Justiitsministeerium on saatnud valitsusele arutamiseks pikalt ettevalmistatud eelnõu, millega luuakse Eesti õigusesse uus konkurentsijärelevalvemenetlus.

Kuigi eesmärk on õilis – kaitsta tarbijaid ja ausaid ettevõtjaid paremini nende eest, kes konkurentsireegleid rikuvad –, on välja pakutud lahendus jaganud õigusteadlased kahte leeri. On neid, kes arvavad, et haldusmenetlus konkurentsiõiguse rikkumiste uurimiseks ei sobi, ning teisi, kes leiavad, et selleks ei sobi väärteomenetlus. Kahetsusväärselt on läinud ringlema ka mitmeid argumente, mis kõiguvad vale piiril.

Kui teistes Euroopa Liidu liikmesriikides ongi konkurentsirikkumisi üldjuhul menetletud haldusmenetluses, siis Eesti on üks vähestest liikmesriikidest, kus seda on siiani tehtud kriminaal- või väärteomenetluses. ECN+ direktiiv, mis Eestil konkurentsijärelevalve parendamiseks üle võtta tuleb, sisuliselt välistab kriminaalmenetluse kasutamise ning muudab väärteomenetluse kasutamise keeruliseks.

Seda silmas pidades on Eestis langetatud väga kaalutletud valik luua konkurentsirikkumiste menetluseks täiesti uus haldustrahvide menetlus.

Tegemist on Eesti jaoks põhimõttelise muudatusega ning arusaadavalt on see tekitanud väga kirglikke debatte. Samal ajal tekib paratamatult küsimus, et kuidas on selline lahendus võimalik kõikides teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, aga mitte Eestis? Kas soovitakse öelda, et teised Euroopa Liidu riigid ei ole õigusriigid ja seal ei ole ettevõtete põhiõigused tagatud?

Nimelt räägitakse, et ettevõtjad peaksid uue eelnõuga hakkama iseennast süüdi tunnistama, kuna konkurentsiametil on õigus küsida ettevõttelt tema valduses olevaid dokumente ja faktilist informatsiooni. Saan kinnitada, et nii see ei ole ning eelnõu on selle aasta jooksul ka täpsustatud, lisaks põhimõttele, et ettevõtet ei tohi temalt teabe nõudmisel sundida ennast konkurentsirikkumises süüdi tunnistama, on lisatud, et kedagi ei tohi sundida ka oma lähedasi süüstama.

Konkurentsiameti teabenõue peab seejuures olema väga konkreetne ja seotud konkreetsete asjaolude või faktiküsimusega ning ajaperioodiga. Ebamääraseid nõudeid, et esitage palun kõik teie valduses olevad dokumendid, konkurentsiamet teha ei saa ning see ei ole kunagi eesmärk olnud.

Eesti konkurentsiamet on praegu Euroopas ainus, millel pole õigust neid andmeid küsida, ent enamikel juhtudel on võimatu ilma andmeid küsimata ja saamata konkurentsijärelevalvet üldse teha. Näiteks, kui peaks olema kahtlus, et mingisuguste hindade kujundamise taga on algoritm või kirjavahetus konkurendiga.

Teabenõude kohustuse täpseid piire saab vajadusel määrata riigikohus. Euroopa Kohtu konkurentsi valdkonna praktikast nähtub aga selgelt, et kuigi ettevõtet ei saa tema esindaja kaudu kohustada andma vastuseid, mis võiksid olla käsitletavad süü ülestunnistamisena, on juriidilist isikut siiski võimalik kohustada välja andma tema valduses olevaid dokumente ja faktilist informatsiooni isegi siis, kui see võib teda süüstada.

Selle kohta on ministeerium teinud veel täiendava 17-leheküljelise argumenteeritud ning põhistatud põhiseadusliku analüüsi, mistõttu ei vasta tõele seegi väide, et põhiseaduspärasuse analüüsi ei ole ministeerium teinud või on seda teinud vaid formaalselt.

Justiitsministeeriumile heidetakse ka ette, et huvirühmi pole protsessi piisavalt kaasatud ega kriitikaga piisavalt arvestatud. Huvirühmadega on pidevalt suheldud juba 2020. aasta sügisest alates ning eelnõu on käinud avalikul kooskõlastamisel kaks korda, 2021. aasta lõpus ja 2023. aasta kevadel.

Selle aasta sügisel on murekohti veel kord arutatud advokatuuri ja ettevõtlusorganisatsioonidega. Selle tulemusena ning advokaatide soovidele võimalikult suurel määral vastu tulles on oluliselt täiendatud mitmeid eelnõu sätteid. Laiendati advokaadi ja lepingulise esindaja ning kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsust, mille tulemusena on advokaatide puhul täielikult kaitstud kogu teabevahetus kliendiga.

Ettevõtte ruumi läbiotsimiseks on eelnõu kogu aeg nõudnud kohtu eelnevat luba. See on ka alus andmekandjate äravõtmisele ning nende uurimisele. Andmekandja tuleb ettevõttele tagastada kohe, kui see pole menetluses enam vajalik. Lisatud on ka nõue, et ettevõttel on õigus näidata konkurentsiametile, milline teave on konfidentsiaalne või advokaadi kutsesaladusega kaitstud. Konkurentsiamet ei tohi sellist teavet vaadata.

Trahvide määramisel on ettevõtetele selguse ja kindluse tagamiseks paika pandud konkreetsed asjaolud, mida konkurentsiamet peab trahvi määramisel arvestama, sealhulgas raskendavad ja kergendavad asjaolud.

Nagu öeldud, on uue konkurentsijärelevalve loomine on olnud väga kaalutletud valik. Kõikide vajalike nõuete sisseviimine olemasolevatesse menetlustesse ning seega ka menetluste paljususe jätkumine ei tooks kaasa õigusselgust ei ettevõtetele ega tarbijatele. Praeguseks on kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide konkurentsivaldkonnas kehtestatud sarnased menetlused ning Eesti on ainus riik, kel on kõnealune konkurentsiõiguse direktiiv oma seadusesse üle võtmata.

Suuri piiriüleseid konkurentsirikkumisi on juba 2004. aastast ka Eestis uurinud Euroopa Komisjon sarnase haldusmenetluse alusel. Seega on osa Eesti ettevõtjad sarnase menetlusega tegelikult juba tuttavad.

Loodan, et jõuame peatselt seaduse vastuvõtmiseni ning mitte selle pärast, et Eestile on selle eest juba välja kirjutatud eurotrahv, vaid seetõttu, et me ei tohi muutuda Euroopa nurgaks, kus ettevõtted võivad konkurentsirikkumisi tagajärgedeta toime panna.