Riigi majanduslikuks eduks on kaks olulisemat eeldust: õigusriik ja omandiõiguste kaitse. Sisuliselt võib lihtsustades öelda, et õigusriigis on kõigile osapooltele mängureeglid selged ning (õigusriigi) keskkonna selge korrastatus tähendab seda, et näiteks ettevõtja ei pea arvestama oma äriplaani sisse seda (ebameeldivate) üllatuste riskipreemiat, mis on omane neile riikidele, kus õigusriigist rääkida ei saa.

Sisuliselt ei ole vaja teha ka täiendavaid kulutusi enda tegevusega seotud kaose vähendamiseks ning see võimaldav n-ö üle jääva raha kulutada millelegi mõistlikumale, et mitte öelda tootlikumale.

On seega ilmselge, et just hästi toimiv õigusriik on väärtuse loomisele soodne keskkond. Selle tõestuseks on kasvõi asjaolu SKP per capita korreleerub tõesti tugevalt õigusriigi n-ö tugevust mõõtva Law and Order (LAW) indeksiga.

Seetõttu tabaski mind mõningane hämming, isegi ehmatus, kui ühel hetkel hakkasid meedias sagenema pealkirjad, mis viitasid sellele, et mingid õigusriigile omased põhimõtted on Eestis justkui ohtu sattunud.

Kuigi ma pean tunnistama, et muidu mõtlen ma siinsele majandusele pigem vähe – maailmas on nimelt palju huvitavamaid protsesse –, siis seekord jäi teema kummitama. Kuna inimesele on sageli omane "otsida küsimusi teda vaevavatele vastustele," avastasin ma end meediast lugevat justkui püsivat voogu õiguskorüfeede värvikatest ja vähem värvikatest arvamusavaldustest, kuidas meie seni minu arusaama kohaselt kenasti eeskujulikus õigusriigis on jõutud olukorda, kus eelmainitud riskipreemia võib peagi olla senisest oluliselt tõsisem probleem.

See aga pole meie majanduskeskkonna kontekstis kindlasti mitte hea areng. Olemata jurist, näen ma probleemi küll õiguskorüfeedega samas kohas, kuid arusaadavalt teise nurga alt. Nimelt olukord, kus peagi ilmselt "ära koputatav" konkurentsiseaduse muudatus, millega üle võetav (euro)direktiiv näeb ette ettevõtetele haldustrahvid kuni kümme protsenti ettevõtte ülemaailmsest käibest, tundub kuidagi hirmuäratav.

Hea küll, sellest numbrist meil pääsu ei ole, kuid minu arusaama kohaselt (jällegi, olemata jurist), planeeritakse tekitada olukord, kus sellise trahvi määramine on riigi/ametnike jaoks liiga lihtne ega mahu ka nende samade õiguskorüfeede ega isegi õiguskantsleri meelest meie senise eeskujuliku õigusriigi raamistikku, ehk on nende meelest vastuolus suisa põhiseadusega.

Ma näen siin ettevõtja jaoks selget riskipreemia kasvu, sest nende samade õiguskorüfeede hinnangul on kujunemas nii, et ametnike võim trahvide määramisel kasvab pretsedenditult, aga ettevõtjate võimalused ametkonna otsuseid vaidlustada hägustub.

Selle juures ma loomulikult ei arva hetkekski, et trahve kui selliseid ei peaks olema vaja rakendada ning kui need on õiglased ja proportsionaalsed, siis tuleb neid ka teha. Vaba konkurents on hästi toimiva majanduskeskkonna vältimatu eeldus.

Eelnõud ennast ja meediast tõlgendusi lugedes jääb mulle aga mulje, et nende trahvide määramine ei pruugi olla läbipaistev ja menetlusreeglid ei pruugi olla õiglased. See viib meid tagasi kasvava riskipreemia juurde, mida juba mainitud sai.

Kuna, nagu öeldud, ei ole nende trahvide määramine õiguskorüfeede hinnangul ennustatav, läbipaistev ega demokraatliku õigusriigi reeglite põhine, vaid sõltub paljuski ametkondade suvast, näib eksisteerivat arvestatav risk, et tekib võimalus ametkondade omavoliks ja võimu kuritarvitusteks.

Kui mõelda mainitud raskelt ennustatavate ning seejuures kõrgetele trahvidele majanduslikust seisukohast, siis esiteks tekib kohe risk, et nende mõju on ilmselt suurem väiksematele ja kasvavatele ettevõtetele. Suuremad ettevõtted võivad saada õigustamatu eelise ning väiksed ei pruugi trahvi ülegi elada.

Teiseks pärsivad liiga kõrged potentsiaalsed trahvid ja eriti nende võimalik määramine piisavalt selgete raamideta ka innovatsiooni. Võimalus hiidtrahvideks loob nimelt ettevõtetele eeldused konservatiivseks lähenemiseks ja riskikartlikkuseks, mis iseeneses on progressi ja ka tehnoloogilist arengut pärssivad faktorid.

Kolmandaks võivad sellised trahvid mõjutada kogu makromajanduslikku pilti laiemalt, sest võimalik kohustus oma käibest kahtlaselt suur tükk ära maksta võib tähendada kõike alates oluliste investeeringute ärajätmisest kuni kasutatava tööjõu hulga koomale tõmbamiseni ja isegi pankrotini.

Teoreetiliselt võivad liiga kõrged trahvid ettevõtetele panustada nii tööpuuduse kasvu kui ka suisa majandussurutise tekkimisse. Paradoksaalselt seisaks riik ise sellises kontekstis silmitsi nii suurenevate kulutuste kui ka väheneva maksutuluga.

Neljandaks on riigi seisukohalt oluline ka tema konkreetne globaalne konkurentsisituatsioon. Olukorras, kus eksisteerib reaalne äririsk saada ametkonna suva läbi kõrgeid trahve ja sellega kaasneb senisest rohkem õiguslikke vaidlusi, väheneb automaatselt riigi atraktiivsus välisinvesteeringute sihtkohana.

Ma ei väsi kordamast, et äri tegemiseks ja väärtuse loomiseks on vastav soodne keskkond (maavarasid ja suurt kogust tööjōudu meil ju pole) ülioluline ning seetõttu on minu hinnangul ülimalt tähtis mitte unustada neid kriitilisi edutegureid, mis on meid riigina omasuguste seas objektiivselt võttes majanduslikult kõige edukamaks teinud.

Kui ma ise neid tegureid identifitseerida püüan, siis vähemalt mulle tundub, et edu on tulnud tänu sellele, et keskkond on olnud ettevõtlikkust ja riski võtmist soosiv, reeglid selged ning ametkond kodanike ja ettevõtjate teenistuses, mitte vastupidi.

Maksustatav väärtus luuakse peamiselt ikkagi ettevõtluses ning väliskeskkonna turbulentsid on paljude ettevõtjate jaoks niigi erinevaid riskipreemiaid kasvatanud. Seega on ettevõtjaid kuulav ja ettevõtlussõbralik riik ilmselt selline, kus luuakse ka suhteliselt märksa rohkem väärtust. See aga teiseneb meie kõigi paremaks elustandardiks. Jah, ehk sageli mitte piisavalt kiiresti, kuid nüüdseks pea veerand sajandit globaalseid makroprotsesse jälginuna ei ole mul mingit põhjust kahelda selle seaduspära olemasolus.