Kas teie ka vahel endale tõsiselt laisklemist lubate, näiteks pühapäeva hommikul?

Oi, laisklemine on mul geenides sees, mulle meeldib laiselda. Tavaliselt küsitakse, et kuidas teie oma närvi rahustate ja vaimset tervist korras hoiate, siis ma ütlen, et vaatan kaugusesse nii palju, kui seda aega on. Logelen piltlikult öeldes.

Kui palju seda võimalust teha on?

Sõltub päevast, sõltub nädalast, aga eks seda aega ikka on, et natukene iseenda mõtteid koondada.

Kas presidendiameti pidamine on väsitanud, olnud pingelisem, kui kõik need teised tähtsad ametid, mida te pidanud olete?

Eks iga amet tekitab erinevaid pingeid. Presidendiamet muidugi on selline, et sa oled kogu aeg nähtaval. Kõik sinu head ütlemised, head teod, halvad ütlemised, halvad teod on kõigile näha. Aga selle pingega on nii, et nii palju, kui seda pinget sisse lased, nii palju seda pinget seal sees on. Nii et see sõltub väga palju ametist, mida sa pead. Kui sa seda ametit tõsiselt võtad, siis ta paratamatult tekitab teatud pingeid.

Aga kas selline formaalsus ja etikett, mida president on kohustatud järgima, kas see on ainult piirav või on selles midagi nauditavat ka?

Igas ametis tuleb leida midagi sellist, mis sind köidab ja võlub. Ka see, kui sa pead panema selga ilusamad riided, kui sa muidu paneksid, siis selles on ju ka oma võlu. Võib-olla tänapäeva maailmas olemegi läinud seda teed, et kõik on hästi mugav. Ega mina tahan ka mugav olla. Esimene asi, mis ma ära võtan, on lips.

Aga kas te vahel teete ootamatusi selles mõttes ka, et peatute kohas, kus tegelikult pole ette nähtud peatuda või ehmatate kedagi ootamatult või lähete uksest, kust teid üldsegi mitte ei oodata? Või räägite mõne pikantse anekdoodi?

Eks nende anekdootidega peab nüüd ettevaatlikum olema. Peaasi, et ise ei ehmu. Seni, kuni teisi ehmatada, ei ole häda midagi, kui ise suudad säilitada tasakaalu ja rahuliku oleku. Iga inimene ju põleb seest, küsimus ongi, kuidas ta seda välja näitab. Võib-olla ongi see natukene vale imidž, et ma olen hästi rahulik inimene, tegelikult ma väga rahulik inimene ei ole.

Millal teie emotsioonid ilmnevad?

Eks ma elan neid siis natuke teistmoodi välja. Mitte et ma kellelegi kurja teeks, aga neid võimalusi ikka on.

Meil on kindel etikett, kindlad reeglid, kuidas president ollakse ja kus president käib, kus ei käi. Nüüd, kus teie olete president, siis ma vaatan, et te olete kohe suuri muutusi asunud sisse viima. Aasta isa ürituse puhul olite te Raplas ja vabariigi aastapäeval otsustasite kõikide inimeste kõige suurema lemmiku – kätlemise – hoopis teistmoodi korraldada. Kuidas te nendele otsustele vaatate, kas need olid õiged?

Ma arvan ikka, et olid õiged, ega muidu ma poleks neid otsuseid teinud. Ikka väike vaheldus peab olema. Traditsioonid peavad olema, neid tuleb hoida, aga aeg muutub ja traditsioone tuleb natukene varieerida. Näiteks kätlemise puhul üks oluline põhjus võib-olla oli see, et kui te kujutate ette, et tulete peole, kuulate kontserdi ära ja siis tahaks kindlasti peole minna, aga peate veel paar-kolm tundi istuma seal ja ootama, et saaks pidutsema minna. Ja siis selgub, et pooled on juba lahkunud ja ei saagi nendega pidutseda.

Kas te elate praegu presidendilossis?

Tegelikult on õigem öelda administratiivhoones, mis ehitati 1938. Loss on seal kõrval, mis on kunstimuuseum. Aga jah, salakeeles on ta ikka loss.

Kuidas lossis elu läheb? Kas te saate sinna ka sõpru kutsuda külla või vahel muusika natukene kõvemaks keerata?

Oi, eks ikka saab, kuigi see maja on nii vana ja sealt kostab kõik läbi. Aga muusikat saab ikka keerata nii kõvaks, kui sa soovid, ja päeval väga palju seda aega ei ole.

Kas seal on mugav elada?

Vaadake, kõigega harjub ära. Seal on teatav mugavus olemas, et sa ärkad hommikul üles ja oledki juba tööl, sa ei pea kuhugi sõitma. Aga on ka minuga juhtunud, et olen läinud tööle nii, et toasussid on jalas. Nii hulluks ei ole asi läinud, et pidžaama selga on jäänud.

Kas presidendilossis hiiri ka on?

Seal on hiiri, vähemalt lossi ümber on hiired, ma olen ise aknast näinud. On ka rotid ja on ka oravad, nii et loodusvaatlust saab teha küll. Rotid ja oravad kasutavad samu käike, seda ma olen jälginud.

Aga kas te hiirte kättemaksu ei karda teadlasena?

Ei, ma ei usu. Ma olen oma süü korvanud läbi selle, et kui koduski mõned hiired on, siis ma ei tapa neid ära, vaid võtan kinni ja viin nad õue, kuigi ma tean, et nad on kümne minuti pärast tagasi. Aga ma ei taha enam loomi kiusata.

Hiirtega olete te oma elus ikkagi väga palju katseid teinud, kui teil aktiivne teadlaseelu oli. Teie valdkond oli siis arengubioloogia.

Molekulaargeneetik või transgeenitehnoloogia ehk teisisõnu ma muutsin geene nendel hiirtel.

Miks te just hiirtega neid katseid tegite? Kas inimesele kõige lähema geneetikaga ei ole mitte siga?

Siga võib olla füsioloogiliselt ja mõnikord ka käitumiselt väga sarnane, aga tegelikult hiir on ka väga sarnane inimesega. Teiseks, tema tiinus kestab ainult 21 päeva. Neid on võimalik väga lihtsalt paljundada.

Kas te tahaksite rääkida ka sellest ärist, mida te tegite nende geenmuundatud hiirtega, kus üks hiir maksis pool miljonit, olen ma lugenud?

No see oli kroonides. See otseselt ei ole äri, vaid see oli vajadus. Meditsiin vajas vastavaid mudeleid, mingite haigustega mudeleid või siis teadusasutused vajasid teatud töödeldud geenidega loomi, et oma katseid seal peal teha. Nii et selline start-up, nagu täna öeldakse, toona oli siis spin-off ehk siis ülikoolist välja kasvanud ettevõte. Sellega sai alustatud küll.

See oli aeg, kus seda maailmas väga vähe tehti. Mul oli õnn töötada Inglismaal ja Hollandis ja omandasin siis sellised võtted ning kui tagasi tulin ja kuna nõudlus oli, tuli see spin-off teha. Aga ma müüsin oma osaluse maha. Rikkaks ma ei saanud. Müüsin oma osaluse maha, kui hakkasin rektoriks.

Kas geneetika tegelikult on üks Eesti kõige tähtsamaid teadusvaldkondi tulevikus?

Olulised valdkonnad on ju kõik. Geneetikal oli teatav eelis ühel hetkel, kuna meil oli võimalus siin Eestis, õigemini Tartus alustada jälle uut valdkonda, kus tegelikult väljaõpet ju veel ei olnud. See andis teatava eelise. Sealt tuli ka ju geenivaramu ja kõik, mis sellele järgnes. Nii et neid eeliseid tuleb näha ja need tuleb ära kasutada.

Kas meil on varsti võimalik kõigi nende haigustega, mis on osaliselt geneetilistel põhjustel meie seas ja millele praegu ravi puudub, kasvõi näiteks vähk, mõne aja pärast hakkama saada?

Vähk on mõnes mõttes hea ja halb näide. Te teate ise, kui palju vähki on juba uuritud ja püütud leida lahendusi. Eks meditsiin areneb ja järjest rohkem haigusi me avastame varajases staadiumis. See tähendab, et haruldasi haigusi, harvikhaigusi tuleb järjest juurde. Nende ravi on kallis sel lihtsal põhjusel, et neid on vähe. Ravimite väljatöötamine võtab aega mõnikord kümme aastat. See, kes välja töötab, tahab oma kulud katta. Nii et ühest küljest on ju hea, et meditsiin areneb, teisest küljest jälle ei tule ta järele läbi selle, et need ravimid oleks kõigile kättesaadavad.

Kui te tahaksite tagasi pöörduda teadlase-elu juurde, kas see on võimalik või see rong on ikkagi nüüd läinud?

On juba ammu läinud. Ka rektoriametis ma sain aru, et ei ole võimalik pidada Tartu Ülikooli rektori kohta ja siis jätkata professorina. Petad ennast, petad tudengeid, sa ei jõua kaasas käia, sa ei jõua laboris olla, sa ei jõua doktorante juhendada nii palju, kui tahaks. Kui on lahkutud sealt, siis tuleb lahkuda lõplikult.

Värskeim uudis, millest nüüd väga palju räägitakse ja kirjutatakse, on see ChatGPT tehisintellekt, mis võib õige varsti kirjutada ka valmis teie kõned? Teil võib-olla varsti neid nõunikke pole vajagi?

Miks varsti? Ma arvan, et selle kõne ta kirjutaks juba täna valmis. Ma ei ole endale maha tõmmanud seda arvutisse veel. Aga sellega meenub, et kui ma lahkusin rektoriametist, siis minu viimane arvamusartikkel Postimehes oli variautoritest. See tähendab tegelikult seda sama, et tudengid oma esseesid lasid kirjutada kellelgi teisel, oli võimalik tellida, siiani on võimalik tellida raha eest endale lõputöid. Ka mõned tuntud nimed jooksid sealt läbi, kes ise on öelnud, et ma ikka kevaditi teen vähemalt ühe magistritöö valmis.

Nüüd on läinud natuke üle kümne aasta mööda ja nüüd teeb masin, ega seal suurt vahet ei ole. Ja ära keelata seda masinat või masina tehtud võimalusi, ma arvan, et see ei vii mitte kuskile. Omal ajal ju inglased proovisid ludiidi (masinapurustajad - toim) liikumisega ka, aga väga kaugele ei jõudnud selle masinalõhkumisega. Paarkümmend tükki sai surma või lasti maha ja oligi kõik. Masinad ikka arenevad edasi.

Kas inimesed arenevad edasi? Te olete rääkinud haritumast Eestist ja sellest, et inimesed võiks targad olla. Kui sellised masinad ilmnevad, mis meiega juhtub?

Me peame neid võimalusi seal nägema ja ära kasutama. Ei saa minna paanikasse, et masinad võtavad võimu üle, kuigi tundub ju väga lihtne olevat seda teha, et lõpuks hakkavad masinad tegema neid programme ise.

Kas nüüd inimesed sellest rumalamaks lähevad, aga kui me tänapäeva tavamõtlemisega mõtleme siit edasi, et nii juhtubki, siis me lihtsalt võib-olla areneme aeglasemalt. Aga mõelge paar tuhat aastat tagasi, palju me siis targemad oleme? Käige Roomas või kuskil mujal ringi, vaadake, millised uhked hooned on ehitatud. Tarkust ja mõistust asju teha oli siis ju küll. Tehnoloogiline areng nagu tekitab sellise tunde, et kus me nüüd areneme, kus meie aju ikka areneb, aga need on kõik tehnoloogilised lahendused. Meie mõistus on enam-vähem jäänud ikka sinna, kus ta on.

Kui väga teile need uued tehnoloogilised lahendused meeldivad? On teil mobiilis kõik need moodsad äpid?

Masin on äppe täis, aga ega ma neid kõiki kasuta. Muidugi proovin ära, mul on uudishimu sellest teadlase-elust küll jäänud.

Aga Wolt ja Bolt jms on teil kõik alla võetud?

Mul on äpp olemas, ma olen siin tõukerattaga sõitnud küll. Mul see nii lihtne ei ole, et lähed majast välja ja võtad tõukeratta, aga ükskord ma olen selle triki ära teinud, et võtsin äpiga ja ei jõutud nii ruttu järele, kui taheti.

Kas see pole mitte suurlinnas elamise rõõm ja lust, et sa saad tõuksiga sõita mööda siledaid teid ja siis tellid endale toitu koju? Aga kaugemates piirkondades kahjuks seda võimalust kõigil ei ole. Te oma vabariigi aastapäeva kõnes rääkisite ikkagi ka sellest, et uue valitsuse võib-olla üks olulisemaid eesmärke tegelikult on pöörata tähelepanu elule väljaspool Tallinna ja Tartut. Aivar Mäe, Põhja-Pärnumaa vallavanem istus täpselt samal diivanil nädala eest ja ütles, et see on aja küsimus, millal see kõik kokku kukub. Mis kaugemal on?

Kui me laseme kokku kukkuda, siis ta kukub, aga eks need samad tehnoloogilised lahendused, mida me ühelt poolt nagu kardame, võib-olla annavad ka võimalusi nendesse piirkondadesse elu tuua. Ja elu on ju tekkinud, seda tulebki vaadata, mitte niimoodi ühtemoodi, et siin on 50 lapsega kool ja seal on 50 lapsega kool. Et kui siin paneme kinni, siis järelikult peab seal ka kinni panema. Keskkonnad on väga erinevad ja kogukonnad on erinevad. See vajab teatavat analüüsi, et vaadata, kus on mõistlik kinni panna, kus ei ole mõistlik kinni panna ja mis need võimalused oleksid. Täna on õpetajaid võimalik saada ka Youtube'ist, ei pea kõik olema need targad ja tublid õpetajad, kuigi kõik õpetajad on tublid ja targad, aga mõned on lihtsalt osavamad ja säravamad. Neid saab ära kasutada ja võib-olla siis maapiirkondades võikski kasutada tehnoloogilisi vahendeid, et seda õpet läbi viia.

Ja teine asi. Täna noored inimesed lähevad maale. Aga me peame vaatama, kas nad seal ka 15 aasta pärast on. Kui me sinna hakkame infrastruktuuri uuesti üles ehitama, siis kas see kogukond püsib? Tihti on ju niimoodi, et seesama kogukond vananeb, lapsed on juba suureks kasvanud ja siis vaatad, mida mina siin maal enam teen. Lapsed on ka juba läinud... Ja kolid linna tagasi.

Ehk et on väga oluline, kes saab meie uueks maaeluministriks, kes saab meie uueks haridusministriks?

Kõik ministrid on olulised.

Aga kui neid kahte välja tuua, siis kes võiks saada meie uueks haridusministriks või maaeluministriks?

Ma hakkaks ise, eks ole, aga ma ei saa. Ei, ma ei oska öelda, kes võiks olla, eks seda nad peavad otsustama. Nende ministritega muidugi on see kurb lugu, et ega peaministril ju, kes iganes ta on, väga palju otsustusõigust ei ole selle kohta, kes on üks või teine minister. See ei peaks tegelikult niimoodi olema. See peaks ikka olema niimoodi, et peaministriga enne arutatakse, pakutakse võib-olla erinevad variandid välja. Mitte et ühel hetkel on komplekt laua peal ja võib-olla mõne ministri nime saad teada paar tundi enne, kui Kadriorgu tuled. Siin peaks jääma natukene ruumi ka peaministrile.

Ja presidendile omavahel arutada, kes sobiks?

President ei sekku sellesse küsimusse, kes sobiks. Aga minu arvamus kindlasti on olemas, ma saan öelda, et näiteks tema ei sobi, aga siis peab olema põhjendus, miks ma seda ütlen.

Kas teile vahel tundub, et nagu presidendi käed jäävad lühikeseks? President on ju väga palju nagu pigem esindusisik.

Varasematest ametitest, kus ma olen olnud rektor ja muudel kohtadel... Inglise keeles on väljend executive. See tähendab, et sa ise otsustad, ise võtad otsuseid vastu, ise teed kõike. Seda presidendil ei ole ja see on võib-olla see negatiivne külg, mis vajab väga palju harjumist. Et sa ei ole see inimene, kelle käes on suur rahakott, kes saab siis tõsta neid rahasid ümber vastavalt sellele, mis sulle tundub, et on mõistlik teatud ajaperioodil teha. Aga meie põhiseadus on selline.

See sõltub ka väga palju ajast, palju president sekkub ja palju ta ei sekku, ka välispoliitikas on sama lugu. Kui meil oleksid peaministrid ja välisministrid, kes sellega hakkama ei saaks või teeksid seal rumalusi, siis ilmselt peab president võtma selle suurema rolli ka välispoliitikas.

Te olete palju sõitnud mööda Eestit ringi ja külastanud asutusi, koole ja inimesi. Kuidas need inimesed elavad või mis nad teile räägivad?

Mõnevõrra on see isegi olnud üllatav, et inimesed ei ole väga virisejad. Ajad on ju rasked ja keerulised, aga pigem otsitakse lahendusi. Ja ka väikeettevõtjad, kellega mina olen kohtunud, ütlevad, et jah, on raske ja väga raske on, aga me püüame ikka hakkama saada. Ei ole nii, et iga väiksema probleemiga ollakse kohe tänaval nagu Prantsusmaal ja põletatakse autosid. Meil on siin selles mõttes ikkagi rahulikum rahvas, kes püüab ise hakkama saada. Kuigi ma arvan, et viimasel ajal on väga palju hakatud jälle lootma riigile. See on natuke läinud nihkesse. Võiks mõned asjad ise ära teha ja ise mõelda, mitte kõiges oodata riigi abi.

Te olete lastega ka kohtunud. Kas on mõni küsimus teile eriti meelde jäänud, mida lapsed on teie käest küsinud?

Lapsed küsivad huvitavaid küsimusi. Lastega on muidugi teinekord see, et sa ei tea, kas see on lapse küsimus või õpetaja küsimus, aga on toredaid küsimusi. Üks küsis minult, et kust te nii ilusad kingad saite, kui me lava peal rääkisime hoopis millestki muust. Ütlesin, et on Eesti toodang, Eesti kingad, et ma võin pärast anda aadressi, kust neid on võimalik osta.

Ja kindlasti nad on küsinud ka teie käest seda, et mis presidendiametis kõige raskem on.

On küsitud. Teie ka küsisite. Võib-olla kõige raskem on selles töös see, et mõnes valdkonnas või mõnes asjas on see pealiskaudsus. Et sa ei jõua süveneda. Mõnikord pead usaldama seda, mis sulle on öeldud või antud, kuigi on ka olukordi, kus selgub, et see päris tõde ei olnud, aga siis oli juba rong läinud. Nii et see on võib-olla see kõige raskem, et sa pead olema tihti pealiskaudne.

Kas vahel on ka selline tunne, et mõnele igavamale kohtumisele lihtsalt ei jaksa minna? Lihtsalt ei viitsi ja ütlete, et pea valutab või ei jõua.  

Selleks on nõunikud, kes neid valikuid teevad. Kui ma peaksin igal kohtumisel käima, mida soovitakse...

Aga kui nõunikud soovitavad ja te olete öelnud, et ei lähe?

Päris nii ei ole, see amet ikkagi kohustab. Ja ma ei ütle, et mingi kohtumine oleks igav olnud. Kohtumine on alati kahepoolne. Kui sa ei suuda oma vestluspartnerit rääkima panna või rääkima seda, mis sind huvitab, siis on probleem rohkem endas. Kõiki inimesi on võimalik panna elama õigete küsimustega.

Kas te Tanel Toomi värsket filmi olete näinud?

Ei ole jõudnud veel, aga kindlasti ma lähen vaatama. Ma olen püüdnud ikka Eesti filmid ära vaadata.

Ma ei taha küll seda sisu reeta, aga ma tahaksin ühe küsimuse küsida. See film räägib tulevikust. 40 aasta pärast enam riike ei ole, on jäänud kaks kontinenti, kus enam ei ole oluline sinu rahvus või identiteet, võitlus käib ellujäämise nimel. Ja on ka selliseid raamatuid, mis tegelikult mudeldavad tulevikku täpselt selles samas ajaperspektiivis, umbes niimoodi, et nii Lõuna-Euroopa kui ka Põhja-Aafrika rahvad hakkavad tulema siia üles, sest et kliima on praeguseks hetkeks juba sellises olukorras, et 50 aasta pärast ei pruugi seal elutingimused enam sobilikud olla. Kas te usute, et see tegelikult on meie tulevik ja praegu enam me midagi teha ei saa?

See on kindlasti üks võimalikke stsenaariume, aga me ei tea kunagi, kuidas see keskkond võib muutuda ja mismoodi ta muutub. Meid on ikkagi ju varsti 10 miljardit ja paljud lapsed tõesti sünnivad nendes piirkondades, kus on näljahäda, kliima muutub, nad tahavad liikuda paremasse kohta. Kuidas meie siia tulime? Jää läks eest ära ja me tulime jää järel siia. Nii et kui elukeskkond muutub, siis iga rahvas liigub. Midagi pole teha, me peame sellega arvestama ja mõtlema, mis meie jaoks tähendab. Ega siin Eestimaa mätta peal istudes ja ainult enda peale mõeldes väga kaugele ei jõua, tuleb ikka vaadata seda tervikpilti, milline on maailm ja kuhu ta liigub.

Kuigi Eesti on päris hea paik kuhu sündida.

Meil on vedanud, jah.

Üks uudis veel. Esmaspäeval valis Helsingi Ülikool audoktoriks 20-aastase Greta Thunbergi. Ja selle audoktori tiitli andis välja usuteaduskond, mille professor põhjendas seda, et tegelikult usuteadus kui ka kliimaaktivism tegelevad ühe sellesama inimkonna põhiküsimusega. Et inimene on rumal. Olete te nõus sellega?

Ikka on rumal. Audoktoriks sai ka Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan, nii et mitte ainult noor Rootsi kliimapoliitik. Osa au on ka meil, Tartu Ülikoolil. Eks ta näitab ikka tarkust jälle. Rumalus ja tarkus –  see käib ju koos. Kui sa tunned, et oled natukene rumal, siis tuleb lihtsalt juurde õppida ja teadmisi koguda ja teadmisi tuleb koguda ikkagi nende käest, kes sinust targemad on, mitte ennast ümbritseda veel rumalamate inimestega, kui ise oled.

Käes on kevad ja suveaeg tuli ka. Me saime kella keerata ja suveaeg on alanud. Kas teid kuidagi selline kellakeeramine mõjutab?

Eks ta meid kõiki mõjutab. Ma olen juba üsna vana, ma olen harjunud juba üles ärkama teataval kellaajal. Siis ärkad lihtsalt tund aega varem või tund aega hiljem. Aga see kestab mõnda aega. Aga iseenesest ma arvan, selle kellakeeramise peaks ära lõpetama küll. Seda vajadust otseselt ju tegelikult ei ole.