Jätkuva energiakriisi ja kõrge inflatsioon taustal küsitakse ikka ja jälle, kus küll on konkurentsiameti silmad. Seda, miks konkurentsiametnikud ei patrulli kullipilgul kõikvõimalikel turgudel, ei küsita ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas. Ühtäkki arvatakse, et kõrge elektri hind nagu ka inflatsioon on konkurentsiõiguslik probleem. Aga kas ikka on?

Samuti on kuulda arvamusi, et pankadel on amoraalne, kui mitte konkurentsireeglite vastane rikastuda tarbijalaenude intresside arvelt üksnes seetõttu, et keskpangad püüavad intresside tõstmise kaudu nõudlust piirata ja sellega inflatsiooni kontrolli alla saada. Ent kas panga seeläbi suurenev tulu ikka on konkurentsiõiguslik probleem?

Selle valguses on hea ja õige arutleda selle üle, kas ja mil määral peaks riik turu tegevustesse sekkuma ning miks ja millist konkurentsijärelevalvet meil õigupoolest üldse vaja on.

Majandusteadlased on valdavalt ühel meelel, et efektiivse konkurentsijärelevalve ja riigi pikaajalise majanduskasvu vahel on põhjuslik seos. Tõhus konkurents võimaldab ettevõtjatel konkureerida võrdsetel tingimustel, survestades neid pidevalt pakkuma tarbijatele parimaid võimalikke tooteid parima võimaliku hinnaga. See omakorda edendab innovatsiooni, mis soodustab pikaajalist majanduskasvu. Aktiivne konkurentsipoliitika, selle tõhus rakendamine ja järelevalve on seega peamine vahend vaba ja dünaamilise kaubaturu saavutamiseks ning üldise majandusliku heaolu edendamiseks.

Võrdleme korraks Eesti praegust konkurentsijärelevalvet põhja- ja lõunanaabrite omaga. Meie materiaalne konkurentsiõigus on ühesugune, sest kuulume Euroopa Liitu. Ka algatatud järelevalvemenetluste arvus ei ole suuri erinevusi. Ometi erinevad Eesti järelevalvemenetluste tulemused naabrite omast nii tuvastatud rikkumiste arvus kui ka nende eest määratud sanktsioonide suuruses. Eestis mõõdame konkurentsireeglite rikkumisega seotud sanktsioonide summasid pigem kümnetes tuhandetes. Naabrite suurimad trahvid on kümneid, teinekord sadu kordi suuremad. Vaid mõned kuud tagasi andis Leedu konkurentsiamet teada, et trahvis rekordilise 73 miljoniga ravimiettevõtjaid.

Eestis enneolematu, ent Euroopas tavaline

Eestis on juba viimased paarkümmend aastat olnud konkurentsi järelevalvemenetlustes rakendamisel tõeline segapuder ehk menetluspaljusus. Poliitiliselt korrektne on öelda, et kasutusel on nii haldus-, halduskohtu-, väärteo- kui ka kriminaalmenetlus. Kusjuures juba enam kui kaks aastat tagasi oleks Eesti pidanud kriminaalmenetlusest loobuma. Seda nõuavad Euroopa Liidu reeglid, mida Eesti ei ole siiani suutnud üle võtta. Ent on selge, et millalgi peame seda ikkagi tegema.

Seejuures on huvitav, et Euroopa Komisjon ja pea kõik liikmesriigid menetlevad konkurentsireeglite rikkumisi haldusmenetluse korras ja määravad haldustrahve, ka Läti ja Leedu. Isegi Saksamaa, mille õigusele Eesti õigussüsteem paljuski tugineb, ei ole jäänud konkurentsirikkumiste eest karistamisel üksnes süüteomenetluse juurde, vaid on kehtestanud heidutavad haldustrahvid. Eesti õigus praegu haldusmenetluses karistamist ette ei näe.

Justiitsministeeriumis on välja töötatud seaduseelnõu, mis sätestab konkurentsijärelevalve menetluses haldustrahvimenetluse, kuid selle kriitikud leiavad, et haldustrahvimenetluse rakendamine konkurentsijärelevalves Eestile ei sobi. Nende arvates sobiks meile väärteomenetlus.

Kriitikuid ei paista häirivat asjaolu, et väärteomenetlusel on omad puudused, mis ei ole sugugi vähem tähtsad. Näiteks ei ühti Eesti riigisisene ja paika loksunud väärteomenetluse kohtupraktika Euroopa Liidu praktikaga selliste mõistete puhul nagu tahtlus ja ettevaatamatus. Väärteomenetluse raames ei saa majandustegevusega hõlmatud avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid vastutusele võtta. Ka puudub isikul aktiivne kaasaaitamiskohustus, mis aga konkurentsiõiguse kui erilise õigusinstituudi puhul ei ole lihtsalt mõeldav.

Kuidas edasi?

Jättes kriitikutele nende arvamuse, on vaja edasi liikuda. Juba vanad roomlased teadsid, et spekulandid, kes ostsid kokku leivavilja eesmärgiga tekitada kunstlikult defitsiiti, teenisid sellega liigkasu ja kahjustasid üldist heaolu, aga eelkõige lõpptarbijat. Karistused sellise tegevuse eest olid ranged. See kehtib ka praegu – konkurentsireeglite järelevalve ja rikkumise eest kohalduvad sanktsioonid peavad olema sellised, et ettevõtja jaoks on majanduslikult kasulikum reegleid järgida. Kui järelevalvet ei tehta, sanktsioonid on olematud või on nende rakendamine menetluslike erisuste tõttu raskendatud, siis ettevõtja ratsionaalse isikuna lähtub selles, mis on talle majanduslikult kasulikum.

Sotsiaalsed, majanduslikud, tehnoloogilised, aga ka geopoliitilised muutused tekitavad konkurentsipoliitikale pidevalt uusi katsumusi. See sunnib poliitikakujundajaid ja seadusloojaid pidevalt hindama, kas kehtivad reeglid pakuvad endiselt mõjusaid vahendeid seatud eesmärkide saavutamiseks või kas neid on vaja kohandada. Seejuures ei tohi unustada, miks riik majandusregulatsiooni sekkub ja konkurentsi üle järelevalvet teostab.

Vajadus riiklikult kaitsta vaba turgu ja et hinnad ei kujuneks ettevõtjate kokkuleppe tulemusena (loe: kartell), vaid pakkumise ja nõudluse tasakaalupunktis, ning et olulise turujõuga ettevõtjad ei kuritarvitaks oma turujõudu, ei ole kantud soovist iga hinna eest õigusriigi alustalasid murendada ja õiguskindlust vähendada. Selge konkurentsipoliitika ja tõhus järelevalve aitab Eesti elu paremaks muuta ja majandusel edeneda. Tugev, vajalike pädevuste ja ressursside turujärelevalve on Eesti majanduse vedur. Ta jälgib, et majandusest saadav kasu ei koonduks üksikute isikute kätte, vaid et majanduslikust heaolust saaks peale ettevõtete osa kogu Eesti ühiskond, sh lõpptarbijad.