Eelmisel neljapäeval helistas mulle Eesti rahvusringhäälingu ajakirjanik Madis Hindre, kes tegi lugu kultuuriministeeriumi kiireloomuliste taotluste komisjoni otsustest ja soovis minuga teha samal päeval intervjuu. Olen küll puhkuse lainel, aga kuna juhtisin aastaid seda komisjoni, siis loomulikult olin nõus. Saabus ka e-kiri, kus olid ajakirjanikule huvi pakkuvad teemad välja toodud.

Kui järgmise päeva peale lõunaks oodatud intervjuud ei olnud ikka toimunud, siis tundsin huvi, et millal siis? Selgus, et lugu on juba koos minu intervjuuta ja see ilmub esmaspäeval. Küll aga võiksin tulla Vikerraadio saatesse "Uudis+". Lugu ilmus laupäeval ja kuna minu jaoks oli seal mitmeid lahti kirjutamata kohti, siis lisan nüüd oma kommentaarid. Ehk on abiks neile, kes soovivad teemasse süveneda.

Ideaalmaailmas võib soovida, et kõik on euro täpsusega planeeritud ja elu toimub riigieelarve koostamise rütmis. Meeldib või mitte, aga elu toob ootamatusi, mis nõuavad kiiret reageerimist ja paindlikkust.

Väga suurt osa eelarvest saab pikemalt ette planeerida, kuid nagu ettevõtte või pere eelarvet planeerides, on mõistlik ministeeriumi eelarves väike osa jätta reservi. Kultuuriministeeriumi eelarves on see alla ühe protsendi. Seda siis jagabki kiireloomuliste taotluste komisjon ehk reservi komisjon - see oli ministeeriumi siseselt ka käibel ja annab komisjoni eesmärgi ning töö sisu isegi täpsemalt edasi.

Mida otsustatakse?

Mida siis otsustatakse kiireloomuliste taotluste komisjonis? Need otsused saab jagada kolmeks.

Esiteks projektide rahastamine, mida ei olnud võimalik ette näha kultuuriministeeriumi haldusala eelarve koostamisel. Otsustatakse nii sisu kui ka eraldatava summa üle. Mõned näited: SA Jõulumäe Tervisespordikeskusel avanes eelmisel aastal ootamatu võimalus taotleda Euroopa Liidu regionaalarengu fondist 1,5 miljon eurot toetust liivahalli rajamiseks. Projektis osalemiseks oli vajalik omafinantseering, mis oli ajakriitiline, kuna projekt pidi valmis saama 2023. aasta lõpuks. Valik oli jah või ei.

Veel näide europrojektist. Narva muuseum on edukalt EL-i vahendite toel ellu viinud kindluse uuendamist ja uue ekspositsiooni rajanud. Sellistes projektides tuleb ikka teha muudatusi, nii ka Narvas. Muudatused kooskõlastati toetuse andjaga, kuid hiljem otsustas toetuse andja Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK), et osa muudatusi ei ole siiski abikõlbulik ja osa toetust jäi välja maksmata (kõne all on sajad tuhanded eurod).

SA Narva Muuseum ei leppinud otsusega ja andis RTK kohtusse. Esimeses astmes Narva Muuseum võitis, kuid vaidlus läheb veel edasi. Ministeerium ei saa jätta oma muuseumi üksi ja lasta pankrotti. Seepärast oli 300 000 euro eraldamine likviidsuse tagamiseks igati vajalik.

Kas keegi nägi ette Ukraina sõda ja selle mõju meile? Ja kas siia tulnud ukraina lastel võiks olla võimalus lugeda ukrainakeelset Tähekest? WTA turniiri tennises pakuti aasta sees – võta või jäta? Riigi osa ei olnud kindlasti kõige suurem, kuid maailmas ühe kõige jälgitavama spordiala turniir ajal kui meil oli maailma teravas tipus lausa kaks tennisisti. Sellist võimalust ei pruugi meie eluajal enam tulla.

Nii saab iga otsust avada ja selgitada, sest otsuste taga on põhjalik eeltöö ja komisjoni ette tulevad ettepanekud, mis on selle sõela läbinud. Seepärast ka konsensuslikud otsused, kuid see ei tähenda, et ei oleks toimunud arutelusid. Neid toimus, ka kirglikke.

Teiseks projektid, mis on eelarve koostamise protsessis saanud sisulise heakskiidu, kuid eelarve või mõned tegevused vajavad täpsustamist. Nende puhul ei ole mõistlik eelarvesse planeerida eraldavat summat, kui ei ole kindlust, et projekt ka sellises mahus töösse läheb.

Mõned näited. Rahvusraamatukogu oli aastaid ette valmistanud e-raamatute laenutusplatvormi, mis oleks kättesaadav võimalikult laialdaselt ja kasutajatele mugav. Nüüd on see olemas, aga üks hange oli varem näiteks ebaõnnestunud.

E-raamatuid tasub platvormile osta siis, kui platvorm valmis. Kui raha eraldada liiga vara, siis võib see jääda kasutamata. Ja see on kahekordselt kahjulik: keegi teine oleks saanud seda raha kasutada vajalikuks tegevuseks ning kui raha jääb kasutamata, siis tuleb rida eelarvetehnilisi tegevusi ehk halduskoormus, mida on mõistlik ise mitte juurde tekitada.

Sama kehtib muuseumikaardi käivitamise kohta. Aastaid teemaks olnud ja konkreetsemaks muutus viimasel paaril aastal. Eraldatud toetus, kokku pea 400 000 eurot, on märkimisväärne, kuid vähemalt esimeste kuude pealt saab öelda, et õige otsus ja toeks meie muuseumidele.

On analoogseid väiksemaid toetusi. Rudolf Tobiase 150. sünniaastapäev ei olnud üllatus, küll aga ei olnud eelmisel sügisel veel selge vajaliku summa suurus. Või Euroopa Muuseumide Aastaauhindade suurüritust (EMYA) pakuti ERM-ile 2021.a. sügisel, sündmus ise leidis aset 2022. aasta mais, kuid toetuse suurus sõltus teiste rahastajate panustest ning nii otsustati lõplik toetussumma 2022. aasta alguses. Nii saab seda rida jätkata.

Kolmandaks poliitilise tasandi otsused, kus valik on tehtud ja eraldatud ka täiendav raha. Vaadeldavas perioodis on selle rahaline maht kõige suurem, kuna sisaldab investeeringuid, näiteks jalgpallihallide puhul juba üheksa miljoni euro mahus.

Need olid 2021. aastal tehtud otsused, aga projektid jäid kriiside tõttu venima ja läksid kallimaks. Taotlejatega täpsustati üle valmisolek projektiga edasi minna, komisjon vaatas üle taotlused, sh kas eelarve ja planeeritud tegevused on realistlikud ja sisulised. Kuid komisjon ei hakanud arutama ja ümber otsustama, et näiteks Viimsi asemel võiks jalgpallihalli rajada hoopis Keilasse. Või et teeks hoopis jäähalli.

Selle aasta veebruaris vaatas komisjon läbi ka taotlused objektide osas, mille puhul oli poliitilisel tasandil valik tehtud. Samal põhimõttel nagu jalgpallihallide puhul: komisjon ei hinnanud, kas Tõrva asemel võiks kino arendada Vändras või Käina asemel võiks kultuurikeskust korrastada Orissaares. Komisjon vaatas üle eesmärgi, tegevused ja eelarve. Sisuline valik oli varem tehtud.

Eelmisel aastal, pärast põhjalikku selgitamist, eraldas valitsus miljon eurot kultuuriministeeriumi haldusala asutustele kompenseerimaks energiakulude kasvu. Lisandus kultuuriministeeriumi reservist 350 000 eurot. Komisjon arutas läbi ja kinnitas jaotuspõhimõtted.

Popkunstimuuseumist

Linnar Viigi popkunsti muuseumist PoCo ka, kuid alustan kaugemalt.

Ei ole möödunud vist ühtegi valimist ega mõne suurema valdkondliku arengustrateegia arutelu, kus ei ole teemaks eraraha kaasamine kultuuri- ja spordiväljale. Astumaks sammu kaugemale ja tuua erinevad mõttekillud kokku tervikvaateks valmis eelmise aasta lõpus kultuuriministeeriumis lühianalüüs eraraha kaasamise võimalustest, mis sisaldas soovitusi erinevateks tegevusteks. Spekter oli lai; tunnustusüritused ja kogemuste jagamised, süsteemne koordinatsioon ja nügimine kultuuriväljal, maksusoodustused, mugavad tehnoloogilised lahendused suurendamaks eraisikute väikeannetuste panust jne.

Ettevõtjad tõid ka välja, et annetuse tegemisel on nende jaoks oluline riigi panus. Kas riik ise ka konkreetset tegevust väärtustab ja eraldab toetust või loodab ainult ettevõtjatele? Ehk riigi panus annab kindluse, et see on oluline ja läbi mõeldud projekt või tegevus. Oluline on sõnumiselgus, et milleks raha küsitakse. Lihtsalt raha eraldamine kultuuri toetamiseks ei kõneta. Eriti kui puudub endal varasem side või kogemus, seda just IKT-sektoris.

See on teooria ja võib irooniliselt öelda, et tore on analüüsida, aga tegutseda on vaja. Popkunstimuuseumi PoCo loomine on hea näide, kus teooria läheb üle praktikaks. Oma pea kümneaastase kogemuse pealt ministeeriumis ei tule mulle meelde näidet, kui mõni olemasolev või loodav kultuuriasutus oleks tulnud ja tutvustanud analoogset projekti. Julgen väita, et loodud muuseum rikastab nii meie kunsti- kui muuseumivälja, kuid on eeskätt väga hea näide eraraha kaasamisest kultuuriväljal.

Projekti, mille eelarvest pea 700 000 eurot tuleb eratoetustest, millel on läbimõeldud tegevuskava ja eelarves ka tulude pool ning millesse riik omalt poolt panustab ühekordselt eelarvest alla 20 protsendi, ei käivitata just sageli. Kui leebelt öelda. Tavaliselt on rahastamismudelid heal juhul vastupidise panusega ja muudest tuludest ei ole kombeks rääkida.

Loomulikult on 100 000 eurot suur raha ja sellised otsused ei tule kergelt. Küll aga sooviksin elada riigis, kus avalikus sektoris julgetakse teha otsuseid ja otsida lahendusi. Ja aeg-ajalt tuletataks meelde 1990. aastat mantrat, et oluline on pakkuda õnge mitte kala.

Jagades 100 000 eurot pea 200 tegutseva muuseumi vahel saaks igaüks 500 eurot. Mitmetele abiks, kuid kuni järgmise 500 euro jagamiseni. Proovin mõista ja saan aru huvikaitseorganisatsiooni juhi ehk lobisti Kadi-Ell Tähiste tegevusest. Tema roll ongi seista nende eest, keda ta esindab.

Kuna PoCo on uus tulija, siis võib olla ka hirm, et tuleb uus tegija, kes võtab endale tähelepanu, külastajaid ja raha. Mõistlik konkurents viib edasi, kuid tasuks suunata energia koostööle ja hinnata laiemat mõju. Võimalik, et mõnegi inimese jaoks on Viigi popkunstimuuseum esimene muuseum, mida Eestis külastab, ja kui oled ühes muuseumis käinud kasvab tõenäosus, et külastad ka teisi muuseume.

Iga otsus võib kaasa tuua erinevaid arvamusi

Ma ei ole nõus nendega, kes ütlevad, et kiireloomuliste taotluste komisjoni (reservi) eesmärk ja kriteeriumid vajavad kardinaalset muutust. Ootamatused ongi selle pärast ootamatused, et neid ei ole võimalik ette näha. Ajakriitilisus ja see, mis juhtub, kui rahastusotsust ei tule, on peamised kriteeriumid.

Küll saab korda täpsustada ja peamised suunad said sel kevadel ministeeriumi juhtkonnas läbi arutatud. Sealhulgas seegi, kuidas käidelda projekte, mis on saanud sisulise heakskiidu, kuid detailine hindamine tuleb veel läbi viia.

Iga otsus – eriti kui jagatakse raha – võib kaasa tuua erinevaid arvamusi ja lihtne on libiseda "ei!"-poliitikasse ning olla paindumatu. See on ametniku jaoks lihtsam, kuid sisuline kahju on kordades suurem kui julgus teha valikuid ja otsustada.