Veidi enam kui kolmkümmend aastat tagasi alustasid eestlased uut elu 150 värsket Eesti krooni taskus. Praeguses vääringus on see 9 eurot ja 58 senti.

Usk paremasse tulevikku toitis nii ettevõtlikkust kui ka töökust ja selle najal kasvasid meie majandus ja inimeste sissetulekud. Ometi, mida aeg edasi, seda enam kuuldub erinevatelt elu- ja tegevusaladelt, kuidas nende valdkond on alarahastatud. Esmalt haridus ja tervishoid, seejärel politseinikud-päästjad ja sotsiaalhoolekanne, siis teadlased ja looduskaitse, viimati loovisikud, kohalikud omavalitsused ja transporditaristu.

Praeguseks on avaliku sektori kõrval erinevaid lausalisi (hinnatõusu)toetusi nõudlemas juba ka väike- ja keskmise suurusega ettevõtlus ning rahvusvahelise konkurentsivõime kindlustamiseks mõnedki suurettevõtted. Eesti on alarahastatud.

Selle tõdemuse najal on eelseisvateks valimisteks koostatud ka erakondade valimisprogrammid, kus kesksel kohal ongi lahked rahalubadused pea kõigile eluvaldkondadele. Kusjuures isegi kümnendik neist lubadustest ületaks ilmselgelt riigi eelarvelisi võimalusi.

Siin peaks olema järelemõtlemise koht. Kui kõik on alarahastatud, siis ei saa olukorda riigieelarve ümberjagamise, eurotoetuste ega ka järjepideva laenamisega kuidagi lahendada.

Vääritimõistmise ärahoidmiseks lisan, et kahetsusväärselt on kindlasti neidki juhtumeid, kus inimesed rahapuudusel tõepoolest toime ei tule ja seal on tähelepanu ja tarviline lisaraha igati mõistlikud. Allpool ei ole jutt sellest.

Arutluse alt jääks välja ka need, iseenesest arvukad juhtumid, kus mõnele grupile tundub, et naaber elab lihtsalt paremini. Üldjuhul lahenevad need juhtumid ajapikku ühel või teisel moel ega kujuta sisulist probleemi.

Sisuliseks probleemiks on üleüldine, subjektiivselt tajutud ja objektiivselt tuvastatav alarahastus, mis pärsib tulemuslikku tööd ja tapab motivatsiooni. Väidan, et niisuguseid olukordi on palju ja kahjuks kasvavas hulgas. Meil on probleem ja probleemil omakorda põhjused.

Esmalt poliitilise tasandi põhjustest. On arusaadav, et poliitilistelt otsustajatelt oodatakse rohkem ja paremaid avalikke teenuseid. Möödunud aastatele tagasi vaadates näemegi, kuidas iga uus koalitsioon kasvatab nii teenuste hulka kui ka kvaliteedinõuded, mis üheskoos ületavad tuntavalt riigi tulude võimalused.

Selgitusi sellel nähtusele on kolm.

Esiteks, alati on poliitiliselt kasulikum käivitada mõni uus programm või algatus, selmet juba olemasolevale lihtsalt kasvanud kulude katteks raha juurde anda. Teiseks, koalitsioonivalitsustes tuleb kõigile osalistele midagi pakkuda ja tihti jagatakse kahe tegevuse raha ära kolme küsija vahel, öeldes, et leidke lisa sisemistest vahenditest. Ja keegi ei keeldu. Kolmandaks, kasvatades nõudeid teenustele, näiteks töötajate kvalifikatsiooni või teenuste kättesaadavust puudutavalt, jäetakse sisemistele reservidele viidates rahastamata kasvanud kulud, eriti kaudselt kasvavad kulud.

Eelneva tulemusel kasvab formaalselt nii pakutavate teenuste arv kui ka kvaliteet, ent seda seniste tegevuste kahaneva rahastuse tingimustes. See ongi rahvusliku alarahastatuse peamine allikas.

Lisaks poliitilistele põhjustele toidavad alarahastatust ka ametnikkonna huvid. Ministeeriumid, võideldes oma eelarveliste vahendite kasvatamise nimel, ei ole tegelikult motiveeritud pakutavaid teenuseid konsolideerima ja efektiivistama, sest rahandusministeerium näeb selles eelkõige võimalust eelarve kokkuhoiuks. Seega on alarahastatud kvantiteet alati kasulikum kui mõistlikult rahastatud kvaliteet. Eelnevale lisandub eelarvepoliitiline printsiip, et kulusid ei indekseerita ja nii sööbki inflatsioon lõpuks ära iga mõistliku rahastustaseme.

Viimasena väärib tähelepanu ka sihtgruppide ja asutuste endi käitumine. Eristada saab kahte lähenemist.

Vähemuses on need, eelkõige tugevama vertikaalse juhtimisega nn kõvad valdkonnad, kus lisaraha suunatakse olemasoleva süsteemi tugevdamiseks, sh palkade tõstmiseks. Neid valdkondi iseloomustab ka kõigi investeerimisotsuste tegemine kõrgemal, st asutusevälisel tasemel, samuti keskselt hallatud palgapoliitika. Neil juhtudel on alarahastus hästi ka objektiviseeritav.

Teise grupi moodustavad nn pehmed valdkonnad, kus haldusvastutus on hajutatum ja juhid sõltuvad tuntaval määral valdkondlikest ja kogukondlikest eelistustest. Nendes eelarveotsustes on esikohal vastutulek erinevatele demokraatlikult toetatud huvidele: pigem kõigile vähem kui tegevuste konsolideerimine, pigem rohkem vabadusi (vähem tööd) kui kõrgem palk.

Viimaseid valdkondi iseloomustab iseäralik kohandumisstrateegia. Vaikival kokkuleppel rahanappuses tööandjaga vähendatakse oma tegelikku tööaega, et pühenduda lisateenistuse hankimisele. Vastavalt võimalustele asutuse sees või sellest väljaspool ja sageli ületab lisateenistus kordades põhipalka Neid valdkondi on lihtne ära tunda: vaatamata karjuvale alarahastatusele ei ole töösoovijatest puudu ja lisaraha eraldamine kasvatab pigem töötajate arvu kui nende palka. Ju on põhjust mõtlemiseks.

Midagi võiks arvata ka kokkuvõtteks.

Alarahastatus niisuguse nähtusena nagu me seda Eesti ühiskonnas tunneme ei ole tingitud mitte rahapuudusest, vaid eelkõige poliitilise juhtimise kvaliteedist ja haldussuutmatusest, eelkõige eelarvepoliitikat teostavate ametnike tasemel. Seda probleemi ei lahenda lisaraha eraldamine.

Meie strateegiline valik on olnud suhteliselt madal maksukoormus, ent puudu on jäänud arusaamisest, et selle eest ei saa kõiki Põhjamaade standarditele vastavaid avalikke teenuseid. See valik tuleks ühiskonnas ausalt läbi rääkida. Ja tulemuste põhjal ka otsustama asuda.

Üleskutsed teha üks riigirahanduse revisjon on kõlanud juba ammu. Meenub Siim Kallase ettepanek 0-baasilise riigieelarve koostamiseks enam kui kahe aastakümne tagant. Tõsi, need üleskutsed on kõlanud ootuses, et nii saaks suure hulga raha kokku hoida. Selle soovi võiks küll kõrvale tõsta, nii sisulistel kui ka praktilistel kaalutlustel. Kui asuda raha äravõtmise eesmärgil ametkondadega asju ajama, ei ole kogu jõupingutusest juba ette asja. Alarahastusega võitlemisega on hoopis teine lugu.

Lubadus meie ühised rahaasjad korralikult üle vaadata on Reformierakonna eestkõnelejate poolt seegi kord kõlanud. Ilmselt avaneb neil tegeliku tahtmise korral ka võimalus see lubadus ellu viia. Kui kindlad on need käed, mis Eestit hoiavad, ei selgu mitte kirglikus võitluses EKRE-ga, vaid oskuses Eesti alarahastamine lõpetada.