Eestis tekkinud radioaktiivseid jäätmeid käideldakse ning vaheladustatakse ajutiselt Paldiskis. Samas kohas asuvad ka Nõukogude ajal tegutsenud tuumaallveelaevnike õppekeskuse kaks tuumareaktori sektsiooni, mis on kaetud betooniga.

Praegu on nii lõplikku hoidlasse paigutamist ootavate jäätmete ning reaktorsektsioonide ohutus tagatud tänu pidevale jälgimisele, kuid see on vaid ajutine lahendus. Uuringud näitavad, et reaktorsektsioonide ohutuses võib sellise lahendusega kindel olla kuni aastani 2040. Pärast seda võib halbade asjaolude kokkulangemisel sattuda reaktorsektsioonidesse jäänud radioaktiivselt saastunud vesi keskkonda.

Iga riigi kohustus on tagada, et radioaktiivsed jäätmed ei kujutaks ohtu keskkonnale ega inimesele. Praegune lahendus Eestis on ajutine, sest vaheladustuspaika pannakse jäätmed ainult hoiule ning ohutuse kaalutlustel ei ole see väga pikaajaliselt mõistlik tegevus. Seega on väga oluline edasi liikuda lõppladustuspaiga rajamisega.

Kell Paldiskis tiksub

Paldiskis vaheladustatud radioaktiivsed jäätmed pärinevad enamjaolt allveelaevnike õppekeskusest. 1995. aastal, kui kasutatud tuumkütus oli reaktoritest välja võetud ja Venemaale viidud, võttis Eesti objekti Venemaa Föderatsioonilt üle koos kohustusega kogu ala korrastada.

Endised omanikud pakkusid küll välja, et nad võivad ka ala ise korrastada, kuid selleks oleks pidanud nad Pakri poolsaarele jääma 1999. aastani. Otse loomulikult taoline lahendus kõne alla ei tulnud ning seega sai Eesti pärandina praeguse objekti.

Eesti riik ongi praeguseni tegelenud territooriumi korrastamisega: lammutatud on tarbetuid hooneid, radioaktiivsed jäätmed on nõuetekohaselt käideldud ning ootavad lõplikku konteinerisse pakendatult ladustamist. Samuti on tehtud tööd reaktorisektsioonide ohutuse tagamiseks.

Radioaktiivseid jäätmeid tekib juurde ka tänapäeval ja seda peamiselt meditsiinis, tööstuses ja teadusasutustes. Samuti tuvastatakse radioaktiivseid jäätmeid ka vanametalli kokkuostudes. Taolisi jäätmeid tekib Eestis aastas umbes viie kuupmeetri jagu.

Seega on praegu kõik radioaktiivsed jäätmed nõuetekohaselt käideldud ning tänu reaktorisektsioonide pidevale jälgimisele on nende ohutus tagatud, kuid teadmisega, et see on vaid ajutine lahendus. Õnneks me teame, mida on vaja teha, et tagada kõigi nende jäätmete pikaajaline ohutus.

Aastale 2040 mõeldes võib tunduda, et aega veel planeerimiseks on, kuid kogu lõppladustuspaiga rajamise tegevus ei piirdu pelgalt projekti kirjutamise ja ehitamisega. Nimelt saadavad lõppladustuspaiga rajamist põhjalikud keskkonnamõju ja kiirgusohutuse hinnangud, mille aluseks on omakorda laiapõhjalised uuringud. Juba lõppladustuspaiga planeerimisel peame mõtlema selle tulevasele sulgemisele ning kuidas suletud objekti seisukorda jälgida. Seega tuleb tegutseda juba nüüd.

Mis saab pärast 2040. aastat?

Reaktorsektsioonide ohutus ning praeguse ajutise lahenduse kasutamine on kaks olulist mõtet, miks lõppladustuspaiga valmimise tähtaeg on paika seatud. Pärast seda peame arvestama lisakuludega, et kindlustada olemasoleva vaheladustuspaiga ja seda ümbritseva hoone ohutus samal ajal, kui vajadus lõppladustuspaigaks kuhugi ei kao.

Lõppladustuspaiga ehitamine on möödapääsmatu, küsimus on vaid ajakulus ning rahas – mida kauem lõppladustuspaiga rajamist edasi lükata, seda kallimaks see läheb. Võrreldes 2015. aastaga on projekti kogukulud suurenenud ligi 48 protsendi võrra ja hiljutise kuluhinnangu põhjal on suure tõenäosusega projekti kogukuluks 154 miljonit eurot. Jutt ei käi ainult lõppladustuspaiga rajamisest, vaid arvestada tuleb ka võimalike keskkonnakahjudega radioaktiivse vee sattumisel põhjavette, sest reaktorisektsioonide all puudub vett pidav ohutusbarjäär.

Keskkonnaministeeriumi koordineerimisel on käimas 9,6 miljoni euro suurune Euroopa Liidu projekt, mille üheks eesmärgiks on leida lõppladustuspaigale Lääne-Harju valla piirides sobivaim asukoht ning aasta lõpus see ka selgub. Pärast seda tuleb välja valitud asukohta veel täpsemalt uurida, et olla sada protsenti kindel selle sobivuses lõppladustuspaiga asukohaks. See aga eeldab juba riigipoolset rahastust.

Need kaks etappi on paar paljudest, mille täitmise poole sammhaaval, aga järjekindlalt liikuma peame. Seni oleme Paldiskis tegutsenud Euroopa Liidu toel. Nüüd tuleb riigil leida vajalik raha, et olulised eeltööd enne lõppladustuspaiga rajamist tehtud saaksid.

Just pika plaani olemasolu ning selle jälgimisega suudame tagada Eesti radioaktiivsete jäätmete ohutuse järgnevateks aastasadadeks. Oleme eelmise riigikorra "pärandit" seni eeskujulikult majandanud ning peame samaviisi jätkama ka tulevikus.