Euroopas käib sõda. Venemaa kallaletung Ukrainale jätkub. Kostub hääli, kas ei peaks alustama rahukõnelusi. Mõistagi on rahu tähtis, aga kas rahu ükskõik mis hinnaga?

Küsimus pole pelgalt agressori 24.veebruaril alanud suveräänse riigi territooriumi häbiväärses anastamises, sest annekteerimine toimus juba kaheksa aastat tagasi, kui Krimm kuulutati Venemaa osaks. Maailm vaatas tookord toimunud agressioonile läbi sõrmede. Praegu toimuvat brutaalset sõjategevust ei saa Euroopas eirata enam keegi. Paljudele muudele tõsistele küsimustele on lisandunud see, kes ja kuidas tasub Ukraina naiste hingede ja kehade anastamise.

Oktoobrikuu seisuga ulatub Ukraina põgenike arv Euroopas 7,6 miljonini. Kui sellele lisada siseriiklik põgenike arv, siis sõja tõttu on ühtekokku kolmandik ukrainlastest pidanud oma kodu maha jätma. Olgu märgitud, et kümnest sõjapõgenikust üheksa on naised ja lapsed. See omakorda tähendab mitmeid varitsevaid ohtusid. Naiste vastu suunatud vägivald võib jääda varjatuks. Sõja jalust pagenud naistel on oht sattuda erakordselt jõhkratesse olukordadesse.

Juba märtsikuus tuli põgenike vastuvõtukohtades töötavatelt vabatahtlikelt alarmeerivaid signaale, et Ukraina piiri vahetus läheduses tegutsesid mehed, kes lahkelt pakkusid transporti sõidutamaks noori ukrainlannasid Euroopa riikidesse. Lahkuse maski tagant vaatasid vastu organiseeritud kuritegevuse kalgid silmad.

Juba enne sõda kuulus Ukraina Euroopa viie probleemse riigi hulka, kust smuugeldati naisi seksiorjadeks. Inimkaubandus pole paraku kuhugi kadunud, vastupidi, segasel ajal püüab organiseeritud kuritegevus olukorda enda huvides ära kasutada.

Naistevastase vägivalla kõige jõhkram ilming on vägistamine. Kasutada vägistamist relvana tähendab sõjakuriteo sooritamist. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) Rooma Statuudi artiklite 7 ja 8 järgi on tegemist inimsusevastase kuriteoga, mida oma olemuselt tuleb pidada piinamiseks.

Ukrainas toimuva sõja masendavamaid pilte on aprilli alguses meedias kulutulena levinud foto 20 km kaugusel Kiievist maanteel lamavatest vägistatud pooleldi põlenud alasti naistest. Tuleb nõustuda La Strada Ukraine presidendi Kateryna Cherepakhaga, kelle sõnul on "see, mida me vägistamiste kohta teame, vaid jäämäe tipp". Väga mõtlemapanev oli sõja esimestel kuudel meediast loetud noore ukrainlanna ülestunnistus, et kodust põgenedes haaras ta igaks juhuks kaasa kondoomid ja käärid.

Kuigi vägistamise puhul on tegu ühe kõige varjatuma kuriteoga, tuleb uskuda, et need sõjakuriteod ei jää karistuseta. Siinkohal tuleb tervitada jaanilaupäeval Kiievis alanud kohtupidamist 32-aastase Vene sõduri-vägistaja Mihhail Romanovi üle. Mõistagi ei ilmunud Romanov Moskvast kohale, mis tähendas, et kuulamine toimus tagaselja.

Tollal oli Ukraina prokuratuur samaaegselt alustanud menetlust 50 vägistamisjuhtumi kohta, mille olid toime pannud agressorarmee sõjardid. Paraku tuleb Vene sõjameeste vägistamisjuhtumeid aina juurde. Rahvusvaheline Kriminaalkohus on alustanud oma tegevust Ukrainas. Sõjakuritegude tuvastamine võtab aega, aga varem või hiljem algab kohtupidamine kogu oma karmusega.

Nagu märgitud, on sõjapõgenikud ennekõike naised ja alaealised. Kui paljud neist on vägistatud, on võimatu ütelda. Vene sõjapidamises relvana kasutatud naiste vägistamine paneb mitmed vastuvõtvad Euroopa Liidu riigid eetilise dilemma ette. Kõige rohkem sõjapõgenikke vastu võtnud Poola on abordi seadusega keelanud. Samasugune vastuseis abordile on ka Ungaris ja Slovakkias. Neisse Ukrainaga piirnevatesse riikidesse on saabunud sadu tuhandeid sõjapõgenikke.

Kas tõesti kehtib siseriiklik abordikeeld Vene sõjameeste poolt vägistatud Ukraina naiste puhul?! Isegi siis, kui nad on sõjapõgenikud?

Poolast tulevad signaalid ei luba aga head loota. Seda eriti meditsiiniõiguse ja bioeetika keskuse Ordo Iurise tegevust silmas pidades. See organisatsioon on abordi keelustamise tulemusena Poolas eriliselt tuult tiibadesse saanud. Nii näiteks saatis keskus kevadel Poola haiglatele küsimustiku, millega uuriti haiglates tehtud abortide üksikasju. Eriti aga seda, kas naise vägistamise kui kuriteo kohta on haiglal olemas seda tõendav prokuröri arvamus.

Ordo Iurise direktor Katarzyna Gesiaki kinnitusel "pole tähtsust, mis päritolu on naine, sest Poola seadus sätestab ühemõtteliselt, et "abort on abort"". Lisagem, et ilma prokuröri arvamuseta on abort seadusevastane. Seega karistatav.

Abordivastased vabatahtlikud olid muide aegsasti platsis Poola piiril, et Ukraina sõjapõgenikele lahkelt jagada lendlehti, millel oli must valgel kirjas, kuidas "abort on suurim oht rahule" nagu ka hoiatust, et ei tohi lasta tekkida olukorral, kus "abordi tulemusena on tapetud rohkem inimesi kui hukkub sõjas".

Mida peaks tegema Euroopa Liit? Mitte vähendama survet Venemaale. Energia- ja julgeolekukriisi kõrval ei tohi unustada, kes on selle sõja suurimad kannatajad. Seda Euroopa Komisjoni siseasjade volinik Ylva Johansson oma kümnepunktilises praktiliste lahenduste soovituskavas juba kuu aega pärast sõja puhkemist ka tegi.

Euroopa Parlament võttis mais vastu resolutsiooni sõja mõjust Ukraina naiste olukorrale. Liikmesriigid on jätkuvalt, aga järjest raskema südamega avatud põgenikele. Poolas on kanda kinnitanud Eesti elanikkonna jagu Ukraina sõjapõgenikke, kusjuures Eesti ise on andnud peavarju sedavõrd paljudele ukrainlastele, et on per capita Euroopa Liidus põgenike vastuvõtmise poolest neljandal kohal.

Ent jätkuvalt tuleb rääkida selge ja kõva häälega, et naistevastane vägivald selles õudses sõjas on võtnud hirmuäratavad mõõtmed. Meil ei ole õigust unustada jälkust. Me ei tohi hetkekski unustada, et need on olnud sajad, kui mitte tuhanded Vene sõjamehed, kes on kas üksikult või grupiviisiliselt sõjarelvana kasutanud vägistamist.

Püsib lootus, et ICC teeb oma tööd pühendunult ja sõjakurjategijad saavad teenitud karmi karistuse. Samamoodi tahan loota, et sõja lõpus on läbirääkimislaua taga meeste kõrval ka naised. Ainult nii saavad suu puhtaks rääkida kõik osapooled. Maailm peab Venemaa käest saama vastuse küsimusele, kes ja kuidas tasub Ukraina naise hinge ja keha anastamise.