Analüüs. Tervishoiulubadused ehk Kes palju lubab, see midagi ikka jõuab

Tervishoiu- ja hoolekandevaldkonna rahastuse küsimused on aasta-aastalt üha teravamalt esil seoses elanikkonna vananemisega ning meditsiinivaldkonna arenemisega ning seega on tähtis jälgida, kas valimislubaduste teostamisel on tõenäoline, et tervishoid ja hoolekanne on jätkusuutlikult rahastatud, kirjutavad mõttekoja Praxis eksperdid Maali Käbin, Anni Kurmiste ja Mariliis Öeren.
Mõttekoda Praxis analüüsis erakondade tervise- ja hoolekandevaldkondade lubadusi ja leidis, et põhjendamatult vähe on programmides käsitletud tervisetehnoloogiate, uute rahastusallikate ja üleüldiselt hoolekandeteemasid, läbivalt käsitletakse aga tööjõupuudust ja ravijärjekordi. Et Parempoolsete ja Eestimaa Vasakpartei koduleheküljelt polnud võimalik valdkonna programmilisi lubadusi leida, puudutab järgnev analüüs seitsme erakonna lubadusi.
Millistel teemadel lubadusi antakse?
Enamiku erakondade tervisealastes valmislubadustes on kesksel kohal erinevate tervishoiuteenuste kättesaadavust parandavad lubadused. See on seotud sellega, et Eesti katmata ravivajadus on Euroopa Liidus kõrgeim ning peamiselt mõjutavad seda pikad ravijärjekorrad. Keskerakonnal on üle 20, Isamaal 15, Reformierakonnal 11 ning sotsiaaldemokraatidel kümme selle valdkonna lubadust; teistel erakondadel pisut vähem, kuid siiski mitmeid.
Näiteks lubatakse parandada tervishoiuteenuste kättesaadavust ja kvaliteeti investeerides e-tervise lahendustesse, tervisetehnoloogiatesse ning personaalmeditsiini arendamisse või tagada kättesaadavus läbi üldise suurema lisarahastuse ja ravijärjekordade lühendamise.
Iga erakond on vähemalt ühe lubadusena maininud ära ka tervishoiuvaldkonna tööjõupuuduse leevendamise. Tervishoiusüsteemi iseloomustab kõrge tööjõupuudus (eriti õdede osas) ning tervishoiutöötajate (nt hooldustöötajate) madalad palgad. Tööjõupuudust ja töötasu hõlmavad lubadused käsitlevad meditsiinitöötajate puudust, koolitusvajadust ja uute töötajate pealekasvu, töötingimuste parandamist ja töötasu.
Erinevate terviseprobleemide ennetust käsitlevad lubadused on erakondadel populaarsuselt teisel kohal, küll aga räägivad kriisivalmidusest vaid Reformierakond ja Isamaa. Eesti tervishoiusüsteemis ei ole piisavalt fookust pandud ennetavatele sekkumistele. Ühe osa ennetustegevustest moodustab sihistatud tegevus (nt terviseuuringud, vaktsineerimine jms) selleks, et hoida ära välditavaid haigusi ja surmasid. Ennetavate tegevuste alla võib valimisprogrammides lugeda ka kriisivalmiduse ja personaalmeditsiini.
Suhteliselt vähem tähelepanu on erakondade programmides saanud tervishoius aina aktuaalsemaks muutunud tervisetehnoloogiate ning -andmete kasutamise teema. Mitme erakonna programmis seda üldse ei esine.
Ka hoolekande valdkonnas on esikohal just teenuste kättesaadavust puudutavad valimislubadused: Keskerakonnal on selliseid lubadusi üheksa, Isamaal seitse, sotsiaaldemokraatidel, Eesti 200-l ning rohelistel viis. Näiteks lubatakse parandada erinevate hoolekandeteenuste (koduteenuste, tugiteenuste jm) kättesaadavust läbi suurema rahastuse.
Hoolekandevaldkonnas on aina kasvav tööjõupuudus ning töötajate palgad on ligi 70 protsenti Eesti keskmisest palgast. Tööjõupuudust mõjutavad valdkonna halb maine, kesised töötingimused, madalad palgad ja kõrge töökoormus. Hoolekandevaldkonna tööjõupuudust käsitlevad oma valimislubadustes kolm erakonda seitsmest (Keskerakond, sotsiaaldemokraadid, Isamaa).
Erakonnad käsitlevad oma programmides ka füüsilise ligipääsetavuse teemat. See on seotud kaasava disainiga, erinevate hoonete ligipääsetavaks muutmisega nii erivajadusega inimestele kui eakatele. Füüsiline ligipääsetavus käib läbi ainult kolme erakonna valimislubadustest (sotsiaaldemokraadid, rohelised ning Eesti 200).
Riigikontroll on hinnanud, et tervise- ja hoolekandevaldkonnad ei toimi ühtse tervikuna, vaid on erinevate süsteemide ja kohaliku ning riigitasandi vahel lõhestunud. Analüüsis hinnati, kas teemat käsitleti. Kuigi tegu on üha enam avalikkuse tähelepanu pälviva teemaga, ei ole kuigi palju valimislubadusi sellega seotud. Samal ajal on siin palju potentsiaali inimeste heaolu parandamiseks nii teenuste loogilise seostamise kaudu kui ka potentsiaalseks ressursside kokkuhoiuks teenuste integreerimise ja parema sihistamise kaudu.
Hoolekande- ja tervishoiuvaldkonna uute rahastusallikate kohta andsid lubadusi neli erakonda, neist Isamaal oli rahastusallikate muutmisega seotud lubadusi kõige rohkem. Näiteks lubatakse suurendada riigieelarve eraldisi ravikindlustuseks ravikindlustatutega võrdsustatud isikute ja kindlustamata isikute eest, otsida täiendavaid võimalusi tervishoiukulude katmiseks säästmise ja investeerimise teel ning soosida riikliku ravikindlustuse kõrvale täiendavalt eraravikindlustuse toodete turuletoomist.
Esines ka selliseid valimislubadusi, mis temaatiliselt ei ei kordunud, aga mis väärivad äramärkimist. Näiteks käsitlevad sotsiaaldemokraadid eutanaasiat, rohelised lubavad meditsiinilise kanepi legaliseerimist, rohkem soovitakse toetada ka tippsporti (Isamaa), eakate nõukogusid (sotsiaaldemokraadid), taimetoidu kättesaadavust (rohelised).
Eraldiseisva horisontaalse kategooriana kerkib esile vaimse tervise temaatika, mida on võrreldes eelmiste valimistega märgatavalt rohkem käsitletud. Suurim osakaal vaimse tervise lubadusi oli Eesti 200 tervise- ja hoolekandeprogrammis, kellele pakkusid tihedat "konkurentsi" Reformierakonna lubadused.
Protsentuaalselt kõige vähem olid vaimse tervise teemat käsitlenud sotsiaaldemokraadid ja EKRE. Vaimse tervise lubaduste kvantiteet ja kvaliteet võivad aga paljuski erineda (lubaduste kvaliteedi kohta lugege lähemalt Peaasi.ee koostatud ülevaatest).
Mis saab lubadustest edasi?
Selleks, et oleks võimalik analüüsida, kas lubadused hiljem ka täide viiakse, on oluline hinnata, kas lubadused on mõõdetavad. Mõõdetavuse hindamiseks töötati välja kolmene skaala, kus parima tulemuse said lubadused, mis on selgelt mõõdetavad ning mille puhul on sihttase mainitud (joonisel tähistatud rohelisega).
Teatud tingimustel mõõdetavad (joonisel tähistatud kollasega) lubadused on põhimõtteliselt mõõdetavad, kuid sihttase puudub. Nende puhul on osaliselt aru saada, kui lubadus on täidetud, kuid selle põhjalikumaks hindamiseks tuleks vastavad indikaatorid välja töötada ning sihttasemed paika panna. Kolmandasse kategooriasse jäid lubadused, mis ei ole analüütikute hinnangul üldse mõõdetavad (joonisel tähistatud punasega).
"Mõõdetavuse" illustreerimiseks:
- Lubadus, mis pole mõõdetav: "pöörame suuremat tähelepanu koolides läbiviidavale terviseõpetusele ja tervisepäevadele." Selle lubaduse puhul ei ole võimalik kindlaks teha, kas tähelepanu on pööratud või ei.
- Lubadus, mis on teatud tingimustel mõõdetav: "lühendame ravijärjekordi." Ei ole mainitud, mil määral neid lühendada on plaanis, kuid sihttaseme määramisel on võimalik kindlaks teha, kas lubadus on täidetud või ei.
- Lubadus, mis on selgelt mõõdetav: "anname ravikindlustuse kõigile" või "tagame koolipsühholoogi teenuse kõikides koolides."
Ka siin tasub silmas pidada, et lubadused, mis on selgelt mõõdetavad, ei pruugi samas olla hõlpsalt teostatavad. Kuigi on võimalik loendada, kui mitmes koolis töötab koolipsühholoog, ei pruugi näiteks riigis olla piisaval hulgal vastavaid spetsialiste, et igasse kooli üks jaguks.
Protsentuaalselt enim mõõdetavaid lubadusi andsid sotsiaaldemokraadid, neile järgnesid Keskerakond ja Eesti 200. Kesiselt oli mõõdetavaid lubadusi Isamaal, mis paistis silma ka kõige suurema arvu lubadustega, mida ei ole võimalik mõõta. Mittemõõdetavad lubadused moodustasid enamuse iga erakonna lubadustest, ainus erand oli Keskerakond, mille lubadustest veidi üle poole olid teatud määral mõõdetavad.
Kas ja kuidas rahastatakse lubadusi?
Esialgselt oli planeeritud valimislubaduste analüüsimisel hinnata seda, kas programmides on räägitud tervishoiu- ja hoolekandevaldkonna lubaduste katteallikatest ehk kas kirjeldatud on ka seda, kust tulevad rahalised ressursid lubaduste täideviimiseks.
Teada on, et tervishoiu- ja hoolekandevaldkonna rahastuse küsimused on aasta-aastalt üha teravamalt esil seoses elanikkonna vananemisega ning meditsiinivaldkonna arenemisega ning seega on tähtis jälgida, kas valimislubaduste teostamisel on tõenäoline, et tervishoid ja hoolekanne on jätkusuutlikult rahastatud.
Analüüsi läbi viies selgus aga, et ükski erakond oma valimislubadustega kaasneva rahalise kulu katteallikaid tervise- ja hoolekandeprogrammide all ei maininud.
Valimislubadustega kaasneva täiendava kulu analüüsimisel tasub silmas pidada, et lubadused, mille esialgsel vaatlusel ei paista täiendavat kulu kaasnevat, võivad olla lihtsalt nii häguselt sõnastatud, et võimalikku kulu ei ole võimalik tuvastada.
Mitmed erakonnad rääkisid siiski sellest, kuidas tervishoiu- ja hoolekanderahastust muuta ja milliseid lisanduvaid rahastusallikaid võiks kaaluda.
Isamaa keskendus mitmetes valimislubadustes sellele, et senisest enam tuleks kasutusele võtta eraravikindlustus ning Reformierakond mainis lisaks ka tööandja panust ravikulude katmisse, mis puudutab tööst tulenevate terviseriskide ennetust. Rohelised toetavad riiklike sihtotstarbeliste investeeringute (nn betooni minev raha) suunamist tervishoidu ning sotsiaaldemokraadid peavad vajalikuks hooldekodudele investeeringute toetuse fondi loomist.
Lubaduste taaskasutus
Analüüsiti sedagi, kuivõrd on erakonnad taaskasutanud oma eelmiste riigikogu valimiste lubadusi. Selleks võrdlesime eelmiste valimiste lubaduste sõnastust praegustega. Kuna mõned lubadused olid vaid osaliselt sõnaliselt kattuvad, siis ühtlustati need teistega, mis täielikult kattuvad, eeldusel, et suures osas on mõte samaks jäänud.
Selgus, et enim on enda eelmisi lubadusi taaskasutanud rohelised ning EKRE. Vähem tegi seda Eesti 200 ning täielikult uute lubadustega tuli välja Reformierakond.
Põhjuseid, miks erakonnad muutmata kujul oma lubadusi taaskasutavad, võib olla erinevaid. Opositsioonierakondade puhul on mõistetav, et nad pole ehk saanud oma ideid realiseerida ja muudatusi ellu viia ning seetõttu on võimalik vanad head lubadused jälle lauale panna.
Koalitsioonierakondadel on keerukam põhjendada, miks eelneva korra lubadused on sellisel määral teostamata, et saab need muutmata kujul uuesti kasutusele võtta. Küll on oluline mainida, et kõik praegu riigikogus olevad erakonnad on vähemalt korra olnud koalitsioonis ning seega on olnud võimalusi poliitikate kujundamist mõjutada.
Teisest küljest on olukord riigis siiski muutuv ning paljudes valdkondades on arenguid, mis ehk nelja aasta taguse ajaga võrreldes rohkem tähelepanu nõuaksid, näiteks vaimse tervise oluliseks prioriteediks kerkimine, kriisivalmiduse teemad ning rõhuasetus universaalsele ennetusele. Sarnaste arengute tähelepanuta jätmine võib olla märk sellest, et tervishoiu- või hoolekandevaldkond ei ole erakonna prioriteetide hulgas kuigi kõrgel kohal.
Kokkuvõtvalt
Tervise- ja hoolekandevaldkonna valimislubaduste hulgas domineerib nii tervishoiu- kui hoolekandeteenuste kättesaadavuse teema. Samuti pannakse palju rõhku erinevate terviseprobleemide ennetusega seotud lubadustele.
On erakondi, mis on tervise- ja sotsiaalvaldkonnas välja toonud üle 50 erineva lubaduse, kuid on ka erakondi, mis piirduvad 15 või vähemaga – see võib viidata tervishoiu- ja hoolekandeteemade prioriteetsusele erakonnas. Pea kõigist erakondade valimislubadustest on mõõdetavad alla poole.
Võrdlus nelja aasta tagustel riigikogu valimistel antud lubadustega näitab, et fookusesse on sattunud mitmed teemad, mis varasemalt olid pildil väga vähe või üldse mitte: jõuliselt on esile kerkinud vaimse tervise temaatika, rohkem räägitakse tervishoiu tööjõupuudusest ning tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna integreerimisest, et inimestel oleks üks loogiline teekond erinevate omavahel seotud teenusteni.
Vaimse tervise temaatikat käsitlevad proportsionaalselt enim Reformierakond ning Eesti 200, vähem Isamaa, sotsiaaldemokraadid ja EKRE.
Lubaduste paljusus küll ei kajasta seda, milline on lubaduste kvaliteet ehk kas tegu on selgelt sõnastatud, hästi läbi mõeldud, mõõdetavate eesmärkidega, mille sihttasemed on paigas ning katteallikad läbimõeldud ja realistlikud.
Teatud määral peegeldub selles siiski erakonna tervishoiu- ja hoolekandevaldkonda panustatud mõttetöö ning erinevate sihtrühmade huvide kaalumine ja arvesse võtmine. Samuti näitab lubaduste valdkondlik mitmekesisus seda, mil määral käsitletakse tervist laiemalt kui ainult tervishoiu valdkonda puudutavat ning planeeritakse poliitikaid, mis toetavad lisaks kehaliste haiguste ravile ka vaimset tervist ning füüsilist ja sotsiaalset heaolu laiemalt.
Analüüsi täispikk versioon on leitav Targa Valija leheküljelt.
Toimetaja: Kaupo Meiel