Vana mööblieseme teeb väärtuslikuks mitte ainult konstruktsioon ja materjal, vaid ka viimistlus ning aja jooksul esemele kogunenud paatina. Ajaloolise mööblitüki paatina all mõistetakse vananemisprotsessi üldist mõju puidule ja viimistlusele: ümaraks kulunud servi, laki või värvikihi muutusi, puidu kuivamisel tekkinud pragusid, puukoide või näriliste tekitatud auke, eseme pikaajalisest kasutamisest tekkinud täkkeid, plekke, vanu parandusi ja ajakohastamisi jm.

Paatinat on väga keeruline järgi teha, see on vanuse ja autentsuse tõestuseks antiikmööblil. Ajaloolise paatina olemasolu on kui autentsuse sertifikaat, mis leiab mainimist ka kuulsates oksjonimajades müüdavate esemete kirjeldusetes. Hinnas on esemed, mis on säilitanud algse viimistluse, totaalselt renoveeritud ja nö uueks tehtud antiikset mööblit seal ei pakuta, taolisi saab soetada odavalt teisejärgulistest vanakraamiäridest.

Internetis koguvad üle maailma miljoneid vaatamisi kohalikust juutuuberist mööblirestauraatori Ahti Toplaane videod, kus autor romantilise muusika saatel ja võimsate masinate abil propageerib vana/antiikse mööbli restaureerimist. Isegi "Ringvaade" pidas vajalikuks meistrimehe globaalset haaret kajastada.

Kõik on justkui väga ilus ja professionaalne, tubli meistrimehe käe all saab paarikümne minuti jooksul tuvisõnnikusest ammu unustatud mööblitükist imekaunitar nagu muinasjutus inetust pardipojast.

Ja siiski on midagi totaalselt viltu. Kõiki Toplaane haardesse sattunuid esemeid, olgu need 200- või 20-aastased, meistri või asjaarmastaja poolt valmistatud, paremini või kehvemini säilinud, koheldakse nii võrdselt, et ajaks iga soovoliniku kadedusest lõhki. Paraku võrdse kohtlemise printsiip siin ei toimi, restauraator peab igasse mööblitükki suhtuma personaalselt nagu arst patsienti.

Toplaane ainus meetod näib olevat kogu säilinud viimistlus maha võtta, veidigi kulunud detailid uute asendada, peita viimane kui auguke ja täkkeke ehk likvideerida kõik, mis teeb vanast esemest ainulaadse ja ajaloolise, isiklikku lugu jutustava eseme. Kindlasti on selline meetod kohati õigustatud, aga see ei saa olla universaalne.

Algselt värvitud või aaderdatud (värvimise teel puidusüü mustri imiteerimine) mööbli puhul on ammune meister valinud puidu selliselt, et puidu naturaalne muster näha ei jää ehk on kasutanud kehvema väljanägemisega puitu. Värvikihi eemaldamine ning puidu peitsimine ja lakkimine annab äraspidise tulemuse, kaob algselt soovitud väljanägemine ja ka ajalooline ilme. Restauraatori masinate all kaob 19. sajandi kapi algne värv, tulemuseks kummaline luukere meenutav tulemus.

Mööbliese kujundati tervikuna, selle juurde kuulusid ka ajastu stiilist, tehnilistest võimalustest lähtuvad panused, lukuaugu katted, lingid, lukud, hinged. Ka need on väärtuslikud ja tuleks võimalusel säilitada või analoogsetega, eseme esteetikaga kooskõlas olevatega asendada. Kole on vaadata, kui Toplaan kergekäeliselt naelutab kaasaegse stantsitud plekist lukuümbrise 200-aastase ampiirkapi uksele. Võtmega avataval kapiuksel plommitakse lukukoht kinni ja kruvitakse ette kuldsed nupud.

Aga mida sa ühelt restauraatorilt ootad, kui Eesti Kunstimuuseum eksponeerib Kadrioru lossis barokset sekretärkappi (umbes aastast 1750), millele on naelutatud historitsistliku moega kaasaegsed plekitükid.

Ajalooliste kappide vanust ja valmistamise tehnikat saab hinnata just kapi tagaseina uurides, kuna see pool ei paistnud välja ja seda viimistleda polnud mõtet. Seal on selgelt näha toonaste töövahendite jäljed ning need on dateerimisel hindamatud.

Tagaseinale kirjutas meister sageli oma signatuuri või omanik oma nime, samuti võib leida sealt näiteks raudtee pagasilipikuid ning kõik need on olulised eseme valmistamisaja, päritolu ehk nn eluloo (ingl: provenance) koostamisel, mis on oluline ka hinna kujunemisel. Oksjonimajades on nn elulooga esemete hind kordades suurem kui identsel anonüümsel isendil.

Kuigi videotes pole näha tagaseina saatust, siis arvestades meistri võimetust vastu panna võimsatele lihvimis- ja silumisaparaatidele, võib seda oletada. Mõned restaureerijad asendavad originaalse tagaseina uue vineertahvliga või siis lihvitakse see "puhtaks ja ilusaks", kaotades nii lõplikult viimasegi jälje ajaloost. Kurb.

"Ringvaates" tutvustas meistrimees ka eelmise sajandi alguses masstoodanguna valminud toole, mis olid Tallinna märtsipommitamises kannatada saanud. Tooliraamidel olid mürsukillujäljed ja need defektid tegid tavalistest toolidest erilised, meie ajalugu rääkivad esemed. Restaureerimise käigus need kadusid jäljetult, tulemuseks tuliuue moega, anonüümsed ja tavalised, ilma suurema väärtuseta toolid, milliseid leidub lugematul arvul. Kindlasti oleks saanud mõne sõjavigastuse säilitada või markeerida nii, et see ei segaks tooli kasutamist. See oleks mõjunud kui medal raskes lahingus ülesnäidatud vapruse eest.

Restauraator peaks ideaalis teadma vanast mööblist ja sellele väärtust andvatest asjaoludest rohkem kui tema klient. Igasse esemesse tuleb suhtuda individuaalselt, tema kohuseks peaks olema selgitada kliendile, mis teeb sellest esemest väärtusliku ja erilise, mida peaks kindlasti säilitama ja mida võiks muuta. Ja siis alles koos kliendiga otsustama, kas, mida ja kuidas teha.

Loomulikult on vanu mööblitükke, mida pole patt üle värvida või paljaks kraapida, sellele lillekesi maalida, jalgu lühemaks saagida või muud taolist. Kurb, kui töökotta sisenevad väärikad teosed, välja tulevad aga ajaloolise väärtuse kaotanud anonüümsed asjad, mis oleks justkui eile valmistatud. Restaureerimine on muutunud väga kalliks, pole ju mõtet kulutada palju raha vanast asjast uue tegemiseks, kvaliteetset ja ilusat stiilmööblit pakuvad soodsa hinnaga paljud ärid. Sellised töömeetodid ja -vahendid sobiksid pigem uue, eritellimusel valmistatava mööbli tootmiseks.

Kahjuks on taolise suhtumisega restauraatoreid veelgi, kellel on küll oskused ja suurepärane masinapark, kuid puudub pieteeditunne vana asja suhtes. Lootma tuleb jääda klientide teadlikkusele, kes ei luba oma unikaalsest esemest teha läikivat ja veatut, aga ajaloota isikupäratut toodet ja suudavad ehk leida restauraatori, kes oskab ajalugu hinnata. Õnneks selliseid meil veel leidub.