Kelle toel korraldada Tallinnas WTA tenniseturniiri või aidata kunstigalerii välismaa messile? Kuhu pöörduda, kui suusarada vajab prožektoreid või  hoiuraamatukogul läks katki oluline aparaat? Kes otsustab, kas toetada ühepuulootsiku ühingut, ukrainakeelset Tähekest või popkunstimuuseumi PoCo?

Kultuuriministeeriumist saadud dokumendid näitavad, et tarvilik otsus sünnib kiireloomuliste taotluste komisjonis. Pelk statistika lubab küsijal olla lootusrikas. Alates 2021. aasta veebruarist on komisjon teinud 148 otsust, millest äraütlevaid on olnud kõigest 23. Üle saja taotluse rahuldati täielikult.

Selle aja jooksul on komisjon otsustanud kokku 18,5 miljoni euro üle. Ka siis, kui raha aastate peale ära jagada, on seda rohkem kui enamikes kultuuriministeeriumi taotlusvoorudes. Ehk neil, kes toetust vajavad, tasuks pöörduda just nimetatud komisjoni poole.

Siiski pole asi nii lihtne. "See komisjon on ikkagi mõeldud väga erakorraliste kiireloomuliste küsimuste lahendamiseks," rõhutab endine kultuuriminister, varem ministeeriumi asekantslerina komisjoni töös osalenud Piret Hartman.

Sama kinnitab kultuuriministeeriumi spordi asekantsler, täna ajutiselt kantsleritoolil istuv Tarvi Pürn. "See komisjon menetlebki neid taotlusi, mis on tekkinud suhteliselt ootamatult. Mida pole olnud võimalik eelarvesse planeerida," räägib Pürn.

Ka Pürn on tähtsa komisjoni liige, nagu kõik asekantslerid, personali- ja õigusosakonna ning finantsosakonna esindajad. Komisjoni juhib ministeeriumi kantsler.

Ootamatud ja erakorralised lambid

Pürn ise toob näiteks 220 000 euro eraldamise Eesti Korvpalliliidule. Selle eest saavad meie koondislased olümpiamängude eelkvalifikatsiooni koduväljakul pidada. Augustikuisele korvpallipeole oodatakse veel Tšehhi, Põhja-Makedoonia ja Iisraeli pallimehi.

30 000 euroga aidati erakorraliselt SA Kultuurilehte, kelle lepingupartner ähvardas paberihinna tõusu tõttu trükipressi seisma panna. Ning läinud aastal, kui TTÜ avastas, et lauluväljaku tuletorn laguneb, pani ministeeriumi 180 000-eurone rahasüst käima kiired renoveerimistööd.

Varem andis kiireloomuliste taotluste komisjonis tooni koroonaviirus. Kriisis hätta sattunud Tallinna maraton sai 135 000 eurot, Ironmani triatlon 280 000 eurot. Hinnatõusuga pihta saanud Veneetsia Kunstibiennaalil osalejaid toetati 20 000 euroga. "Asukoha eripärade tõttu tuleb arvestada teoste ja materjalide veetranspordi kuludega, mis on samuti planeeritust oluliselt suuremat," lisas komisjon selgituses.

Taoliste näidete kõrvale mahub ka teistsuguseid. "Osade taotluste puhul see erakorralisus ei paista kohe silma," tõdeb Hartman.

Nii näiteks ilmneb komisjoni protokollidest, et Haanja puhke- ja spordikeskuses saab korraldada kõrgetasemelisi laskesuusavõistlusi. Küll aga ei tule sealt välja, miks vajasid nad eriti kiiresti 66 000 eurot LED-prožektorite ostmiseks.

Sama vähe on selgitatud Jõulumäe tervisespordikeskusele antud 600 000 euro kiireloomulisust. Mainitakse küll, et liivaväljakuga spordimaja rajamine "aitab suurendada elanikkonna eri segmentide ning erinevate vanuserühmade osalust spordis ja liikumisharrastuses, edendada sotsiaalset kaasatust ja tervislikke eluviise."

Rudolf Tobiase 14 000-eurone sünniaastapäeva kontsert Saksamaal aitas olulist sündmust väärikalt tähistada, kuid vaevalt tuli helilooja 150. tähtpäev kellelegi üllatusena.

Pürn: kõik võivad taotluse esitada

"See praktika ei ole olnud ühtlane ja tegelikult ei ole päris selge, et mida siin toetatakse," räägib Kunstiasutuste liidu tegevjuht Kadi-Ell Tähiste.

Tähiste toob näiteks möödunud aastal toimunud Tallinna Graafikatriennaali. Selle korraldajate 10 000-eurose taotluse lükkas komisjon tagasi, märkides, et ehkki festivalide toetamisega on meil tõesti puudujääke, ei saa probleemi lahendada erakorraliste üksikotsustega.

"Samas vaadates viimaste aastate protokolle, näeme, et toetatud on päris paljusid festivale, näiteks etenduskunstide, filmi või muusika valdkonnas," ütleb Tähiste.

Äraütlemised on komisjonis siiski harvad. Ja üldiselt tehakse need koos soovitusega taotlust kõpitseda ja teinekord tagasi tulla. Omaette küsimus on, kuidas oma asi komisjoni lauale saada.

"Projektitoetuse vorm on meil koduleheküljel kogu aeg avatult olemas. Selle saab ära täita ja saata. Ministeeriumilt saab toetust küsida igal ajal," julgustab Pürn.

Ja kui taotlus on saadetud, siis asekantsleri kinnitusel seda ka arutatakse. Samas viitab ta, et osa huvilisi võtab oma taotluse tagasi enne, kui need komisjoni ette viiakse. Esimese indikatsiooni, kas taotlusest võib asja saada, annavad ametnikud juba varem.

"Kui majas vastav valdkond näeb, et siin võiks olla potentsiaal seda erakorraliselt lahendada, siis palutakse organisatsioonidel või inimestel see taotlus teha," selgitab Hartman.

Seda nii-öelda maja filtrit on üsna keeruline kirjeldada. Ühelt poolt mängivad seal rolli sisunõunikud, osakonnajuhatajad ja asekantslerid, teisalt on oluline ministri arvamus. Nii näiteks ei mäleta Hartman ühtegi korda, kui minister oleks mõne komisjoni templiga projekti toetuseta jätnud.

"Tegemist on ikkagi ühise meeskonnaga," räägib Hartman. "Ka see, et teemad jõuavad erakorralistesse, on eelnevalt läbi arutatud, et kas see on üldse mõistlik lahendus või mitte."

Eriarvamusi ei olnud

Tähiste toob näiteks komisjoni hiljutise otsuse toetada 100 000 euroga Linnar Viigi kunstimuuseumi PoCo avamist. Otsuse juures olnud inimesed on hiljem põhjendanud, et PoCo vajas stardikapitali, kuid lubas kõik edaspidised kulud enda kanda võtta.

"Siin on päris palju segadust ja läbipaistmatust, mistõttu ebaõigluse tunne on ka küllalt kerge tekkima," räägib Tähiste, kelle sõnul on ministeeriumilt varem korduvalt uuritud, kas see uute galeriide avamist toetab.

"Ja enamasti oli vastus, et sellist võimalust paraku ei ole, taotlusvoorust üldse rääkimata. Et seda tüüpi toetusi ei jagata," meenutab Tähiste.

Ministeeriumisisesed arutelud on seda olulisemad, et nii-öelda ametliku koosoleku ajaks on suuremad küsimused lahendatud. Enam kui kahe aasta jooksul kogunenud protokollid kinnitavad kui ühest suust, et kõik kohal viibinud ametnikud olid väljapakutud lahendustega nõus. "Otsused võeti vastu konsensuslikult, eriarvamusi ei olnud," seisab protokollides. Pürn möönab, et see võib tunduda üllatav.

"Aga oma praktikast julgen ma öelda, et kui kunstide valdkonnast tuleb mõni taotlus, siis sisupõhjenduses ma siiski usaldan selle valdkonna eksperte," räägib Pürn. "Kui nemad ütlevad, et see on valdkonna jaoks hästi oluline, siis ma tõepoolest ei sea seda kahtluse alla ja olengi nõus."

Piret Hartman aga meenutab, et ehkki komisjoni otsused tehti konsensuslikult, eelnesid neile tõsised arutelud. "Need arutelud ei ole protokollitud," selgitab Hartman. "Kas seda peaks tegema või ei, eks see on tänase ministeeriumi küsimus, aga arutelud nendel komisjoni koosolekutel olid väga põhjalikud ja tihti ka kirglikud."

Kõige kallim koosolek

Lakoonilised protokollid ei anna ilmselt täit pilti, mis täpselt toimus selle aasta 15. veebruari koosolekul. Avalikkuses on ehk enim räägitud 25 000 eurost, mille ministeerium lubas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumile. Selle tilkuv katus oli juba kuulsaks saanud.

Siiski annavad dokumendid aimu, et tegu polnud päris tavalise koosolekuga. Nimelt otsustati tol päeval kokku enam kui 11 miljoni euro üle. Suuremad summad, enam kui üheksa miljonit eurot, suunati Paide, Saaremaa, Rakvere, Viimsi ja Pärnu jalgpallihallidesse.

Tarvi Pürn meenutab, et jalgpallihallide rajamine otsustati juba 2021. aastal, kuid kriisi tõttu jäid projektid venima. Kuna investeeringuotsuse pidanuks realiseerima kahe aasta jooksul, tuli nüüd teha uued otsused. Niisiis esitasid omavalitsused ka uued taotlused ja kõige lihtsam oli neid menetleda just kiireloomuliste taotluste komisjonis. Kusjuures tarvilik jalgpallihallide eelarverida oli ministeeriumil olemas.

Päris ühesugused toonased ja tänavused otsused siiski ei olnud. Nimelt leiti nii Saaremaa kui Paide hallide tarbeks miljon eurot juurde. Seda küll mitte spordiga seotud realt, vaid "Kultuuri valdkondadeülese tugi- ja arendustegevuse" programmist.

Kuid EKKM-i katus ning jalgpallihallid ei jäänud tol päeval ainsateks taristuinvesteeringuteks. 50 000 euro eest lubati parandada Võrus asuva Lasva rahvamaja katus, 75 000 eurot soovitas komisjon anda Elva vallas asuva Konguta rahvamaja renoveerimiseks, 600 000 eurot sai Viljandi huvikooli hoone ning sama palju Hiiumaal asuv Käina kultuurikeskus. Türi vallavalitsusele jagus 300 000 eurot, mille eest lubas vald Väätsa paisjärve saarele kultuuri- ja virgestusala arendada.

Kaks ja pool nädalat hiljem toimusid valimised. Ja veel nädal aega hiljem rääkisid koalitsiooni kokku panevad poliitikud, kuidas pillerkaar on läbi ja nüüd tuleb kärpima hakata. Kui Lasva rahvamaja ähvardanuks katkise katuse tõttu lagunemine, siis teiste investeeringute puhul ei mainita erakorralisust ega kiireloomulisust isegi taotlustes.

Erakordne terviseklubi terviseraja ääres

Ka Pürnile ei meenu, mis oli neis otsustes kiireloomulist. Ta pakub, et midagi tõenäoliselt ikkagi oli. "Mina ütleks, et see erakorralisus või ootamatus või selline moment peab seal ikkagi olema, et tal polnud võimalik tavapärases eelarve koostamise protsessis olla. See ikkagi peaks seal mingil kujul olema," usub asekantsler.

Samas märgib ta Väätsa virgestusala näitel, et erakorralisuse või kiiruse kõrval on oluline ka taotluse sisu. "Igasuguse liikuvust edendava investeeringu osas meie kindlasti täna vaatame pigem positiivselt ja ütleme, et need otsused ongi põhjendatud," kinnitab Pürn.

Samas lisab ta, et kui kõik omavalitsused hakkaksid oma järvekallaste arendamiseks sadu tuhandeid küsima, ei pruugi ministeeriumi eelarvest piisata.

Omaette paistab silma samal päeval otsustatud 100 000-eurone toetus sihtasutusele Scult. Ettevõtja Ott Pärna asutatud sihtasutus tegutseb kodulehe andmetel spordivabatahtlike liikumisega. Lisaks vabatahtlike värbamisele leiab teenuste nimekirjast ka seminaride ja loengute korraldamise. Soovijatele tullakse appi helitehnika ja telkide rentimisega.

Ministeeriumi toetust taotles sihtasutus Nõmmele terviseraja äärde plaanitava terviseklubi rajamiseks. Pürni sõnul toetati arenduse ettevalmistavat faasi, sest tegu oli üsna unikaalse lähenemisega.

"Et sa teed terviseraja lähedusse sellise keskuse või punkti, kus toimub ka teatud nõustamis- või koolitustegevus, seda me iseenesest peame hästi heaks praktikaks, et kuhu see liikumisharrastuse teenuste pakett võiks jõuda," kiidab Pürn.

Parasjagu kaalub Tallinna linnavalitsus klubi rajamiseks tarviliku detailplaneeringu algatamist. Oma taotluses selgitab arendaja, et Tähetorni tänavale võiks kerkida kolmekorruseline hoone, mille esimesel korrusel on spordivabatahtlike klubiruum, väike kohvik ja spordipood. Teisel korrusel saaks töötada füsioterapeudid, tervisenõustajad, treenerid ja matkakorraldajad. Ning kolmandal korrusel toimetaksid Sculti enda töötajad.

Ka neist dokumentidest ei ilmne, milles seisneb ministeeriumile esitatud taotluse erakorralisus või kiireloomulisus.

Erakorralised olid sotside katuserahad

Taristuinvesteeringute ümber tekkivasse segadusse aitab selgust tuua endine kultuuriminister Hartman (SDE). Ta meenutab arutelusid, mida peeti läinud sügisel, siis kui Isamaa, Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) koalitsioon leppis kokku tänavust riigieelarvet.

"Tegelikult oligi see kokkulepe tehtud valitsuses, et sotsiaaldemokraatidel on võimalik teha regionaalsete objektide osas oma otsused," räägib Hartman.

Esialgu kirjutati muist investeeringutest eelarves lahti. Kuid siis hakkasid ajakirjanikud ning hiljem ka koalitsioonipartnerid küsima, miks soovib näiteks siseministeerium lasteaedu ehitada. Kokkuvõttes jäeti asi otsekui sinnapaika.

"Aga valitsuse kokkulepe oli see, et sotsiaaldemokraatidel on võimalik seda ressurssi kasutada regionaalsete objektide jaoks. Kuna neid otsuseid ei tehtud riigieelarves riigikogus ära, siis tuli need otsused teha mujal," selgitab Hartman.

Seal tuligi appi kiireloomuliste taotluste menetlemise komisjon. Ministeeriumi tippametnikud võtsid ministrile olulised taotlused arutada ja soovitasid tal projekte toetada.

"Kas see oli kõige mõistlikum ja läbipaistvam, see on täna küsitav, aga ega mõned asjad tulevad ka ministeeriumisse erakorraliselt, mida on vaja lahendada. Ja sellised otsused me tookord tegime," räägib Hartman.

Toetust saanud projektid

Kõik ütlevad, et midagi võiks ju muuta

See, millega peaks komisjon tegelema ja mille järgi otsustama, on ministeeriumi alusdokumentides lahti kirjutatud nii, et kõigile jääb piisavalt tõlgendusruumi. "Komisjon lähtub taotluste hindamisel tegevuse erandlikkust, erakorralisust ja kiireloomulisust tingivatest asjaoludest, taotluse kulude realistlikkusest ning valdkondlikust olulisusest ja mõjust," seisab dokumendis.

Tähiste usub, et põhimõtted, mida toetatakse ja mida mitte, võiksid selgemad olla. "Seda ei pea ka tegema täiesti superjäigalt, arvestades, et tõepoolest toob elu olukordi, mida alati ette ei näe," räägib Tähiste. "Aga praegu, kui on näha, et siit on muu hulgas toetatud ka telesaadete tootmist, antud tegevustoetusi, toetatud festivale ja samal ajal öeldud, et festival ei ole erakorraline, siis tõepoolest ei saa aru, mille jaoks saab ja mille jaoks ei saa toetus."

Hartmani sõnul ei ole see mure uus. Juba siis, kui ta ise ametnikuna komisjonis osales, arutati seal, kas otsuseid annaks läbipaistvamaks muuta. "Et kas on võimalik kirjeldada täpsemini neid kriteeriume, kes sellest erakorralisest võiks raha saada või mitte. See debatt on olnud kogu aeg üleval," ütleb Hartman.

Ta märgib, et senisest paremat lahendust siiani välja pakutud ei ole. "Kui need kriteeriumid liiga täpselt paika panna, siis võiks öelda, et meil on täiendav taotlusvoor juures. Et kui kuskilt mujalt ei saa, siis küsime sealt. Ja see on see, mida me oleme proovinud kogu aeg vältida," selgitab Hartman.

Seepeale võiks öelda, et lennundusmuuseumile anti tegevustoetust justnimelt põhjendusega, et teistesse taotlusvoorudesse ta soovid ei sobitu. Sellest, kuidas ühe väärika härra õlgadel püsiv muuseum endale katust otsib, on kirjutatud juba palju lugusid.

Pürn rõhutab, et eraldi mehhanismi kiireloomuliste taotluste menetlemiseks on kindlasti tarvis. "Aga arusaadavuse ja selguse mõttes saab kindlasti veel midagi ära teha," räägib Pürn. "Ma tahaks siiski, et see oleks selline koht, kus see erakorralisus on tõesti olemas, kus see päästab päeva kellegi jaoks ja kus see on kultuuri- või spordipoliitiliselt oluline. Ja kõik, kus on selles protsessis kaheldavad kohad, neid tuleks viia miinimumini," ütleb Pürn.