Hoonete energiatõhususe direktiiv kehtestab renoveerimissunni, mille eesmärk on tõsta halvima energiatõhususe tähisega hoonete energiatõhusust. See on üks osa "Eesmärk 55" plaanist vähendada CO2 jalajälge. Vastuseta jääb aga lihtne küsimus: kui kinnisvara omanikule pannakse kohustus oma vara renoveerida, siis kust peaks see raha tulema?

Kui inimesel endal seda raha pole, peab ta selle jaoks laenu võtma. Kui ta ei suuda hoonet renoveerida, siis tema kinnisvara väärtus lihtsalt langeb, mis on eriti valus, kui kinnisasi on ostetud laenuga, mis on seatud alghinna järgi. Eriti karm on aga kohustus, et renoveerimata kinnisvara ei tohi välja üürida.

Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Riigikohus on märkinud, et omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus ning omandi võrdne kaitstus tagab vaba turu. Mis saab aga sellest elementaarsest demokraatlikust põhiõigusest siis, kui me sisuliselt keelame omanikel õiguse oma vara käsutada?

Kust tuleb renoveerimiseks vajalik raha?

Direktiiviga kaasnev ehitusmull on tohutu. Sisuliselt tähendab see Euroopa Liidus 40 protsendi hoonefondi renoveerimist järgmise kümne aasta jooksul. Eesti kontekstis tähendaks see, et tuleb renoveerida 350 000 kodu/elamut/korterelamut/elamuüksust.

Sellega kaasnev surve lööb üles ehitusmaterjalide hinnad ning tekib tõsine küsimus kvalifitseeritud tööjõu olemasolust. Seda kõike energiakriisi ja Ukraina sõja taustal. Kolleegid Saksamaalt on toonud näiteid, et keskmiselt maksab ühe majapidamise renoveerimine 100 000 eurot, mis võib osal juhtudest ületada kinnisvara enda väärtuse. Eesti ja Euroopa Liidu koduomanikud on hinnanud, et renoveerimisplaani ellu viimine tähendab ligi 350 miljardit eurot aastas.

Lisaks sunnib kohustuse kehtestamine suuremaid investeeringuid tegema EL-i liikmesriike, mis asuvad põhjapool, sest siinses kliimas on energiakulud paratamatult suuremad. See tekitab teatud liikmesriikidele tunduvalt suuremad kohustused ning soodustab seega ebavõrdsust. Ühtlasi on eesmärkide täitmine raskem ennekõike vähem jõukamatele liikmesriikidele.

Renoveerimissunni toetajad väidavad, et meetme maksumus ei ole oluline, sest pärast investeeringut on kütte- ja energiaarved väiksemad. Seejuures unustatakse, et juba täna on koduomanikel vabadus ja otsustusõigus enda kinnisvara renoveerida. Põhjus, miks seda kõike ei tehta, peitub ressursside puuduses, mida renoveerimissunni kehtestamine ei lahenda. Selle asemel õõnestab uus kohustus inimeste omandiõigust ning tekitab üha suuremat umbusku Euroopa Liidu vastu.

Mis saab edasi?

Euroopa Parlament hääletab 14. märtsil selle direktiivi üle. Vähemalt oleme jõudnud nii kaugele, et direktiivist on välja võetud seal algselt ette nähtud karistused kinnisvaraomanikele. Samas on Euroopa Liidu Nõukogu positsioonis karistused jätkuvalt ette nähtud ning ei saa välistada, et pärast parlamendi ja nõukogu läbirääkimisi võivad need ikkagi alles jääda.

Kui neid karistusi ei rakendata kohe, siis kardetavasti viiakse need sisse 2027. aastal pärast direktiivi läbivaatamist ning uuendamist. Seda kõike vaatamata asjaolule, et Euroopa Komisjoni enda õiguskontrollikomitee on seadnud kahtluse alla meetmete põhjendatuse ning kaasnevad mõjuanalüüsid. Tegemist on sõltumatu järelevalve üksusega, mis ei allu komisjoni poliitilistele suunistele. See viitab selgelt, et direktiiv on välja käidud puhtalt ideoloogilistel, mitte ratsionaalsetel ega praktilistel kaalutlustel.

Võtkem eeskuju ameeriklastelt

Kliimaeesmärkide seadmisel on Euroopa Liit algusest peale eelistanud piitsa präänikule. Kehtestatakse käske, keelde ja uusi kohustusi selle asemel, et luua motivatsiooniskeeme ja toetusmeetmeid. Kui vabatahtlik renoveerimine ei juhtu rohepöörde vaatest piisavalt kiiresti ning on vaja aidata kaasa hoonete kiiremale renoveerimisele, tuleb seda teha präänikuga.

Ameeriklaste enam kui 700 miljardi suuruse Inflation Reducion Act'i energia ja kliima osa on ligikaudu 370 miljardit. Seal on ette nähtud maksusoodustused, toetused ja garanteeritud fikseeritud hinnaga energia järgmiseks kümneks aastaks. Nii teevad ameeriklased rohepööret.

Euroopas on selle asemel aga keelud ning hädavajalikke toetusmeetmeid jagatakse näpuotsaga. Senised signaalid toetusmeetmete kohta on paraku ebamäärased. Väidetakse, et küll Euroopa Keskpanga abiga laenud rohe-eesmärkide jaoks tulevad, kuid konkreetseid samme näha ei ole. Isegi kui mingid skeemid lõpuks tulevad, jäävad need investeeringute kogumahtu vaadates pigem ebapiisavaks. Kui need vastaksid tegelikele vajadustele, ei oleks vaja ju kohustust kehtestada, sest siis oleksid inimesed motiveeritud hoonete energiatõhususse investeerima vabatahtlikult.

Seega tuleb enne uute kohustuste kehtestamist tagada vajalikud rahalised vahendid. Lisaks riigi meetmetele ja Kredexile on võimalik luua ka omavalitsuspõhiseid meetmeid elamufondi kaasajastamiseks. Eesti omavalitsused saavad luua nõustamiskeskusi, et toetada hoonete energiatõhusust. See kõik on prioriteetide küsimus.

Euroopa Liidu ja ka Eesti poliitikud peavad viimaks mõistma, et plaanitud kliimaeesmärke on võimalik ellu viia ainult siis, kui seda tehakse inimesekeskselt ning austades meie põhiväärtusi. Eraomand on püha ning ülevalt alla tulnud vasakpoolsete sunni- ja ähvardusmeetmetega me tulemust ei saavuta.