Naiste- ja tütarlastevastane vägivald ning perevägivald on laialt levinud probleem ning naiste ja haavatavate pereliikmete diskrimineerimise ilming. Hiljutine Eurostati uuring näitas, et kuni 41 protsenti naistest on kogenud vägivalda.

Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon, mida teatakse ka Istanbuli konventsioonina, jõustus 2014. aastal. Selle osalisriigid on võtnud kohustuse tugevdada siseriiklikku õigust ja poliitikat nende vägivallaliikide välja juurimiseks.

EL allkirjastas Istanbuli konventsiooni 2017. aastal, kuid sellega ühinemine seiskus nõukogus mitmeks aastaks. Kolm nädalat tagasi kõrvaldas nõukogu lõpuks takistused konventsiooniga ühinemiseks ja andis sellele uue hoo. See on paljulubav samm soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ning naistevastasele vägivallale ja perevägivallale reageerimise parandamiseks.

Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine tagab, et EL järgib selle rahvusvahelisi standardeid, esitab oma terviklikud õigusaktid ja integreerib konventsioonist tulenevad kohustused kõikidesse EL-i poliitikavaldkondadesse.

Aasta tagasi esitas Euroopa Komisjon ettepaneku võtta vastu direktiiv naistevastase vägivalla ja perevägivalla vastu võitlemiseks, mis täiendab konventsiooni ja muudab meie õigusraamistiku terviklikuks. Selle seadusandliku ettepanekuga kehtestatakse kõikidele liikmesriikidele ühised miinimumstandardid, mis käsitlevad ennetamist, kaitset, ohvrite toetamist, õiguskaitse kättesaadavust, koostööd ja teenuste koordineerimist.

Tegime ettepaneku kriminaliseerida naistevastane vägivald, sealhulgas kübervägivald, nagu intiimkujutiste, video- või audiofailide nõusolekuta jagamine või ähvardamine seda teha ning vaenukõne. Kübervägivallaga tegelemine on möödapääsmatu ajal, mil suur osa meie elust on liikunud internetti ja puuduvad vajalikud kaitsemeetmed, et hoida see keskkond kõigi jaoks turvaline. Ettepanekuga kriminaliseeritakse ka vägistamine ja seda määratluse kaudu, mille aluseks on nõusolek kogu seksuaalakti kestuse vältel.

Istanbuli konventsiooniga ja meie seadusandliku ettepanekuga kehtestatakse pärast selle vastuvõtmist liikmesriikidele kohustus võtta sihipäraseid meetmeid, et naised ja tütarlapsed saaksid lihtsamalt ja toetavas keskkonnas juhtunust teatada. Konventsioon ja direktiiv kannustavad liikmesriike tõhustama oma ennetusprogramme ja parandama teenuseid, kuna neis kehtestatakse samad miinimumkriteeriumid kogu EL-i jaoks.

Rahvusvahelisel naistepäeval mõtlen ma vägivalda kogenud naistele, olgu nad siis EL-is või sõjatsoonides nagu Ukraina või totalitaarsete režiimide võimu all, nagu Afganistanis ja Iraanis.

Mõtlen neile naistele, kes pidid tegema suure isikliku ohverduse ja alustama uut elu, lahkuma lõplikult oma kodust, leidma uue töökoha ja uue kooli oma lastele, et pääseda koduvägivalla eest.

Mõtlen ebaõiglusele ja kaotustundele, mida paljud naised kogevad, kui neil on vaid kaks halba valikut: kas taluda vägivalda või lahkuda, teadmata, kuhu elu neid edasi viib.

Mõtlen arvukatele toetusrühmadele, mida tiivustab kodanikuühiskonna organisatsioonide hindamatu töö, ning sõsarlusele ja mõjuvõimu suurendamisele, mis sellega kaasnevad.

Loodan, et liikmesriigid on kindlalt ja ühtselt vastu naistevastasele vägivallale ja perevägivallale ning kutsun neid üles täiendama õigusraamistikku, viies lõpule Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise ja võttes vastu EL-i kavandatud direktiivi.

Tulemuste saavutamiseks peame sellele vägivallavormile reageerima. Viimastel aastatel on naiste ja tütarlaste olukord uute ohtude (näiteks kübervägivalla leviku) tõttu halvenenud.

Soolise võrdõiguslikkuse juurutamine ei edene paraku iseenesestmõistetavalt ega tagasilöökideta. Me lihtsalt ei saa endale lubada tagasiminekut või läbimõtlematut võitlust naistevastase vägivallaga, sest nii jääme jätkuvalt kaotajaks.

Õigusaktid üksi ei toimi, meil on vaja revolutsiooni. Peame astuma vastu naistevihkamisele oma kriminaalõigussüsteemides, politseijõududes, haridussüsteemides, meedias ja kodudes. Peame muutma oma tõekspidamisi ning õpetama mehi ja poisse hoiduma vägivallast, samuti õpetama naisi ja tütarlapsi olema iseseisvad ja sellistest suhetest lahkuma. Arusaam "poisid jäävad poisteks" on iganenud.

Soolise võrdõiguslikkuseni jõuame alles siis, kui me kõik anname oma osa selle suurendamiseks ja säilitamiseks.