X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Kristjan Ots: mõni sõna euroopaliku konkurentsijärelevalve kaitseks

Kristjan Ots
Kristjan Ots Autor/allikas: Erakogu

Meil tuleks endalt küsida, kas me tegelikult jagame Euroopa Liidu ühisturu põhikirjaks olevaid konkurentsireegleid või on meie huvi liidus üksnes rehepappi teha. Tõrjudes tõhusat konkurentsijärelevalvet, panustame rehepaplusele, kirjutab Kristjan Ots.

Eestis on konkurentsikuritegudes juriidilistele isikutele mõistetud rahaliste karistuste suurusjärguks hinnatud 50 000 eurot, mis ei kata isegi mõne menetluse kõiki kulusid. Samal ajal on Euroopa Komisjon ja liikmesriigid, sealhulgas meie naabrid Rootsi, Soome, Läti ja Leedu saanud sisse nõuda miljoneid eurosid väljaspool kriminaalmenetlust.

Konkurentsitrahvide peamine mõte pole siiski tuua lisatulu riigikassasse, vaid toimida reaalse heidutusena, hoides ära konkurentsirikkumiste toimepanemist, sellest tulenevaid hinnatõuse tarbijale ja kahju ettevõtluskeskkonnale.

Konkurentsijärelevalve tõhustamist ja menetluse ühtsustamist nõudev ECN+ direktiiv koostati just selliste riikide peale mõeldes nagu Eesti. Direktiivi järgi tuli igas liikmesriigis jõustada ettevõtjate trahvimiseks kriminaalmenetluse väline raamistik hiljemalt 4. veebruariks 2021. Nüüdseks pole Eesti ainsana direktiivi üle võtnud ja peab maksma rikkumismenetluses selle eest trahvi. Summa sõltub nende ridade kirjutamise ajaks veel riigikogu menetlusse jõudmata seaduseelnõu vastuvõtmise ajast.

Novembri algul peeti ministeeriumide majas maha vägev konkurentsikonverents, kus muu hulgas kõlas väide, et põhiseadus ei luba meil Euroopa konkurentsiõiguse raamistikuga sammu pidada ja seetõttu tuleks kaaluda EL-ist välja astumist.

Tõsi, tegemist oli pigem retoorilise ettepanekuga. Siiski kajastab see konverentsil korduvalt tsiteerimist leidnud seisukohavõtt teatavat otsustamatust Eesti õiguspoliitilises mõtlemises, mille käegakatsutav tulemus on toimiva konkurentsitrahvimenetluse kehtestamata jätmine ja sellega kaasnev trahv Eesti Vabariigile. Selle tagant kumab arusaam, nagu oleks allumatus eurodirektiivile auasi ja uus menetlusliik rahvuslikku õiguskorda sobimatu "juriidiline karuputk". Üsna samas helistikus on direktiivi ülevõtmist meedias kritiseerinud mõnigi tuntud jurist ja poliitik.

Aga milles on asi? Eestis on vaja luua konkurentsijärelevalveks senisest tõhusamad eeldused mitte lihtsalt mingi direktiivi ülevõtmiseks, vaid selleks, et pikemas vaates kindlustada inimeste heaolu ning tagada põhiseaduslikku korda. Kui vaadata konkurentsiõiguse ajalukku, siis monopolidevastaste seaduste kehtestamiseni viis mitte lihtsalt soov tagada tarbija heaolu, vaid monopolistide võidukäigust demokraatiale kujunenud oht.

Konkurentsidirektiivi jõustav seaduseelnõu ei liikunud neljapäeval valitsusest edasi riigikokku, kus peaks otsustatama selle edasine saatus. Kuigi juba aprillis allkirjastatud koalitsioonileppe justiitsküsimuste plokk sisaldab lubadust konkurentsidirektiiv kiiremas korras vastu võtta, põrkas eelnõu ühe koalitsioonipartneri vastuseisule. Aga isegi kui seadus peaks riigikogus vastu võetama, ei tähenda see tingimata konkurentsijärelevalve tõhustamist. Võib minna hoopis vastupidi.

Kui eelnõusse saavad sisse viidud need muudatused, mida advokatuur on vajalikuks pidanud, siis kujuneb meie menetlus väga erinevaks teistes liikmesriikides kasutatavast. Tegelikult on eelnõus juba praeguse seisuga sees selliseid asju, mida kolleegid teiste maade konkurentsiametitest on nimetanud arusaamatuks ja konkurentsijärelevalve tõhustamise eesmärgiga vastuolus olevaks.

Toon lihtsalt ühe näite. Tavaliselt vastutab konkurentsiasutus oma menetluses kordasaadetu eest riigivastutuse korras. See tähendab, et kui menetluses on tehtud vigu, mis põhjustavad isikule kahju, siis kuulub see kahju hüvitamisele. Näiteks läbiotsimisega seoses, kui see osutub ebaseaduslikuks. Mis puudutab aga menetlusele allutatud isiku kulutusi õigusabile ja sageli ka majandusekspertiisile, siis selliste kulude hüvitamine tuleb kõne alla ikkagi kohtuvaidlusega päädinud asjades. Hüvitise suuruse määrabki sel juhul kohus.

Seadus peaks võimaldama konkurentsijärelevalvet tõhusamalt teha

Eestis on eelnõu järgi valitud ebaharilik lahendus, mille taoline on kasutusel üksnes Ungaris. Nimelt peaks konkurentsiamet ise hakkama arvutama põhjendatud hüvitist menetlusaluse isiku taotluse alusel ning seda ka asjades, mis lõpetatakse enne kohtusse jõudmist seetõttu, et rikkumist ei õnnestu tuvastada.

Selline lahendus võib kujuneda maksumaksja jaoks vägagi kulukaks. Tekib põhjendatud küsimus, kas advokaatide ülekuldamiseks on ikka Eesti riigil piisavalt rikkust, mida teised liikmesriigid eelistavad kulutada muudele asjadele. Näiteks nagu õpetajate palgad, koolitoit või eakate hooldus.

Advokaadid on eelnõu koostajatele ette heitnud, et need pole kohustanud konkurentsiametit kaasama ettevõtja esindajat piisavalt palju ametis aset leidvasse tõendite sõelumise protsessi. Jutt on sadadest ja sadadest tundidest ametisisesest tööst, mida teeb menetleja, kes uurib läbiotsimiselt saadud tõendeid. Kas kõigi nende tundide eest peaks maksumaksja olema valmis ettevõtja advokaadile tunnitasu kinni maksma lihtsalt selle eest, et advokaadile võimaldati istumist menetleja selja taga?

Kaugeltki mitte kõik Euroopa riigid ei ole leidnud, et põhiõiguste kaitse nõuaks sellist protseduuri, kuna on olemas mõistlikud alternatiivid. Isegi riikides nagu Soome, kus menetleja selja taga istumist teatud piirides võimaldatakse, ei ole poolelijäävates asjades kulude hüvitamise kohustust laotud maksumaksja õlule. Taoline lahendus töötab lihtsalt vastu eesmärgile, et konkurentsijärelevalve oleks tõhus ja see saaks põhjendatud juhtudel algatatud. Mitte et amet peaks leiutama põhjuseid, et seda mitte teha.

Lisaks nõuavad advokaadid konkurentsijärelevalve läbiotsimisteks hoopis rangemat ja koormavamat korraldust võrreldes kriminaalmenetlustes kasutatavaga.

Kui politsei oma kriminaalasjades võtab andmekandjad ära ja reeglina teeb neist koopiad hiljem oma laboris, siis konkurentsiamet peaks hakkama iga kord põhjendama, miks ta ei saa eraldada tõendeid andmekandjatelt koha peal. Ehkki on selge, et koha peal kopeerimine nõuaks kordades rohkem nii menetleja kui ka läbiotsitava aega, raha ja jätaks potentsiaalselt paljud tõendid avastamata, tekitaks põhjendamiskohustuse täitmine igal üksikjuhul veel eraldi vaidluse ettevõtja advokaadiga.

Nagu kriminaalmenetlustes praegu, nii ka edaspidi jääb amet oma läbiotsimistel tuginema politsei IT-võimekusele. Kui politsei oma menetlustes ei tee läbiotsimisi nii, et sulgeks ettevõtja kontori päevadeks või nädalateks, et kohapeal kõik tõendid kätte saada, siis kahtlemata ei tule seesugune ressursi raiskamine kõne alla konkurentsiameti tehtaval läbiotsimistel, kus politsei osaleb kõrvalrollis. Konkurentsiametil pole edaspidi enam õigust tugineda jälitustõenditele, läbiotsimine on üks kahest ameti tööriistakasti alles jäävast instrumendist teabe nõudmise kõrval.

Seega on kokkuvõttes oluline eelnõu mitte lihtsalt vastu võtta, vaid vastu võtta selline eelnõu, mis tõepoolest võimaldaks konkurentsijärelevalvet seniselt tõhusamalt teha, ettevõtjatele heidutavaid trahve määrata ning selleks vajalikke tõendeid koguda. Surve sellise seaduse ärahoidmiseks on erakordselt tugev.

Konkurentsireeglid on põhiseaduslikult tähtsad

Oma õigusriigi kõrgest tornist oleme pead vangutades jälginud arenguid mõnes teises Ida-Euroopa riigis, kus möllavad oligarhid ja nende toel võimule kinnistatud populistlikud valitsused. Siirderiike uurides on täheldatud, et erinevalt 1990. aastatel läänes valitsenud uskumustest võttis osa neist demokraatia ja turumajanduse paketist kasutusele ainult viimase. Tulemuseks oli tihedalt põimunud poliitilise- ja majandusvõimuga kapitalism, mille jaoks pole liberaalset ühiskonda tarvis.

Küll kehtib vastupidine seos: demokraatia ja õigusriik on sõltuvuses vabaturu toimimisest. Majandusliku võimu liigne koondumine annab mõningase viivitusega tunda poliitilises surutises. Olgu selle ilminguteks riiklike turulukkude püstitamine mõnes olulises majandusvaldkonnas, süvenev poliitkorruptsioon, erameedia kokku kahmamine ja avalik-õigusliku meedia tasalülitamine.

Sestap ei piisa kaasaja demokraatias isikuvabaduste kaitsest riigivõimu vastu. Majandusvõim vajab samuti ohjamist ja selleks peavad konkurentsijärelevalvel olema kasutada heidutavad trahvid ja menetlus, mis päriselt võimaldab neid trahve määrata. Vastasel korral rullib raha päeva lõpuks riigist ja demokraatiast üle.

Mitte miski ei sunni tõlgendama põhiseadust viisil, mis arvab Eesti Euroopa Liidust välja või teeb meist Euroopas valged varesed. Näiteks, et omistame juriidilisele isikule inimõigused.

Võttes teemaks enese mittesüüstamise privileegi karistuslikus menetluses, on sellest tehtud nn haldustrahvide vastases debatis püha lehm. Advokaatide väitel oleks konkurentsitrahvi asjas lubamatu nõuda ettevõtjalt teavet, mida saaks tema vastu tõendina ära kasutada. Vaatamata pidulikule retoorikale puudub sel argumendil nii põhiseaduslik pidepunkt kui ka suunatus lahendusele.

Õigus mitte oma süütust tõendada kehtib põhiseaduse järgi kriminaalasjades. Eelnõus ette nähtud konkurentsijärelevalve ei uuri aga ühegi inimese süüasja, vaid tegeleb juriidilise isiku vastutusega. Isegi kui enesesüüstamise privileeg laieneb mingitel tingimustel juriidilistele isikutele, ei ole see kindlasti nii lai, et ulatuks vaikimisõiguseni.

Kindlasti ei saa konkurentsidirektiivi üle võtta ilma ettevõtjale trahvimenetluses kaasaaitamise ja teabeandmise kohustust kehtestamata ning kriminaalmenetlusele omane vaikimisõigus sellega kokku ei sobi. Juba üksnes seetõttu võib väärteomenetluse võimalike lahendusvariantide seast maha kriipsutada.

Konkurentsipäeva paneelis selgitas riigikohtu endine esimees ja praegune Euroopa Kohtu kohtujurist Priit Pikamäe kannatlikult, miks väärteomenetlus ei paku alternatiivi konkurentsidirektiivi ülevõtmiseks. Tegemist on sisuliselt kriminaalmenetlusega, mida ei saa direktiivi järgi ettevõtjate trahvimiseks kasutada. Piltlikult ei mahu väärteomenetlus sellest väravast läbi, kust ta EL-i konkurentsijärelevalve mõõdupuu järgi peab läbi mahtuma.

Seda Pikamäe ei öelnud, aga riik ei peaks ennast ise omaenda kätega kägistama, jättes konkurentsijärelevalve ilma suurettevõtjate heidutamiseks vajalikest tööriistadest. Nii käituda on ebatervislik, see käivitab ebaausa konkurentsi spiraali sarnaselt maksudest kõrvalehoidmise või dopingutarvitamisega spordis.

Kuhu riik on jätnud maksusüsteemi augud, seal kasutavad agaramad ettevõtjad seda muidugi ära. Kui aga mõnes ärivaldkonnas muutub maksudest hoidumine tavapraktikaks, siis üsna pea pole seal enam isegi võimalik korralikult makse makstes konkurentsis püsida. Keegi soovib ehk vaielda vastu justiitsminister Kalle Laaneti väitele, et Eesti ei tohi muutuda Euroopa nurgaks, kus ettevõtjad võivad konkurentsirikkumisi tagajärgedeta toime panna?

Endalt tuleks küsida, kas me tegelikult jagame ühisturu põhikirjaks olevaid konkurentsireegleid või on meie huvi EL-is üksnes rehepappi teha. Tõrjudes tõhusat konkurentsijärelevalvet, panustame rehepaplusele. Isegi kui viimane tundub kaval ja kasulik, siis mõtleme korra veel, kas see ikka on meie põhiseaduslik DNA.

Riigikohus on selgitanud, et põhiseaduslik ettevõtlusvabadus ei ole lihtsalt iga ettevõtja vabadus, vaid see paneb riigile kohustuse tagada keskkond vaba turu toimimiseks. Seega on konkurentsireeglid põhiseaduslikult tähtsad.

Kui konkurentsijärelevalvel puuduvad piisavad relvad ja heidutus, siis ei ole temast abi. Eranditult kõigis teistes EL-i riikides on sellest aru saadud, Eestis aga mitte. Kas põhjuseks on rahvuslik pikatoimelisus, jonn direktiivi vastu või usaldamatus institutsioonide suhtes?

Olgu kuidas on, konkurentsidirektiivi demoniseerides saetakse sedasama oksa, millel üheskoos istume. See on turumajanduse ja konkurentsi oks, aga samal ajal on see õigusriigi ja demokraatia oks. See asjaolu on senises "direktiividebatis" jäänud teenimatult tähelepanuta.

Kommentaar kajastab autori isiklikke seisukohti. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: