Eestlase, eurooplase, riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehena ja Euroopa Liidu tulise pooldajana tekib mul suur mure, kui näen Brüsselist ja Strasbourgist saabumas teateid tavainimesele mõistusevastastest käskudest ja keeldudest.

Sisepõlemismootorite keelu plaan, sundrenoveerimine, metsanduse ja maakasutuse määrus LULUCF ning isegi vihakõne kriminaliseerimise nõuded tekitavad inimestes EL-i institutsioonide vastu trotsi. Kui Eesti valitsus otsustab alandlikult kõigega nõustuda, võib trots tekkida ka oma riigi vastu.

Mul on hea meel, et ma pole oma mures üksi. Suurepärase kokkuvõtte toimuvast on teinud ERR-i raadiouudiste juht Indrek Kiisler, kes leiab, et Eesti peab euroliidus õppima ütlema ei. Väga tabavalt on Postimehe ajakirjanik Mikk Salu kirjeldanud vihakõne kriminaliseerimise protsessi, kus Eesti allub ilma erilise põhjuseta Euroopa nõudmistele.

Tegelikult ei pea Eesti kõiki Euroopa Liidust tulevaid suuniseid kohe suure innuga täitma hakkama, kui me ei pea seda mõistlikuks. Euroopa Liidus pole kunagi liiga hilja teha oma vastuseis teatavaks, nagu tõestas Saksamaa, olles vastu sisepõlemismootoriga autode keelustamisele plaanitud kujul.

Sarnane lugu on vihakõne kriminaliseerimisega. Kui Isamaa kuulus valitsuskoalitsiooni, suutsime justiitsministri Lea Danilson-Järgi juhtimisel edukalt vihakõne kriminaliseerimist ära hoida. Sellest mitte midagi halba ei juhtunud. Ka siis, kui Euroopa Liit algatab vaenukõne kriminaliseerimata jätmise eest Eesti suhtes rikkumismenetluse, ei juhtu mitte midagi traagilist. On loogiline, et Eesti seisukoht ei kattu alati EL-i institutsioonide seisukohaga ja see ei tähenda, et me peaks iga kord EL-i seisukohale automaatselt alla vanduma.

Eestil võiks olla Euroopa Liidus rohkem selgroogu, sest me pole seal enam noored ja rohelised, kes tahavad vanade olijate ees paipoisina oma kohta tõestada. Järgmisel aastal tähistame juba 20 aasta möödumist EL-iga liitumisest. Selle ajaga on Eesti jõudnud liituda nii paljude erinevate Euroopa institutsioonidega, et kuulume täielikult eurointegratsiooni siseringi. Eestil pole vaja karta kusagilt eemale jäämist isegi siis, kui julgeme avalikult esitada vastandlikke seisukohti eluvõõrastele algatustele.

Vastasel korral on tõsi Indrek Neiveltil, kes kirjutas Postimehes, kuidas Eesti oma kurssi ei määra ega isegi mõjuta: "Tänasel päeval ei ole riigi sekkumine seotud mitte niivõrd maksukoormusega, vaid kõikvõimalike regulatsioonidega, aga ka riigi toetustega. Enamasti tulevad kõik need reeglid Brüsselist ja tulemus sellest ei muutu, kas me valime vasak- või parempoolseid. Sõltumata meie valitsusest peame kogu selle regulatsioonide hulga lihtsalt vastu võtma, sest vastasel juhul saame trahvi."

Talupojatarkuse ülesnäitamine Euroopa Liidu viimase aja elukaugete keeldude ja käskude suhtes on laias plaanis kasulik nii Euroopa Liidu kui ka Eesti valitsuse usaldusväärsusele oma kodanike seas. Viimasel ajal kipuvad EL-i institutsioonid Euroopa elanike enamuse seisukohti ignoreerima. Kui Eesti koos sarnaselt mõtlevate riikidega suudaks oma seisukohaga mõjutada Euroopa Liidu päris eluvõõraid eesmärke maalähedasemaks ümber hindama, oleks see kasulik kogu Euroopa Liidu usaldusväärsusele oma elanike seas.

Kui aga Eesti ei suuda suurt EL-i masinavärki mõjutada, saaks skepsist väljendades vähemalt anda signaali oma elanikkonnale, et erinevalt Euroopa Liidust ei ole Eesti riik tervest mõistusest võõrdunud.

Kõige suuremat muret tekitabki EL üha elukaugemate otsuste võimalik mõju elanikkonnale selliselt, et populaarsust hakkavad koguma euroskeptilised meeleolud. Rahulolematut ühiskonda hakkaksid paratamatult ära kasutama jõud, mis pole ainult euroskeptilised, vaid ka Eesti-skeptilised. Euroskeptilisust saab aga siduda Eesti-skepsisega palju lihtsamalt, kui Eesti valitsus kõigega alandlikult nõustub, mida Brüsselis otsustatakse, hoolimata oma elanike arvamusest.