Lääne prefektuuri koerajuhid käivad oma koertega trennis mitmes paigas, üks koht on koerajuht Marje Piiroja kaarhall Sindis. Piiroja tegeles aastaid koertespordiga ja kui sellega lõpu tegi, läks politseisse koerajuhiks. Nii käib ta vahel trennis kolme koeraga, üks on teenistuskoer ja kaks tema enda koerad. Viimastele ta politseikoera oskusi siiski ei õpeta.

Trenn on ülimalt mänguline ja selle käigus koerad õpivadki. Aga kuidas üldse aru saada, kellest tuleb hea teenistuskoer?

"Eks see ikka näha ole. Areng peab olema. Kui me näeme, et iga päev koer midagi õpib ja areng on, siis võib üsna kindel olla, et tuleb temast kena töökoer. Koerad tulevad meile kaheksanädalaselt, ikkagi päris pisikeselt, nii kui nad ema juurest võõrutatud saavad, ja kohe läheb treeninguks lahti. Aktiivne tööiga on loodetavasti kaheksa, üheksa, kümme aastat. Lihtsalt võib juhtuda muresid, kui tekib mõni vigastus, siis tuleb ka varakult pensionile minna," selgitas Piiroja.

Koerajuht peab jaksama oma koera ka sülle võtta. See on vajalik, kui koer end näiteks kusagil vigastab. Aga pole kindlasti lihtne, sest Birgit Sangal tuleb sülle võtta juba 40 kilogrammi kaaluv Jackie.

Piiroja koer on lõhnakoer ehk narkokoer, tema tunneb juba paljusid lõhnu ja otsib neid usinalt. On veel otsingukoerad ja need, keda õpetatakse pätte püüdma.

"Minu koer on patrullkoer, kellele tuleb isikute kinnipidamine lisaerialana. Samamoodi teeme ka jäljetööd ja tulevikus ka narkootikumide otsimine," selgitas koerajuht Hannaliisa Jõffert, kes käib koeraga Murastes koolis.

"Me käime kuus viiepäevasel koolitusel. Koolis talle meeldib väga hästi, palju saab mängida ja trenni teha," ütles Jõffert.

Koertega on samuti nagu inimestega, üks saab kiiremini selgeks kui teine. Jõffert ütles, et tema Ruu on väga tubli. Sama ütlevad oma kutsade kohta teisedki koerajuhid.