Hvostov nentis, et tal on raske öelda, kes on nn hea venelane. "See selgub siis, kui Venemaal on režiimimuutus jõudnud sinna, et Venemaa on sisemises kataklüsmis. Mina neid Venemaalt emigreerunud tegelasi, kes on Putini oponendid, ei kiirusta usaldama, sest see ei tähenda, et nad poleks suurvene šovinistid," arutles Hvostov.

"Nii juhtus näiteks Aleksandr Solženitsõniga, kes kirjutas "Gulagi arhipelaagi" Elva kandis osaliselt, ja tundus, et ta mõistab eestlasi, 1990ndatel tegi tema võõrustaja Heli Susi talle ettepaneku, et ta paluks eestlastelt vabandust kõigi venelaste nimel, aga Solženitsõn järsult keeldus," rääkis Hvostov.

Hvostov märkis, et Mihhail Šiškin oma intervjuu lõpuosas ütles, et Vene kultuur on territooriumi vang, aga tema ütleks, et Vene rahvas on ise selle maa-ala vang.

"Kus on Venemaa piirid? Keegi ei oska öelda. Üks äärmus on see, et Venemaa peaks olema Moskva suurvürstiriigi piirides ja teine ütleb, et piir on seal, kuhu viib vene tank piiriposti. Mis selle maa-alaga teha? Midagi mõistlikku nad ei teha ei oska," rääkis Hvostov.

Vene ühiskonnale sisendatakse, et löök Ukrainale oli preventiivne. "Vallutussõda Ukrainasse muutub kaitsesõjaks ja Vene rahvas usub seda," sõnas Hvostov.

Hvostov leidis, et sõja võitmine polegi Putinile nii oluline võimul püsimiseks, sest 21. sajandil on inimesi võimalik mõjutada propaganda trikkidega ja võit on võimalik ümber sõnastada. "Ka kaotatud sõdadest Vene psüühe leiab kangelaslikke momente. Ukraina sõja juurde räägivad nad ka kangelaslugusid," ütles Hvostov.