Keit Lipp ja Kaia Kastepõld-Tõrs: tõhus abi algab teadlikkusest abi valimisel

Tugigruppidest on saanud psühholoogilise abi maastikul suhteliselt levinud abisaamise viis. Olgu selleks tugigrupp leinajatele, sõltuvusprobleemidega inimeste lähedastele või neurodivergentsusega inimestele. Muuhulgas on hulganisti tugigrupis osalemise võimalusi ka erinevate traumakogemustega inimestele, kirjutavad Keit Lipp ja Kaia Kastepõld-Tõrs.
Tugigrupp on üks psühholoogilise abi võimalik vorm, mis koondab rühma inimesi, kellel on ühised kogemused või mured ning kes muuhulgas pakuvad üksteisele emotsionaalset ja moraalset tuge. Tugigruppe juhib väljaõppinud spetsialist ja boonuseks saab sealt ka toetust kogemuskaaslastelt. Soovituslikult on tugigrupid kindla alguse ja lõpuga (käiakse koos teatud arv kordi), kindla tegevusplaaniga (teemad, millega tegeletakse, on ette teada, kuigi alati säilib gruppides lähtuvalt grupiliikmetest vajalik paindlikkus) ning sagedasti suletud (st grupi koosseis ei muutu).
Tugigrupis jagatakse kogemusi, toetatakse üksteist emotsionaalselt, õpitakse vajalikke oskusi ning saadakse juurde toimetulekuks vajalikku tuge. Iga grupisekkumine psühholoogilise abi valdkonnas ei ole siiski tugigrupp.
Grupiformaatide eristamiseks lühike ülevaade ka alternatiividest. Psühhoharidusliku grupi eesmärk on näiteks jagada infot ja õpetada oskusi, anda teadmisi. Enesearengu grupp keskendub hoopis eneseanalüüsile ja ei sea eelduseks mingi konkreetse probleemi olemasolu hetkel. Eneseabi grupi nimi räägib enda eest: selline grupp moodustub osalejate initsiatiivil, tugineb kogemuse jagamisel ning gruppi juhivad grupiliikmed vaheldumisi.
Teraapiagrupi kui ravisekkumise eesmärk on aga tekitada reaalset muutust selles, kuidas inimene mõtleb, tunneb ja käitub lähtuvalt fookuses oleva probleemi käsitlusest. Tugigrupil on küll sarnaseid jooni mainitud grupisekkumistega, aga eristub just oma fookusega toetada inimest probleemiga toime tulemises.
Traumakogemusest lähtuvalt on tugigrupid abiks nii täiskasvanuna kui ka lapsepõlves raskeid sündmusi üle elanutele. On tugigruppe, kus on koos erinevas eluperioodis traumat kogenud inimesed ja gruppe, kus nad on eraldi. Mistahes probleemide korral on aga peamine, et ühes grupis käivad koos inimesed, kes tunnetavad oma kogemustes ja vajadustes piisavalt sarnasusi.
Minevikus juhtunu detaile seal ei jagata
Tõhus tugigrupp on üles ehitatud kahele sambale: grupiliikmete vahelisele suhtlusele ehk emotsionaalsele toetusele ja grupijuhi juhendamisele ehk oskuste õppele. Grupijuht kujundab grupis emotsionaalselt turvalise õhkkonna, et liikmetel oleks võimalik saada ja jagada toetust ning teadvustada ja harjutada kohanemist toetavaid oskusi. See aitab hallata igapäevaelus esile kerkivaid häiriva loomuga emotsioone, mõtteid ja käitumismustreid.
Kuna emotsionaalsed baasvajadused – usaldus, terved piirid jmt – on tihti osalejate jaoks kogetud traumade tõttu haavatavuse allikaks, õpitakse tugigrupis nii enda kui teiste emotsionaalseid vajadusi märkama ning neile kohaselt vastama.
Käsitletakse erinevaid teemasid, näiteks stigmad, psühholoogilised reaktsioonid ja nende reguleerimise oskused. Küll aga ei kuulu nende teemade hulka oma traumakogemuse detailne lahkamine. See on kohane psühhoteraapias. Siiski on tõhus tugigrupp grupiliikmete vajadustest lähtuv ning neile aktiivset osalemist võimaldav.
Grupijuht peab arvestama osalejate valmisolekuga grupitööks ning pakub nende vajadustele vastavalt valikuvariante erinevatest tegevustest ja lähenemistest konkreetsetele probleemidele, millega grupiliikmed silmitsi seisavad. Oskuslik grupijuht on seejuures paindlik ja kõiki grupiliikmeid võrdselt arvestav.
Kõik ei sobi kõigile
Vaimse tervise alane abi peab olema turvaline ja eesmärgipärane. Grupis osalemine saab edukas olla vaid siis, kui inimene on selleks valmis. Traumakogemuse kontekstis tähendab see aset leidnud trauma arvestamist (millal traumakogemus toimus, kuidas on inimene seni toime tulnud ja milline on senine kogemus trauma läbitöötamisel) näiteks individuaalses töös psühholoogiga või ka lihtsalt oma loo jagamisest mõne sõbra või pereliikmega.
Tugigrupis osalemine võib kergesti osutuda inimesele kahjulikuks, kui tema trauma on veel läbi töötamata. Inimene ei pruugi olla võimeline rääkima oma kogemusest või sellest põhjustatud reaktsioonidest kas üldse või siis teiste inimeste ees. Grupitöö olukorras tekivad aga mõjud, mis võivad survestada seda tegema. Eneseavamine ja tervenemine saab aga toimida vaid siis, kui see on vabatahtlik ja mõtestatud.
Otsuse langetamiseks on asjakohane tugigrupi tööle eelnev vestlus grupijuhiga, kes oskab toetudes oma erialastele teadmistele aidata inimesel sõnastada tema hetkevajadusi ja soovitada vajadusel ka teisi, alternatiivseid, abi saamise võimalusi.
Lisainfo
Toimetaja: Kaupo Meiel