Üsna mitmed erakondade riigivalitsemise muutmise lubadustest puudutavad probleeme, mille lahendamiseks on kõik riigil kõik õiguslikud võimalused olemas olnud ka praeguse riigikogu ajal.

Näiteks leiab suuremas osas programmidest mainimist andmete ühekordse küsimise põhimõte. See oli 2019. aastal riigikogu valimisplatvormides üks kesksetest riigivalitsemise teemadest. Haldusmenetluse üldpõhimõtetes on andmete ühekordse juhis ammu sees, küsimus on olnud selle rakendamises.

Peaksime küsima, miks pikalt valitsenud erakonnad pole suutnud seda põhimõtet jõustada piisavalt, et vältida selle uuesti valimislubadusena sõnastamist? Ka lubadus vähendada avaliku teabe seaduse alusel teabe salastamist ("asutusesiseseks kasutamiseks" tunnistatud teave) täitmiseks piisaks praeguste seaduste korrektsemast rakendamisest.

Senisest suuremat riigi andmete kättesaadavust lubab Reformierakond, mis plaanib luua "õigusliku ja tehnilise aluse, et isikustamata kujul oleksid kõik avaliku võimu poolt kogutavad andmed (välja arvatud riigisaladused) masinloetavalt avalikult kättesaadavad."

Selle plaani teostatavus võib jääda andmeturvalisuse ja privaatsuskaitse nõuete taha. Piisava hulga isikustamata andmete olemasolul on need tänapäeva andmetehnoloogiate abil isikutega ikkagi seostatavad. Kas me ikka tahame, et näiteks haigekassa raviarved, retseptiravimite andmed jne oleks kättesaadavad? 

Üks samm edasi, kaks tagasi?

Pea kõikide erakondade südamel paistab olevat kohtumenetluse (eelkõige kriminaalmenetluse) lühendamine ja eeluurimise tõhustamine. Sotsiaaldemokraatlik erakond teeb ettepaneku minna "üheselt üle võistlevale menetlusele", ent just võistlevast menetlusest praegused hädad paljuski tulenevad. Räägitakse ka bürokraatia ja ülereguleerimise vähendamisest, selles osas jäädakse pigem loosunglikuks.

Ka pole seni riigikogus esindatud erakondadel miski takistanud täita seekordseteski programmides kohatavat lubadust õigusloome vohamise peatamiseks. Reformierakond lubab, et uus "valitsus teeb 2024. aastal ettepaneku riigikogule aegunud ja mittevajalike seaduste tühistamiseks. Valitsus ja ministeeriumid tühistavad mittevajalikud valitsuse ja ministrite määrused."

Samuti lubatakse, et 2025. aastast kehtestatakse riigikogu poolt vastu võetud seaduste järelhindamise süsteem. Järelhindamise viib pärast seaduse viieaastast kehtimist läbi seaduse vastuvõtmist juhtinud riigikogu komisjon. Hindamise tulemusena peab riigikogu otsustama seaduse kehtivuse jätkamise, selle muutmise või tühistamise üle. See on huvitav ettepanek, aga enne laiaulatuslikumat tühistamist tasuks lähenemist piloodina mõnes valdkonnas testida.

Riigieelarve ei paista läbi

Eesti 200 soovib samuti eelarveprotsessi ülevaatamist nii läbipaistvuse, arusaadavuse kui ka halduskoormuse vaates. SDE lubab "riigieelarve muuta tegevuspõhiseks, selle eesmärgid mõõdetavaks ning eelarve esitusviisi arusaadavaks mitte-ekspertidele". Samal ajal on eelarve juba nüüd tegevuspõhine ja paljud hädad (eriti mittearusaadavus) on just sellest üleminekust tulenenud. Eksperdid räägivad pigem vajadusest tuua kulu- ja asutusepõhine vaade eelarveprotsessi nähtavamalt tagasi.

Paljudes valimisprogrammides käsitletakse digiteenuste arendamist. Teiste hulgast eristub SDE, kelle programmis tuletatakse meelde, et riik peab olemas olema ka nende jaoks, kes eelistavad paberil ja näost näkku asjaajamist. See pole eelistuse, vaid ligipääsetavuse küsimus. Ei tohi unustada, et kõigil täiskasvanutel pole arvutit ega arvutioskust.

Uus tulija lubab rohkelt muutusi

Programmide keskvalitsust puudutavas osas võib ambitsioonikaimaks pidada Eesti 200 riigivalitsemise programmi. Erakond on välja tulnud mitme intrigeeriva ettepanekuga, mille teostatavuse ja mõjude osas pole hetkel kindlust.

Näiteks lubatakse luua "ühtne riigivalitsus, kuhu koonduvad riigikantselei, ministrite reformimeeskonnad, Riigikogu Arenguseire keskus ja Eesti Panga analüüsiüksused." See ettepanek riivab mõnevõrra võimude lahususe ja tasakaalustatuse nõuet, sest kui teistele põhiseaduslikele institutsioonidele, sh riigikogule või Eesti Pangale, iseseisvat analüüsiüksust ei jää, ei suuda nad ka täidesaatvat võimu tasakaalustada.

Tõsiseid rakenduslikke probleeme võib esineda ka lubadusega teavitada iga uue kavandatava seadusemuudatuse puhul kõiki puudutatud isikuid eelnevalt seaduse otsesest mõjust nende õigustele, kohustustele ja tegevustele.

Lubaduse "lühendada kaks korda kõiki riigipoolse vastamise maksimaalseid tähtaegu" täitmisel tuleks hinnata riski, et ametnikud hakkavad igaks juhuks koostama negatiivseid vastuseid, mida inimestel ja ettevõtjatel tuleb omakorda vaidlustama hakata. Halduskoormus võib seeläbi hoopis kasvada ja menetlus pikeneda.

Eesti 200 soovib ka kehtestada põhimõtte, mille järgi seatakse iga uue õigusnormi kehtestamisel eesmärgiks "vähemalt kahe vana samaväärse õigusnormi tühistamine". Siin tuleb küsida, mida lugeda samaväärseks õigusnormiks? Näiteks kui hiljuti võeti vastu kohustus eestikeelsele õppele üleminekuks, siis millised kaks normi tulnuks tühistada?

Ähmasusega looritatud ideedepuudus

Riigivalitsemise lubaduste seas leidub ka sellist üldsõnalisust, mis takistab mõistmast poliitikaalgatuse sisu. Näiteks lubavad sotsiaaldemokraadid "inimeste ja ettevõtete vajadusi arvestavat riiki". EKRE seisab "Eesti põhiseaduse ülimuslikkuse eest".

Üldsõnalisusega paistab eriti silma Keskerakond, mis soovib "suurendada seadusloome kvaliteeti ja vähendada läbi riigipoolse reguleerimise üldist bürokraatiat," ja "läheneda riigireformile mõistlikult, arvestades inimeste ootusi ning tõstes poliitika ja valitsemise kvaliteeti," kui tuua vaid mõned näited nende paljusõnalisest programmist.

Sotsiaaldemokraadid soovivad "toetada riigiasutuste paiknemist väljaspool suurlinnu". Asutuse juriidiline aadress (paiknemine) omab tänapäeval seoses kaugtöö võimalustega üha vähem tähtsust. Asutuste regionaalne hajutamine on vana Keskerakonna idee, mis päädis töökohtade Tallinnast väljaviimise kampaaniaga Jüri Ratase esimeses valitsuses.

Erakond Isamaa on näiteks omaks võtnud, et mitte asutusi pole vaja liigutada, vaid töötamise kohad võivad paikneda hajusalt ja asutused saavad inimesi hõivata erinevatest Eesti kohtadest. Selle erandiga on Isamaa valimisprogrammi "Riigihalduse ja riigireformi" osa paljuski 2019. aasta programmi kordus.

Rohelised lubavad piirata riigi- ja munitsipaalettevõtete ning sihtasutuste nõukogudes ametnike ja poliitikute arvu ja kaasata spetsialiste. Munitsipaaltasandil on see ettepanek hea, aga riigiettevõtete nõukogusid mehitataksegi juba spetsialistidest koosneva nimetamiskomitee abil.

Haldusreformi jätkutegevused

Üsna oodatavalt on valimisprogrammides käsitletud ka 2017. aastal läbi viidud kohalike omavalitsuste reformi jätkutegevusi. Valimisprogrammides on regionaal- ja kohaliku omavalitsuse valdkond üsnagi põhjalikult kaetud.

Euroopa riikide kohaliku omavalitsuste autonoomia erinevaid komponente võrdlev kohaliku omavalitsuse autonoomia indeks näitab kätte Eesti kohalike omavalitsuste toimimise ning kohalike omavalitsuste ja riigi kesktasandi suhete kitsaskohad. Nendeks on nõrk finantsautonoomia ja vähene juurdepääs kesktasandi poliitika kujundamisele.

Nendes aspektides jääb Eesti omavalitsuskorraldus maha isegi Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest. Kohalike omavalitsuste suur tegutsemisvabadus oma poliitika kujundamisel ja elu korraldamisel jääb sisutühjaks, kui selle realiseerimiseks puuduvad finantsilised võimalused. Eesti omavalitsuste tulud koosnevad valdavalt keskvalitsuse toetustest, millest n-ö ilma sildita osa annab võimaluse otsustada kulude üle, kuid "sildiga" osa puhul kirjutab keskvalitsus ette, milleks võib eraldatud raha kulutada. Seega on omavalitsustel võimalused juhtida oma kulusid, aga mitte tulusid.

Kohalike omavalitsuste kuluautonoomia suurendamisega on valikud üsna lihtsad. Nii lubab lsamaa otsida võimalusi omavalitsustele eraldatava raha sihtotstarvet vähendada ja sotsiaaldemokraadid soovivad suurendada tasandusfondi mahtu ja laenupiiri.

Rohelised peavad oluliseks inimese makstavast tulumaksust senisest suurema osa omavalitsuste käsutusse anda ja lubavad tasandusfondi ääremaalisuse parameetri tugevdamist. Keskerakond lubab KOV-ide tulubaasi tugevdamist, täpsustamata, millisel viisil. Need meetmed on samas kõik täna juba kasutusel.

Ühisasutused maavalitsuste asemele

Reformierakond soovib motiveerida omavalitsusi koonduma "ühisasutustesse, et tagada paremaid avalikke teenuseid." Ühisasutused (Reformierakond toob näitena mitme KOV-i ühise planeerimisameti) on kahtlemata sisuline haldusreformiga edasiminek.

Kohalike omavalitsuste juhtimisvõime konsolideerimisest pole Eestis pääsu, kui tahame avalike teenuste ja juhtimise kvaliteeti parandada. Selleks loodi õiguslik võimalus 2017. aasta haldusreformi käigus, aga seda pole seni kasutatud. Eraldi küsimus on, kuidas seda motiveerida plaanitakse.

Keskerakond soovib suurendada kohalike omavalitsuste otsustuspädevust ning eelarvet. "Riigi tasandil tuleb lahendada ainult üldriikliku tähtsusega küsimusi," kirjutatakse programmis. Selliseid ülesandeid, mida saaks KOV-ile üle anda, otsiti 2017. aasta haldusreformi käigus, on otsitud varem ja hiljemgi. Seni pole otsingud tulemusi kandnud.

Tuluautonoomia erinevad teekaardid

Neljal erakonnal, Reformierakonnal, SDE-l, Eesti 200 ja rohelistel, on fookuses omavalitsuste tuluautonoomia küsimus. Teed selle saavutamiseks on erinevad.

Reformierakond tahab võimaldada suuremat paindlikkust kohalike maksude kehtestamisel ja arvestada pensionitulu ning töö- ja elukohtade paiknemist. Ka SDE ja rohelised peavad vajalikuks kohalike maksude kehtestamise võimaldamist, tuues välja keskkonnahoiu ja turismiga seotud makse – ummikumaks ja saastemaks ning turismimaks. Need maksuettepanekud on liiga marginaalsed, et võimaldaksid otsustavalt suurendada omavalitsuse tulusid, kuid on aruteluks asjakohased.

Paraku senised kogemused kohalike maksude kehtestamisel Eestis (nt mootorsõidukimaks või paadimaks) ei toeta lootust seda tüüpi kohalike maksude abil omavalitsuste sissetulekuid suurendada. Kindlaim viis tuluautonoomia suurendamiseks oleks üksikisiku tulumaksu muutmine kohalikuks maksuks koos maksumäära muutmise võimalusega, kuid sellist kokkulepet erakondade vahel ei paista.

Eesti 200 soovib, et KOV-ide rahastamine oleks enam seotud ettevõtluse arengu toetamisega – lahendusena näevad nad, et osa ettevõtete käibemaksust laekuks KOV-idele. Samuti näevad nad ette, et inimesed saaksid oma tulumaksu jagada kahe elukoha vahel.

Senised debatid käibemaksust osa omavalitsustele suunata on kinni jäänud väljakutsesse defineerida territoriaalselt käibe tekkimise kohta, näiteks e-poodide, platvormide, rahvusvahelise (globaalse) haardega ettevõtete puhul. Mitme elukoha defineerime toob väljakutsed kodanikuõiguste kasutamisel (nt kas siis saab ka mitmes kohas valija olla) ja teenuste planeerimisel (nt kas lasteaia koht tuleks tagada kahes elukoha omavalitsuses).

Sellise küsimuste lõpuni arutamiseks ja poliitilise valikute tegemiseks on nende määratlemine valimisprogrammides kindlasti vajalik.

Nii KOV-ide kulu- kui tuluautonoomia suurendamine on selgelt ja mitmekesiselt erakondade agendas esindatud. Avaliku probleemi jõudmine institutsionaalsesse päevakorda on eelduseks, et sellele ka sisuliselt poliitikaprogrammi välja töötama hakatakse. Valimisprogrammid annavad selleks optimismi.

Maakondade SKP-d erinevad kolmekordselt

Regionaalse arengu näitajatest paistavad silma käärid elaniku kohta loodud SKP-st maakondade võrdluses. Vahed on kuni kolmekordsed (vt joonis). Senised juurdunud tegevused ei kipu regionaalarengu tagamisel edu tooma, mistõttu on asjakohane otsida valimisprogrammidest uudseid tegevusi.

Reformierakond ja Isamaa on välja toonud regionaalsete arengulepete ja regionaalsete nõukogude loomise vajaduse. Lõuna- ja Kesk-Eestis on vastav pilootprogramm juba käimas, nüüd näib, et selle lahenduse järele tekib laiem poliitiline tellimus.

Reformierakond täpsustab oma programmis, et Eestis oleks optimaalne viie regiooni olemasolu ja et regionaalsetel nõukogudel oleks otsustav arvamus regionaalsete investeeringute pingerea koostamisel. Lisaks plaanib Reformierakond luua eripära ja nutikat spetsialiseerumist toetavad regionaalprogrammid. Mõlemad on asjakohased algatused.

Regionaalsete struktuuride taastulek

Võimalike regioonide määratlemine ja nende piiride tõmbamine on selgelt poliitiline valik. Keskerakond näeb regionaalse arengu tagamiseks lahendust regionaalarengu tegevuskavas, millest lähtudes tuleks kujundada riiklikud regionaalprogrammid. SDE näeb keskse lahendusena meedet, millega loodaks maapiirkondadesse 15 000 uut töökohta. Vastavasse investeerimisplaani kavatsetakse kaasata KOV-id, ettevõtjad ja töötajate esindajad.

Ambitsioonikas ettepanek, mis tekitab küll ohtralt küsimusi, eriti arvestades, et keskne väljakutse maapiirkonna ettevõtetele on töötajate puudus. Eesti 200 toob välja lubaduse jaotada Eesti kaheks regionaalseks piirkonnaks (Tallinn ja Harjumaa ning ülejäänud Eesti), et suunata 2/3 EL-i ettevõtluse arendamise toetustest väljapoole Harjumaad. Lisaks rakendada suuri investeeringuid tegelevatele ettevõtete dividendide tulumaksusoodustus.

Regionaalarengu lubaduste ühisosana oleks regionaalsed nõukogud ja arengulepped igati sobilikud regionaalsete valikute (regionaalprogrammid, investeerimisprogrammid jt) langetamiseks. Eesti kohaliku tasandi autonoomia kitsaskohale, kus omavalitsustel on vähene ligipääs kesktasandi poliitika kujundamisele, erakondade valimisprogrammid muud lahendust kui regionaalsed arengulepped ei paku.

Valimisprogrammide regionaalarengu lubadused annavad lootust, et erakonnad on valmis 2017. aasta haldusreformi jätkutegevusi algatama. 

Kui ähmased ja loosunglikud ettepanekud kõrvale jätta, peegeldavad erakondade ettepanekud mitmeid asjakohaseid algatusi ja valikuid. Ohtralt on ühisosa ja paljut oleks võinud juba ammugi ära teha. Mitmed esmapilgul uued ja huvitavad ideed vajavad aga põhjalikumat läbimõtlemist. Nii on näiteks Eesti 200 personaalse digiriigi kontseptsioon atraktiivne, ent seni on olnud seda keeruline hinnata. Mõne algatuse väärtuse lähemaks hindamiseks võibki vaja minna väiksemaid pilootprojekte.