsid jätkuvad.

Selles, et mõned erakonnad on oma platvormides keskendunud kriisi lahendamisele, pole midagi üllatavat. Kehvem võib majanduse jaoks olla lugu siis, kui tehakse nägu, et ajutise kriisi asemel on tekkinud justkui mingi täiesti uus normaalsus, kus saab seni end õigustanud majandusliku käitumise baasreeglid unustada.

Halb on küll ka teine äärmus: kriisioludes ainult nn ilusa ilma majandusplatvormi kokkupanemine, mis tähendab, et tegeletakse vaid oma lemmikideedega väliskeskkonna muutustest välja tegemata.

EKRE vastus kriisile: sulgeme silmad

EKRE majandusprogramm, mille tunnuslause on "Päästame Eesti vaesusest!", majanduse arenguga pikemas plaanis ja selle jätkusuutlikkusega ei tegele. Innovatsiooni ei võeta teemaks, rohepöörde vajadust eitatakse. Tegemist on abinõude ja lubaduste kogumiga, mis peaksid aitama hättasattunud inimestel ja firmadel kriisitingimustes hakkama saada.

Eesti majandust käsitletakse suuresti kodumaisena, EL-i seisukohtade ignoreerimisest püütakse prestiižipunkte. Kriisi ohjeldamiseks soovitakse käivitada Narvas kolm seisvat energiaplokki, viia elektrihinnad kriisieelsele tasemele, alandada kütuseaktsiise, tagada isevarustamine toiduainetega ning vähendada toiduainete käibemaksu.

Rail Baltic, mis omal ajal valitsuses olles EKRE-le sobis, tuleks nüüd erakonna uuemate seisukohtade valgusel ikkagi peatada. Deklareeritakse sarnaselt Reformierakonna, Keskerakonna ja Isamaaga oma toetust neljarealiste maanteede väljaehitamisele.

Pooldatakse tuumajaama. Kui mitmed teised "tuumahuvilised" (Reformierakond, Keskerakond, Eesti 200, Isamaa) teevad seda kaunis ettevaatlikus vormis, siis EKRE küllalt resoluutselt. Rahastusallikana oma ettepanekutele nähakse laenamist ja suurte kulutustega seotud arenduslike ettevõtmiste (sh rohepöörde) ärajätmist, pöördest tulenevate võimalike tuludega arvestamata.

Ühest äärmusest teise

Iseenesest on EKRE küpsetanud isuäratava piruka oma hakkamasaamise pärast mures olevale Eesti inimesele, sealjuures neile kodumaistele väikeettevõtjatele, kelle tegutsemispiirkond ja silmaring küllalt lokaalne. Võimalike koalitsioonipartnerite leidmisega, kes aktsepteeriksid rohepöörde ja Rail Balticu kui praeguses geopoliitilises situatsioonis lisaargumente juurde saanud projekti, kinnikeeramist, läheks EKRE-l pärast valimisi muidugi keeruliseks.

Eesti 200 rõhutab, et nende erakond vaatab vähemalt kümme aastat ette, seda on näha ka platvormist. Kriisiküsimustest on majandusprogrammi koostamisel kahjuks distantseerutud. Piirdutakse vaid mõne üldprintsiibi deklareerimisega: Eesti 200 on vastu lausaliste toetuste ja riigivõla sihitu suurendamise poliitikale, rikkuse ümberjaotamisele (maksutõusudele). Majanduslanguse tingimustes laenu võtmist ettevõtluse stimuleerimiseks peavad nad siiski lubatavaks.

Erinevalt Reformierakonnast nähakse riigil aktiivsemat rolli majandusarengu suunamisel: juttu tehakse riiklike investeeringute pikast plaanist ja riiklike investeeringute programmist. Selle juures rõhutab erakond siiski, et ei ole riigikapitalismi pooldaja, kuigi opereeritakse "rahvusliku kapitali" mõistega ning peetakse vajalikuks Eestist varjatult toimuva (välis)firmade kapitali väljaveo maksustamist.

Eesti 200 lisandväärtuse kasvatamise kava

Eesti 200 programmi "põhihobusteks" on Eesti ettevõtete ja Eestis asuvate töökohtade staatuse tõus, rõhumine toodangu lisandväärtuse tõstmisele ja kõrge lisandväärtusega ekspordile, innovatsioon, digipöörde võimaluste kasutamine ning ettevõtlusalase seadusandluse selgus.

Samuti leiab platvormist juba erakonna loomise algul kilbile tõstetud idee firmade peakorterite Eestisse toomiseks ja Eestis hoidmiseks, seda soovitakse saavutada sotsiaalmaksu lae kehtestamisega kõrgepalgaliste spetsialistide töötasudele. Eesti pensionifondide raha tahetakse suunata Eesti majandusse. Digilahendustel põhinevast nn personaalriigi ideest loodetakse ametnike arvu vähenemist ja kulude kokkuhoidu.

Võrreldes teistega räägitakse veidi julgema häälega tulevikus Tallinna-Helsingi tunneli ehitamisest, mis võimendaks Rail Balticu käivitumisega tekkivat efekti.

Erakond rõhutab, et majandusareng peab toimuma kogu Eestimaal, mitte ainult Suur-Tallinna piirkonnas. Selleks pakutakse välja mitmeid regionaalpoliitilisi ideid. Ida-Virumaa jaoks taotletakse eraldi arenguprogrammi koostamist, markeeritakse selle võimalikke põhipunkte.

Peaministripartei väldib sõna "kriis"

Reformierakonna majandusplatvormis rõhutatakse võimendatult paremliberaalse majanduspoliitika piiblit: majandusedu alus on erainitsiatiiv, riigi roll on luua erainitsiatiivi teostumiseks raam, sekkuda minimaalsel määral ja seal, kus sekkumine on tingimata vajalik. Deklareeritakse oma toetust eelarve tasakaalus hoidmise printsiibile, hoiatatakse maksusüsteemi kõigutamise eest jne.

Majandusalast kriisikäitumist oravad oma platvormis teemaks ei võta. See on küllalt paradoksaalne: valitsuse juhterakond positsioneerib end kriisitingimustes toimetuleva jõuna ("kriisi" käsitletakse küll eelkõige julgeoleku ja kaitseküsimuste võtmes), aga majandusprogramm on kirjutatud kokku lähtudes justkui eeldusest, et majanduskeskkonnas ootab ees pilvitu taevas ning erakonna klassikalise ideoloogiaga on võimalik häirimatult edasi põrutada.

Ei saa öelda, et kriisiolukorras oleks Reformierakond alati parempoolse ideoloogia puhtusest dogmaatiliselt kinni pidanud, ka see võib olla põhjus sõna "kriis" vältimiseks.

Reformierakonna positsioon on vaieldamatult radikaalne nn rohepöörde küsimuses, eriti energeetikas. Roheinvesteeringutes nähakse "meie selle sajandi võimalust – Eesti peab olema eestvedaja ja rajaleidja."

Keskerakond Suure Abistaja rollis

Arengulistest meetmetest paistab Keskerakonna valimisprogrammist silma maavarade ja tooraine väärindamise teema, uute töökohtade loomise toetamine vaegarenguregioonides (tundub, et pigem sealsetel traditsioonilistel tegevusaladel), tööstusparkide toetamine, mitmed meetmed laevanduse valdkonnas jm. Põllumajanduses pakutakse välja hüpoteeklaenude süsteemi käivitamist maa tagatisel.

Vastustamata üleminekut taastuvenergeetikale peetakse vajalikuks jätkata põlevkivielektri tootmist seni, kuni energiasõltumatus ja varustuskindlus on muude juhtivate elektritootmise võimsustega tagatud. Rõhutatakse Paldiski energiasalve (pump-hüdroakumulatsiooni elektrijaama) rajamise vajadust, mille valmimine sobib hästi kokku taastuvenergeetika arendamise kursiga, aitaks kompenseerida selle poolset pakkumise kõikumist.

Analoogiliselt Eesti 200-ga pooldatakse kõrgema kvalifikatsiooniga tööjõu kasutamise soodustamiseks ettevõtete tööjõumaksude lagede sisseviimist.

Keskerakond serveerib end oma valimisprogrammis neile omaselt Suure Abistajana nii inimeste kui ka ettevõtete jaoks. Lubatakse mitte ainult toetusi, vaid ka hinnalagede kehtestamist, pihtide vahele lubatakse võtta oma kasumeid maksuvabalt Eestist välja viida püüdvad (välis)firmad ja kriisi tingimustes teenimatult suuri kasumeid teenivad kommertspangad.

Maksuküüru kaotamine või maksureform?

Omal ajal poliitilise kompromissi käigus tekitatud ja ka praegu kehtiva indiviidi tulumaksu "küüru" tahab Keskerakond asendada nüüd avalikumal kujul esineva progressiivse tulumaksuga (kolm astet). Parempoolsed parteid vastustavad seda ideed, suuresti üldideoloogilistel kaalutlustel. Varem on Keskerakond taotlenud kehtiva ettevõtte tulumaksu süsteemi kaotamist, praegusest valimisplatvormist on see nõue maha võetud.

Keskerakonna majandusprogrammi saab kritiseerida riigi potentsiaalse reguleeriva mõju ülehindamise ja majanduspoliitiliste abinõude liigse killustatuse pärast. Abinõude hulgas leidub rida mõistlikke ideid, aga tundub, et tervikuna on lubatud liiga palju. Normaalse majanduskeskkonna puhul poleks mitmed toetusabinõud vajalikud, võimaliku tõsisema kriisi puhul jätkuks finantskatet aga lubatust kaunis väiksele osale.

Rahvuskapitalismi sünd

Isamaa valimisprogrammis on majandust käsitletud eelkõige kas julgeoleku aspektist või siis vahendina eestluse murede – sh sündimus, mure eestlaste domineerimise kadumise pärast oma territooriumil – vahendina.

Üldistes majandusideoloogilistes lausetes vannutakse küll edasi truudust vabale initsiatiivile, vastuseisu maksutõusule, inflatsiooni ohjeldamist. Arenduslikke eesmärke majandusprogrammis eriti palju ei ole.

Peetakse vajalikuks, et Eesti ettevõtteid koheldaks välisturgudel õiglaselt, peetakse vajalikuks parandada neile Kredexist suuremate laenude taotlemise tingimusi, et soodustada konkurentsivõimet välisturgudel, toetatakse laevade Eesti lipu alla toomist. Peetakse vajalikuks luua pikem plaan taristuinvesteeringut teostamiseks ja toetuspakett inimestele elukestvaks kutseõppeks.

Erakonnale on iseloomulikud perepõhine maksureform paljulapseliste perede toetamiseks ja talumajanduse soosimine. Tahetakse vältida põllumajandusliku maa ja tootmise kontsentreerumist ja koondumist välisfirmade ja toidutootmisest mitte huvitatud kinnisvarafirmade kätte.

Väljendatakse muret eestluse säilimise pärast rahvusvaheliste firmade poolt domineeritavas maailmas ja rahvusvahelistuvas kõrghariduskeskkonnas. Võõrriikide tööjõu kasutamisse suhtutakse ettevaatlikult, aga peetakse teatud ulatuses ja tingimustel siiski võimalikuks: kui sektoris tõesti oma tööjõudu pole, kui välismaalastest teenindajad õpivad ära eesti keele jne.

Sotside nõudlik tulupoliitika

Sotsiaaldemokraatide majandusprogrammis on käsitletud mõlemat, nii riigi pikaajalist arengupotentsiaali kui ka raskete aegade üleelamisele suunatud meetmeid. Otsene kriisiretoorika on võrreldes EKRE ja Keskerakonnaga SDE-l küll enam sordiini all, tegemist on ju ikkagi praegu valitsuses oleva parteiga, millele kriisi kuulutamine sobib vähem kui opositsiooniparteidele. Samal ajal ütleb nende valimiste põhiloosung "Toimetulek on julgeolek!" ka nende programmi fookuse kohta palju.

Tulenevalt erakonna spetsiifikast on SDE-l tõsised nõudmised tulupoliitika suhtes: miinimumpalk kolme aastaga 1200 euroni, keskmine vanaduspension 50 protsendini keskmisest palgast jm. Sellisel viisil loodaks töötajatele "polster" võimalike raskete aegade jaoks.

SDE kuulutab kadu õhukese riigi kontseptsioonile, mille aeg olevat ümber. Sellega vastandutakse selgelt parempoolsetele parteidele. Risti ei lööda ette tulude maksustamise mõtte ees: dividendide maksustamine, originaalse ideena ajutine üheprotsendiline nn sõjamaks kõikidelt tuludelt kasvavate kaitsekulude katteks. Keskerakonnaga sarnaselt soovitakse astmelist indiviidi tulumaksu. Käibemaksu langetamist toiduainetele SDE otstarbekas ei pea.

Innovatsioonis on taotluste spekter tõmmatud laiemaks kui ainult tehniline ja tootmislik innovatsioon: innovatsioon riigivalitsemisel, targad töötajad (töötajatele üks päev nädalas enesetäienduseks).

Tööjõu kallinemine vähendab kriisikindlust

Vaidlustamata, et Eesti peaks orienteeruma rahvusvahelises majanduses keerukamatele töödele, millega loogiliselt käib kaasas tööjõu kallinemine, tekib siiski kahtlus selles, mis juhtub Eesti võimaliku sisenemise puhul kriisi paralleelselt toimuva tööjõu kallinemisega. See võib tähendada tööpuuduse järsku suurenemist.

Eesti eelarvepoliitika ja maksupoliitika tuleviku kohta erakondade platvormide alusel midagi kindlalt ennustada ei julgeks. Standardvastus enamiku parteide suust, et laenu võib küll võtta arenguprojektide rahastamiseks, aga mitte jooksvate kulude katteks, ei ütle just palju.

Normaalsuse piiridesse jääva majanduskeskkonna puhul mõistlik hoiak, eriti arvestades ka kõrgemale tõusnud intressimäära ja tuleb loota, et see ka realiseeritaks. Mida tehtaks raskema kriisi puhul, kui tekiks sotsiaalse kataklüsmi oht, on teine küsimus. Ka parempoolsete erakondade võimul olles pole siis võlakoormuse tõus välistatud. Kriisi puhul on teine oluline küsimus see, kas sotsiaalset laadi toetuste tõustes suudetakse säilitada esmajärgulised arenguinvesteeringud.

Ulatuslik maksureform vähetõenäoline

Väliskeskkonna kõrge määramatuse juures on kahjuks raske eeldada maksupoliitika süsteemset reformi. Tundub ja seda on öelnud peale majandusteadlaste ka mõned erakonnad (Eesti 200 ja SDE), et maksupoliitika ümbervaatamine on tuleviku vajadusi silmas pidades hädavajalik ja seda tuleks teha pidades silmas maksusüsteemi tervikuna.

Praegustes platvormides on erakonnad nokitsenud vaid üksikute oma elektoraadi jaoks oluliste maksuideede kallal. Kes üritab "viilida maksuküüru", kes langetada või tõsta mõnda üksikut maksu. Viimast küll mingis kitsamas maksumaksjate kategoorias, et laiemaid valijahulkasid mitte pahandada.

Kokkuvõtte asemel

Võtan lihtsustavalt kokku erakondade majandusplatvormid.

EKRE programmist vaatab vastu sulguv kriisikeskne majanduspoliitika, silma paistab pikemaajaliste ja arenduslike rõhuasetuste puudumine. Parempoolsed ja suuresti ka Reformierakond on programmi täitnud valdavalt "liberaaldogmaatilise betooniga", kui alati kehtiva ja alati võitva ideoloogiaga. Sealjuures püüavad Parempoolsed teistest parempoolsetest parteidest lihtviisil paremalt mööda sõita. Mõlemad erakonnad ignoreerivad kriisiohjamise teemat.

Eesti 200 programmis on arendusmajanduslik dominant, püüd tuua sisse uusi, sealjuures ka mõningaid parempoolse "peajoone" poolt varem mitte aktsepteeritud lahendeid. Samal ajal ignoreeritakse kriisiaegseid vajadusi.

Keskerakonna ja sotside programmist paistab välja soov distantseeruda turuliberalismist ja hakkama saada korraga nii kriisiteemadega kui ka arenduslike rõhuasetustega. Mõlema programm on rünnatav küsimusega, kust nende kahe fookusega korraga tegelemiseks raha saada? Isamaa aga on välja tulnud oma rahvuskapitalistliku programmiga, milles majandusedu pole eesmärk omaette, vaid eelkõige rahvuslike eesmärkide saavutamise viis.