Rahvakohtuniku haigestumise tõttu alustame 11. aprillil uuesti kohtumenetlust Tallinna Sadama korruptsiooni asjas. Selles menetluses on kaalul mitme inimese süüküsimus ning miljonite eurode saatus, kuid ka õigussüsteemi usaldusväärsus tervikuna.

4. aprillil katkes tõendite uurimine kohtus rahvakohtunike puudumise tõttu, kuid üles on kerkinud küsimus, kas sarnaste probleemide tekkimist tulevikus väldiks vaid rahvakohtunike kaasamise süsteemi muutmine viisil, millest Harju maakohtu juht Astrid Asi kirjutas ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos. Arvan, et ei.

Võimalus, et kohtumenetlust tuleb taasalustada mõne kohtukoosseisu liikme tagasiastumise tõttu, on vaid üks kohtumenetluste venimise sümptomitest. Pelgalt mõne üksiksümptomi ravimine leevendab küll konkreetsest murest tingitud vaevuseid, kuid ei ravi haigust tervikuna.

Rahvakohtunikest loobudes tuleb vaieldamatult kaaluda seda, kas rahvakohtunike asemel peaks keerukates kohtumenetlustes osalema professionaalne mitmeliikmeline kohtukoosseis nagu ringkonnakohtutes. Siiski pole mitte ühegi kohtuniku haigestumine, karjäärimuutus või mõni muu tagasiastumisega lõppev situatsioon välistatud ning haigussümptom on tagasi. Seega ei pruugi vaid rahvakohtunikest loobumine edaspidi Tallinna Sadama kriminaalasja sarnaseid olukordi vältida.

Seetõttu on kohane küsida: kas praegune kriminaalmenetlus vääriks põhjalikumat reformi? Kuigi juba sel poolaastal on jõustumas seadusemuudatusi, mis kohtumenetlust kiirendavad, pole tegemist mahuka menetlusreformiga. Samuti ei vähenda muudatused menetluste tõrkeriske.

Tarbetud kordused tõendite esitamisel

Tallinna Sadama kaasus tekitab muuhulgas küsimuse, kas tõesti on vajalik, et sama eesistuja juhtimisel ja uue rahvakohtuniku lisandumisel peame tõendite esitamist alustama täiesti otsast peale? See võib tähendada iga juba esitatud tõendi uuesti avaldamist ja kohtule üle andmist.

Jah, ei ole välistatud, et prokurör ja kaitsjad lepivad omavahel kokku ning kõik seni esitatud tõendid loetakse avaldatuks. Samal ajal pole välistatud seegi, et sellist kokkulepet ei saavutata.

Jah, on võimalik seegi, et kohtuistungil ei ole vaja korrata tunnistajate küsitlemist, kuid kas see on reegel? Ei. Nii mina kui ka mu kolleegid on kogenud olukordi, kus juba küsitletud tunnistajat küsitletakse kohtus täpselt samade asjaolude kohta rohkem kui üks kord. Seda on juhtunud isegi siis, kui menetluslikke vigu varasemate ristküsitluste juures tuvastatud pole. Selliste kordusküsitluste korraldamine pole ratsionaalne.

Miks sobib kõrgemates kohtutes tõendeid uurida salvestise või kirjaliku protokolli vahendusel, kuid esimese astme kohtus kas päris või peaaegu samas kohtukoosseisus mitte? Seadus sellele küsimusele vastust ei anna, kuid tarbetute korduste vältimine kohtus säästaks riigi ressursse ja tagaks võimaluse kiirema lahendini jõuda.

Paindlikkus tehniliste lahenduste abil

Praktilisest küljest võiksid kohtud kaaluda videokorduste võimaldamist kohtukoosseisule. Seetõttu võiks kaaluda, kas kohtusaalid varustada lisaks helisalvestustehnikale ka videosalvestustehnoloogiaga. Nii tekib kohtule võimalus korduvalt taas vaadata ja kuulata tunnistajate ütluseid. Iseäranis kasulik oleks see neis erandlikes olukordades, mil kohtumenetlus tuleb taaskäivitada.

Selle sammuga võidaksime ajas ja võiksime seeläbi ka kvaliteetsemate otsusteni jõuda. Näiteks võimaldaksid videosalvestised kohtunikel ütlusi andnud tunnistaja kehakeelt põhjalikumalt analüüsida ja sellele vajadusel otsuses viidata.

Tallinna Sadama kriminaalmenetlust on venitanud koroonapandeemia põhjustatud seisakud. Menetluse tempot on pidurdanud olukorrad, kus kohtuistungi läbiviimine olnuks võimalik küll videoülekande teel, aga istung on siiski mõnede menetlusosaliste soovimatuse tõttu seda aktsepteerida, ära jäänud.

Selged hoovad istungite juhtimisel

Võiks siiski küsida, kas kohtul võiksid olla vabamad käed määramaks, millisel viisil menetlusosaline istungist osa võtma peab? Kohtul peaks olema võimalik ka kõrvaltvaatajana hinnata, kas menetluspoole vastuväide on tõesti asjakohane või mitte. Kehtiv seadus seda ei luba.

Seega on praeguste reeglite tingimustes maakohtute võimekus menetlustõrkeid vältida tugevalt pärsitud. Näiteks Tallinna Sadama menetluse kontekstis ei saa uus kohtunike koosseis otsustada, kas ja milliste tõendite korduvat uurimist kohtunikud vältimatult vajalikuks peavad.

Kui menetluspooled tõendite avaldamise osas kokkuleppeid ei saavuta, jääb kohtu ülesandeks nõustuda tõendite esitamisega viisil, mida menetluspooled asjakohaseks peavad. Kui aga kohus menetluspoole valitud teed õigeks ei pea ning näeb, et konkreetset tõendit võiks avalikul istungil esitleda hoopis ratsionaalsemalt? Või veel enam: kui tõendit esitletakse samas kohtuastmes, samale kohtukoosseisule korduvalt?

Ei näi mõistlik, et kohtul puudub võimalus aktiivselt kaasa rääkida selles, mil moel tõendit esitada või veel enam, otsustada tõend vastu võtta olukorras, kus kohtule endale on tõendi sisu juba hoomatav. Miks ei võiks kohtul olla võimalus kinnitada pooltele, et tõendi sisu on kohtule arusaadav ilma seda kohtuliku uurimise käigus pikemalt kommenteerimata ning et pooled võivad tõendile viidata juba vaidluste käigus?

Kehtivate reeglite järgi toimuv võistlev kohtumenetlus on võrreldav piltmõistatuse kokkupanemisega. Anname prokuröridena kohtule tükk tüki haaval üle keerukat ja kirjut pilti. Seejuures järgides reeglit, et ühtegi pildikildu kohtule üle andes ei tohi me enne kohtumenetluse lõppfaasi kirjeldada seda, millise osa suuremast pildist moodustab see tükk koos teiste, veel kohtule üle andmata kildudega. Kas tõendi vastuvõtmise ja avaldamisviisi osas otsuseni jõudmist ei lihtsustaks see, kui menetlusreeglid eelnevas paindlikumad oleks?

Need on vaid mõned mõtted võistleva kohtumenetluste kiirendamisest. Ei saa jätta märkimata sedagi, et üldpildis on kriminaalmenetlused, sh kohtumenetlused juba niigi suhteliselt kiired.

Siiski näitavad Tallinna Sadama kriminaalasjaga sarnased menetlused, et oma võimete lage me veel saavutanud pole ja arenguruumi on mitmetes võistleva kohtumenetluse nüanssides. Vältides menetlusreeglitega keerukate asjade venimist võidame ka lihtsamate asjade lahendamise kiiruses. Seetõttu on tervitatav diskussiooni jätkumine selle üle, mil moel kriminaalmenetlusi veel tõhustada saaksime.