Nagu ikka, algas asi pooljuhuslikult. Olid need juba koolipoisina Kunstihoone näitustel saadud elamused, teismelisena lävimine peretuttavatest kunstnikega või noore täiskasvanuna peod ERKI-s ehk kunstiinstituudis, aga juba 80-ndate lõpus oli Viigi koju tee leidnud hulk kohalikku kunsti.

"Nimetamata seda veel koguks, vaid sellepärast, et nad lihtsalt kõnetasid ja meeldisid: alates Marko Mäetammest ja DeStudio töödest, lõpetades väga meeldiva isikliku suhteni ka Leonhard Lapiniga, kes oma teekonda just varajases popiperioodis kirjeldas ja kelle töid mul samuti olemas," rääkis Viik.

Marko Mäetamm lisas, et Viiki huvitab just see segment Eesti kunstist, kes tulid 90-ndate alguses, nagu Mall Nukke, Mäetamm ise ja teised samast perioodist.

"Mul ei ole mõtet näiteks Linnarile uusi töid üldse näidatagi, sest teda huvitab just see periood või see peatükk," märkis Mäetamm.

Ehkki osa loeb popkunsti žanri algusajaks juba 1930-ndaid, siis üldiselt käib jutt teostest, mis sündisid pärast 50-ndaid ja tõukuvad tihti tarbimisühiskonna kriitikast. Teadlikum kogumine algas siis, kui piirid läksid 90-ndate algul lahti ja noor teadlane töötas mitmes välisriigis, sealhulgas elas pikalt San Franciscos.

Viik meenutab: "90. aastate alul, olles Ameerikas, ta oli küll juba kallis, /.../ aga ma sain esimese n-ö veekahjustusega Warholi. Ehk siis pool lehma jaksasin ära osta."

Pärast esimese, veekahjustusega, aga siiski maailmakuulsa autori töö omandamist oli hammas verel. Ainuüksi Ameerika superstaari Andy Warholi erineva suuruse, tehnika ja rariteetsusega töid on tal tänaseks 36, alustades kõige kuulsamast ehk Campbelli supipurkide sarjast ja lõpetades Warholi signeeringu ning konkreetse kuupäeva postmargiga kahedollarilisega.

Viigi korter on läbi mitme korruse maast laeni seda rõõmu täis, iga nurk ja pind kaetud kõikvõimalike nii graafiliste kui ka ruumiliste töödega, üks autor tuntum kui teine. Roy Lichtenstein, Tano Festa, Mimmo Rotella, Keith Haring, Takeshi Murakami, Jeff Koons, loetleb Viik korteris "Pealtnägijale" ringkäiku tehes ning viipab ühele ja teisele poole.

Viigil on välja kujunenud galeristide-vahendajate võrk, harvemini osaleb ta oksjonitel, aga kõige enam meeldib talle soetada teoseid otse kunstnikelt. Ehkki Viik on ise arvutifriik, siis digikunsti või NFT-sid tal veel pole. Ajakirjaniku küsimuse peale, kui palju kõlavate nimedega autorite uhked tööd maksma on läinud, vastas Viik: "Ma arvan, et selle soetusväärtuse hinnaks võib öelda praegusel hetkel suurusjärgus miljon eurot."

Viigi kunstikogu püsis peidus, sest aastaid olid tema tööd laiali üle ilma kontorites või galeriides, aga viimasel ajal on ta esemed Eestisse koondanud, kuna tal on nendega plaan. Nimelt asutas ta metseenidest ettevõtjate ja sõprade abil vastava sihtasutuse, mis avab Rotermanni kvartalis muuseumi.

Hobujaama tänava ja nn Stalkeri käigu vahel asuvates ruumides tegutses seni tantsu- ja fitnessiklubi, kuid mai teises pooles alustab seal umbes 2000 ruutmeetril popkunsti eramuuseum Poco.

Suured muuseumid kiratsevad ja moodne kunst pole tingimata publikumagnet, aga Poco initsiatiivgrupp panustab heale asukohale otse turistivoogude teel ning kavandab täismõõdus muuseumi, mille juurde kuulub kõik alates publikuprogrammist kuni poeni, rääkis kuraator Aleksander Metsamärt.

"Võib-olla Eesti kontekstis ta tundub tõesti natukene hullumeelne, aga kui nüüd mõelda regionaalselt, et tegelikult Põhjamaade piirkonnas ei ole mitte ühtegi popile keskendunud muuseumit, lähim on Berliinis," nentis kuraator.

Asjaosalised rõhutavad, et maailmanimede kõrval saavad muuseumis koha ka kodumaised autorid ja muu hulgas telliti avamiseks neli uudisteost, neist üks Marko Mäetammelt.

Muuseumipidajaks hakkamine on seda üllatavam, et Eesti avalikkuses on märkamata jäänud ka Viigi teine hiljutine karjääripööre. Nimelt on eestlane eelmisest sügisest üks NATO peasekretäri nõustajatest tärkava tehnoloogia valdkonnas ehk Viik sukeldus otsapidi militaar- ja spioonimaailma.

"Olgu selleks satelliitluure või olgu muu sensoorne jälitustegevus või analüütika, suurandmete parem töötlemine, aga ka asjad, mis tunduvad natuke nagu kosmosest või kaugemalt kumavad, nagu näiteks kvanttehnoloogiad, mis võivad täiesti ümber sõnastada kogu digiarhitektuuri ja infotehnoloogia arhitektuuri meie maailmas," avas ta oma uue töö sisu.

"Minu roll on olla selles eelkõige kõneluste, vestluste, erinevate allikate vahendaja ja üks nendest inimestest, kes aitab destilleerida välja selle teadmise, mille põhjal oleks võimalik langetada otsuseid, kas tegemist on riskiga, kas tegemist on võimalusega, milline on meie suutlikkus ja kuidas me suudame seda suutlikkust kasvatada."

Värske NATO nõustaja nii annetab kui ka deponeerib töid uude muuseumi ja paratamatult tekib küsimus, kas 58-aastane mees mõtleb sellega ka enda igavikustamisele? Mäetamm möönab, et Viik kirjutab nüüd ennast tugevate popkunsti tähtedega Eesti kunstipilti sisse.

Viik ise sõnas: "Kui see on monument, siis see on pigem võrreldav sellise mutimullahunnikukesega. Et see on nagu seeme. Ma näen pigem seda, et see, mida inimene saab siin kogema, nägema ja mis talle pakutakse, on oluliselt suurem kui see, mis on minu koguga seotud."