Sind tutvustades saab öelda: muusik, suhtehoidja, kirjeldustõlk ja ühiskonna mõttemallide muutja, kultuurisõber. Kuidas loetelu kõlab su kõrva jaoks?

Kindlasti ei ole ta lõplik. Aga see on sümpaatne.

Kui sageli sa ise mõtled selle peale, kes sa oled?

See sõltub kindlasti kontekstist, kuhu ma lähen, kellega ma kohtun ja millistel teemadel me suhtleme. Kui ma olen lastelastega, siis olen muidugi vanaema – mul on pojatütred Laura (9) ja Liisa (4). Kui ma olen näiteks tantsupeol, nagu nüüd viimati, siis olen kirjeldustõlke tiimi juht ja pigem mõtlen ligipääsetavuse teemalisi mõtted. Ja kui ma olen Viljandis kultuuriakadeemias või Tartu Ülikoolis, siis olen kas õppejõud või kolleeg. 

Usun, et igal inimesel on nii mitu rolli elus.

Koolitunnistuste järgi oled sa ka diplomeeritud rahvamuusik ja kultuurikorraldaja. Kui väga meil kultuuri korraldada on vaja?

Ma leian, et kultuur vajab ikka korraldamist. Näiteks kui me räägime sündmuste korraldamisest, kui me räägime mingisugustest traditsioonide hoidmisest, nende arhiveerimisest, säilitamisest mingite asjade salvestamiseks, noodistamisest, kontserdikorraldusest, laagrite korraldusest, siis ta vajab ikkagi korraldamist. Aga kui me läheme juba filosoofilisemaks, et mis asi see kultuur üldse on, siis minu jaoks on ta elamise viis. Kui ma ütlen sõna "kultuur", siis ma esmalt ei mõtle kui esitus, kunst või etenduskunst, vaid siis mõtlen ikkagi seda, kes mina ise olen, kust ma tulen, kuhu ma lähen, milline on minu päritolu, minu juured, minu nii-öelda muusikaline emakeel... Jah, pigem see temaatika on minu jaoks kultuur.

Läheme selle päris juuretasandil kultuuri juurde ehk sinu isikliku kultuuriruumi juurde. Me oleme mõlemad, ka meie kuulajatest suurem osa on ju pärit eelmisest sajandist. Ja meie esimene tutvus sinuga on pärit tolle aja suveveetmise vormist – kultuurivorm oli seegi – pioneerilaagrist. Mida see laager ja Metsapoole pioneerilaager tookord sinu jaoks tähendas?

Mul on ainult head ja helged mälestused Metsapoole pioneerilaagrist. Ja tõsi, ma olen nüüd vanas eas käinud ka seal Metsapoole koolimaja ümber jalutamas, vaadanud neid paiku ja otsinud üles need tänavad – Vikerkaare ja Päikese. Neid meie ööbimismajakesi enam aga ei olegi. 

Muide, aasta tagasi alles üks meie rühma kasvataja saatis mulle foto ja mingid mälestuskirjad, mis ta oli säilitanud sellest laagriajast. 

Aga pioneerilaager kui selline – vaevalt, et meie lastena aru saime sellest, et "Suur Lenin, ta oli üllas" või et miks oli meil kaelas see punane rätt. Meie jaoks oli, ja on, see laager põnev, sest oli ju mujal majutumine, uued sõbrad, öised orienteerumised, hambapastaga pasteerimised, tubade kontroll, rivistused ja laulud. Me ei teadnud ju kogu sellest ideoloogiast midagi. Me olime lapsed, kellele meeldis laulda ja pilli mängida. Võistelda oli ka tore ning Ainažis kompvekke nimega Krokodillipisarad oli tore ostmas käia. Ja ekskursioon Riia loomaaeda... mõelda vaid, mida kõike see tähendas. 

Ja paljulapselise pere viienda lapsena oli suvelaager minu jaoks täiesti loomulik elu osa, sest ka minu vanemad õed ja vennad käisid pioneerilaagris. Ema-isa olid ju tööl ja nende suvepuhkused olid väga lühikesed. Nii möödusid meie suved laagris. 

Vahvad mälestused on ka sellest, kuidas oli meri ja need päikeseloojangud. Ning olles juba õrnas pubekaeas, mäletan ka neid nostalgiahetki ja laulmisi päikeseloojangusse vaatega merre. Me ju suutsime mõne kasvataja ka täitsa ausalt ära rääkida, et randa minna, sest üksi ei tohtinud me ju sinna minna. Aga me ütlesime nagu asi on: et me ei lähegi üksi, vaid et me võtame sõbrad kaasa! Nii istusime seal suure kivi otsas ja saatsime päikest merre, lauldes samal ajal: "Kui on meri hülgehall..." Oi, see oli nostalgia.

Siis sa seda pilli, mille täna siia stuudiosse vapralt kaasa tarisid, veel ei mänginud?

Jah, karmoškat ma siis ei mänginud. Aga akordionit olin juba muusikakoolis esimest klassist alates mänginud. Ja seal laagris, mäletan, mul on ka üks foto, kus seal lipuväljakul istun, pill süles, ise väga morni näoga. Mida mängisin, ei mäleta, aga pillimäng meeldis mulle juba siis. Ja see pill oli Metsapoole koolimaja muusikaklassist leitud.

Sa mainisid oma perekonda ja et teid oli palju lapsi. Sina oled selle perekonna noorim. Milline kodu sul oli?

Ma olen sündinud kurtide vanemate perre, pere kuuenda lapsena, olen pesamuna. Tänaseks on alles meid viis ja me oleme kõik kuuljad lapsed ehk koodad – Child Of Deaf Adults – kui me nii-öelda akronüümi kasutame. 

Meie kodumaja paiknes Pärnumaal Tootsis ja minu ema-isa ehitasid selle kahekorruselise individuaalelamu meile ise, oma tillukeste kätega ja ilma laenurahata. See kodu ja krunt on tänaseni meie suguvõsa kasutuses, mis on suurim õnn. 

Kindlasti meie vanemad seal üleval nüüd vaatavad ja rõõmustavad, et see tareke alles on ja et me kohtume seal siiani õdede-vendade, oma laste ja lastelastega. 

Kui aga minu vanematest rääkida, siis kurtide vanemate perre sündinuna on kurtide kultuur mind väga suuresti mõjutanud. 

Ema töötas haiglas, toona nimetati seda ametit sanitariks. Isa oli küla puusepp, klaasissepp, pottsepp ja ka kingsepp ehk kuldsete kätega meistrimees. Nad pidasid ka põldu ja meil olid ka loomad – sead, kanad, kassid, koerad. Selline oli keskkond, kus me kasvasime. Ja kindlasti oli väga suur mõju meie kasvamisel ka külakogukonnal. 

Näiteks lasteaed oli see, kuhu minu vanemad õed-vennad pandi, kui nad olid juba kahekuused. Aeg oli toona selline, kus emad ei saanud lapsega pikemalt kodus ollagi. 

Ja seal lasteaia sõimerühmas ja lasteaias õppisime me tõenäoliselt ka kõnelema, sest meie vanemad ju ei kuulnud, kas me räägime õigesti, kuidas me hääldame, millised tähed, häälikud meil on olemas. Ja nii hakkasime meie ka eesti keelt õppima, sest teadupärast on kurtide emakeel number üks hoopis viipekeel.

Sinu vanematest rääkides – ka nemad sündisid ju kuuljatena.

Jah, tõsi. Ema on pärit Järvamaalt ja tema kurdistus teismeeas, kui oli sõda. Tal oli selleks ajaks loomulikult olemas juba eesti keele oskus ja ta oli ka seitse klassi koolis käinud. Ning võimalik, et oleks ka edasi õppima läinud, kuid kui sa oled kurt, siis sa olid ka... noh, sa ei kõlvanud edasi õppima, sest see polnud võimalik. Ja sinna see haridustee jäi. Toona ei olnud varianti, et puudega inimene või, siis öeldi isegi et invaliid – tänapäeval me enam seda invaliidi sõna ei kasuta. Aga kui sa olid invaliid, siis olid sinu jaoks igasugused edasised võimalused edasi õppida justkui läbi lõigatud. 

Usun, et minu ema oleks kindlasti väga tahtnud õppida. Talle meeldis väga lugeda, ma arvan, et ta oli Tootsi raamatukogu kõik raamatud läbi lugenud. 

Isa oli ka väga lugemisaldis ja uudishimuline. Aga isa kurdistus kolmeaastaselt ja tema küll õppis hiljem kurtide koolis Porkunis. Kuid tema kõne ei olnud välja arenenud ja tema haridustee ka Porkuni kooliga lõppes. Kuid see-eest oli tal omalaadne elukestev õpe, sest ta oli kuldsete kätega meistrimees. 

Ema oli jällegi ka väga kõva kuduja. Ta pani kogu Pärnu rajooni kinnastesse, sokkidesse, haapsalu sallidesse, islandi-mustrilistesse kampsunitesse. Tema meelest olid "jõude [lebavad] käed saatana tööriist" ja nii pidi ta kogu aeg midagi tegema. Ja kui mõelda, et kontsertidel nad isaga ei käinud, sest keegi ju neile ei tõlkinud, mis seal toimus, ning et televiisorist oli võimalik vaadata võib-olla ainult ühte filmi, millel olid subtiitrid all, siis mida sa oma ajaga veel peale hakkad? Teedki käsitööd.

See tähendab siis, et muu maailm jõudiski nendeni heal juhul vaid kirjasõna kaudu. Televisiooni ja raadiot ei olnud nende jaoks justkui olemas...

Kusjuures – huvitav on see, et meie peres oli üks Tootsi alevi esimesi televiisoreid. Siis elas meie pere veel korteris ja mind ei olnud olemaski, kuid saan tugineda oma õdede-vendade juttudele. 

Ja ka raadio tekkis meie perre, kuid juba siis, kui õed-vennad olid täiskasvanueas. Aga kirjutamine ja kirjade saatmine oli meie pere üks suuremaid traditsioone ja see komme kestab tänaseni.

Sa mõtled päris ehtsaid paberkirju ja et sa saadad neid siiani?

Praegu saadan pigem postkaarte, aga paberkirja saatsin viimati Moldovas olles, sest sealt ei olnud võimalik postkaarti osta. Rebisin märkmikust ühe paberi, hankisin kuskilt ümbriku ja saatsin oma poja perele tervituskirja. 

Aga see postkaartide saatmine on tõesti meil tulnud sellest, et me oma vanematega kirjutasime kirju, kui me kusagil eemal olime. Ja hiljem tegid seda nendega suheldes ka meie lapsed. Kirjad oli sellest, kuidas koolis läks, kuidas tunnistus oli, mida nad vaheajal plaanivad teha, millal nad külla plaanivad sõita. Sest telefoni pole meie peres kunagi olnud, seda lihtsalt polnud vaja.

Sellises peres elades ja ka muidu ikka ju juhtub ka pahandusi. Usun, et ka teie peres juhtus, et vanemad pidid teinekord kooli tulema. Kuidas selline olukord teie peres välja nägi ja mis siis hiljem sai?

Oo jaa, juhtus tõesti. Eks me vahest kasutasime seda ära ka, et vanemad ei kuule ja keerasime mõne jutu enda kasuks, isegi mõne pättuse. Aga kord oli nii, et meie koolimaja keldrikorrusel oli pikk koridor, kus toimus mingi täpsuslaskmine. Ja mina tulistasin, piraki, ukseklaasidesse.

Ma ei mäleta suurt pahandust, kuid kes kooli pidi tulema, oli küla klaasissepp ja puussepp ehk minu isa. Ta kutsutigi kohale, aga ega tema ei saanud kohe aru, et mina seda tegin. Tema sai aru, et pidi lihtsalt kooli ukseklaase parandama tulema. Kuid kui siis pärast talle selgeks sai, et mina klaasi lõhkusin, siis ta muidugi natuke ka riidles minuga, et kuidas siis nüüd niimoodi, et nii mööda panid.

Kuidas täpselt see riidlemine välja nägi? Kuidas sa teadsid, et isa riidleb sinuga?

No ta tõstis konkreetselt häält! 

Aga kui mina näiteks pahurdasin oma vanemate peale, siis minu hääle tõstmine oli täiesti mõttetu. Sest kurtidega suheldes on ju kõige olulisem saavutada silmside ja alles siis saab temaga üldse suhelda. Aga kui tema ei tahtnud sinuga suhelda, siis ta heitis oma pilgu aknast välja ja sa võid ju seal karjuda, pahurdada või jalgu trampida, aga sellest ei muutu mitte midagi. Äärmisel juhul saad ehk ise võib-olla maha rahuneda, oma frustratsiooni välja elada. 

Mu emal ja isal oli mõnevõrra ka kõnevõime olemas. Isa küll rääkis natuke niimoodi, et kõik tähed ja hääle intonatsioon ei tulnud selgelt välja, mistõttu mõni inimene võiski isa kõnemaneeri järgi arvata, et mees pahandabki kogu aeg.

Aga kuidas sina ise vanematega rääkisid – kas ka pigem kirja teel?

Meil oli kaks varianti: kas me viiplesime või siis luges huultelt ehk suu pealt. 

Minu vanemad oskasid väga kenasti suu pealt lugeda ja tänu sellele pidime ka meie oma suud pisut rohkem liigutama, kui tüüpiline eestlane seda teeb. Sest eestlane suudab ju rääkida ka hambad koos, ilma et huuled üldse liiguksid. Ja kuulja saab isegi aru, mida öelda tahetakse. Ka meie rääkimise kiirus oli pigem pisut aeglasem. Tänaseni suhtlen nii kõigi vaegkuuljate või kurtidega, kes oskavad suu pealt lugeda ja nad saavad tekstist väga kenasti aru. 

Aga viipekeelest rääkides – meie peres ei olnud eesti viipekeel selline, nagu me teda täna tunneme, sest meil tekkis oma pere salakeel. Näiteks me sõrmendasime kahe sõrmega. Raadiokuulajale on seda praegu keeruline siin näidata, aga meie sõrmendid olid mitte ühe käe sõrmendid nagu tänapäeval me teame eesti viipekeelest, vaid me sõrmendasime kahe käega ja mõned viiped tekkisid meile oma pere keskselt. Näiteks kui soovid öelda "kas", siis eesti viipekeeles kraabid sa ühe käe küüntega oma teise labakäe selga. Aga meie pere keeles tegime ühe käega umbes puusa kõrgusel külje peal väikse ringi justkui kassi liikuvat saba matkides. Aga selline ringjas liigutus tähendab eesti viipekeeles hoopis "varastama".

Selle salakeele olid kunagi loonud teie vanemad, eks ole?

Jaa. Sest ema ju ei olnud viipekeelt õppinud ja isa oli, kuid kui nad siis lõpuks Pärnus kurtide spordivõistlustel tuttavaks said ja suur armastus tekkis, siis pidid nad ju kuidagi seda armastust hakkama teineteisele avaldama. Omavahelisest suhtlusest sündis salakeel ja kui perre sündisid lapsed, siis me kõik omandasime selle. Ka meie lapselapsed suhtlesid vanavanematega salakeeles.

Mõned taolised salaväljendid on mul küljes tänaseni, nüüd, kus ma ka ise olen vanaema ja ma kasutan neid oskusi. Näiteks me lähme poodi lastega ja kui sa näed, et omad on seal piimaleti ääres, aga sinna on mingi 35 meetrit, siis ei ole mõtet ju karjuda või helistada, et võta kaks piima, vaid me teeme siis suuga sellise teravakõlalise häälitsuse umbes nagu naksutaksid keelega, ja siis see teine kuuleb leti ääres, vaatab silmadega ringi, kus ma olen ja ma näitan talle salakeeles, et võtku kaks piima. Või kui näiteks ma saadan lapselapsed bussi peal, siis pole ju mõtet läbi bussiakna karjuda, et mis kell sa jõuad', vaid me saame seda teha viibeldes. Teised ei saa sellest aru, mis me teeme, aga me ise saame ja see on nii tore.

Huvitav oli jälgida, kuidas sa ütlesid salakeeles "kaks piima" –  tõstsid esmalt ühe käe kaks sõrme püsti ja siis tegid mõlema käega lüpsmisel liigutusi. Oli arusaadav küll. Aga tulles tänasesse päeva, kui palju on kurtidega suhtlemine ja nende elu tänaseks muutunud ehk millised võimalused oleks võinud su vanematel olla tänapäeval? Kui me mängiks seda oleks-poleks mängu.

Kui nad oleksid veel meie seas? No esiteks on siiralt hea meel, et Eesti viipekeel on kirjutatud nüüd keeleseadusesse sisse ja alates aastast 2007 on eesti viipekeel võrdne eesti keelega.

Jah, tõepoolest, kurtide inimeste jaoks on emakeel eesti viipekeel ja see keel, milles meie sinuga siin kõneleme, on nende jaoks keel number kaks. Erinev on viipekeeles ka lauseehitus ja süntaks. Kuid kui meil on olemas viipekeelsed uudised, olgugi, et need on võib-olla vaid seitse minutit päevas ja kui ka eestikeelsetel saadetel on subtiitrid all – me ei räägi ainult filmidest, vaid räägime ka telesaadetest, millele on võimalik automaatselt subtiitrid alla luua –, isegi kui seal on ka keelelised apsud sees, siis see on juba suur samm edasi. Sest vähemasti on võimalik aru saada, millest saade räägib, mitte ei pea ootama, kui kahe kuu pärast või kahe aasta pärast keegi tõlgib mingi saate ja siis saab vaegkuulja aegunud infot.

Kui tänapäeva ja tehniliste võimaluste teemal jätkata, siis näiteks vaegkuulja või sada protsenti kurt saab kasutada kas kuuldeaparaati või on tal implantaat. Arenenud on ka meditsiin, mis on aidanud neid, kellel on kuulmislangus või probleem kuulmisega. 

Siinkohal toon raadiosaadetest näite, mida olen oma vaegkuuljatest sõprade käest tihti kuulnud. Need, kes kasutavad kuuldeaparaati, ei saa mõnda raadiojaama kuulata, sest ilmateate või uudiste taustaks lastakse muusikat. See häirib neid, sest nemad siis teksti ei kuule. Võib-olla tavainimene ei mõtlegi selle peale ja ollakse harjunud sellega, et kogu aeg on mingi müra ümberringi, näiteks kauplusesse minnes. Ma tean inimesi, kes tulevad tagurpidi poest välja, keelduvad riidekabiinis midagi proovimast või oste tegemast, sest helimüra häirib neid nii väga.

Kui me vaatame inimesi tänaval, kes kasutavad kõrvamonitori ehk neid kõrvaklappe, siis viimati, kui ma vaegkuuljate liidu juhi Külliki Bodega kõnelesin, siis ta ütles, et väga paljud inimesed, just noored, ei teagi, et neil on kuulmislangus tekkinud. See ei tule päevapealt, vaid kujuneb ajapikku. Sest kui sa liiga palju oma kõrva koormad, kuulates valjult muusikat, siis ühel hetkel oledki vaegkuulja. Aga sa ise ei tea seda, sest sul ei ole seda diagnoositud ja sa ei ole ise ka läinud testi tegema. Siinkohal tahaks küll panna inimestele südamele: testige oma kuulmist, sest kõrv on inimesel kõige tundlikum, meie ainus kuulmisorgan – hoiame seda.

Kuidas sinul endal kuulmisega lood on?

Mul on üks kõrv nõrgem. Kontrollis ma regulaarselt ei käi, aga kaks aastat tagasi, kui Eesti Vaegkuuljate Liit algatas projekti Kuulmisbuss, siis olin ma üks selle reklaamnägudest ja eestkõneleja, ja kui see buss lõpuks tasemel tehnikaga sisustati, siis me kutsusime ta Viljandisse, et meie kultuuriakadeemia õppejõud ja ka muusikaosakonna tudengid esmajoones saaksid sealt kuulmisbussist läbi käia ja auditiivse testi teha. Testiga koos saab paberil teadmise, kui on probleem ja järgmine samm on siis minna kas perearsti juurde või  nina-kurgu-kõrvaarsti juurde. Teinekord võib olla põhjus ka selles, et kõrvad on vaiku täis. 

Tuleme sinu tänase töö juurde. Sel päeval, mil raadiomaja stuudios kohtume, toimus tantsupeo esimene etendus. Sul on pikk tööpäev selja taga, aga peo kulminatsioon, laulupidu ja rongkäik on kõik veel ees. Sa oled kirjeldustõlk ja kirjeldustõlkega sündmusi on Eestis olnud kümme aastat. Milline teekond see on olnud?

Tõsi, 2013. aastal oli esimene Eesti kogu pere pidu "Puude taga on mets".

Eks neid ligipääsetavuse katsetusi on tehtud tõesti kümme aastat ja oleme teinud neid koos minu sõprade, kolleegide ja meeskondadega. Nimetan neid katsetusteks, sest mitte kogu programmi ei saanud eesti viipekeelde panna. Ja me püüdsime luua sündmust nii, et ka korraldajate seas on erivajadusega inimesi. 

Minu silmad ja kõrvad veel toimivad, tänu jumalale, kuid ma ei saa ju olla üksi teadlik kõigest, vaid me peame kaasama neid inimesi, kelle jaoks me ühe või teise sündmuse korraldada mõtleme, et üks või teine sündmus võiks olla kas tõlkes viipekeele tõlkes,  kirjeldustõlkes. 

Meil oli toona meeskonnas ratastoolikaid, pimedaid, kurte ja intellektipuudega inimesi, ja selle sündmuse meeskonnas olles minu maailm avardus 180 kraadi. Minu silmad avanesid ka teiste puudeliikide suhtes ja sain kogemuse ka sellest, kuidas on töötada meeskonnas, kui sul on ratastoolikas, ja kui sa mõtled, et me teeme koosoleku kolmandal korrusel. Ja ei mõtle, et oot, kuidas siis ratastoolikas üles saab, kui lifti ei ole? Sellised asjad toona olid hästi rikastavad ja valgustavad. Kõik tuli väga hoolega läbi mõelda ja püüda panna ennast teise inimese sussidesse.

No väikeste sammudega oled sa muutuste ja äsjase noortepeo poole liikunud. 2010. aasta mais oli Ugala teatris ka näiteks kirjeldustõlkega lavastus "Kolm meest paadi" ja selle tagant paistavad samuti sinu kõrvad.

Jaa. Siinkohal tänan ma kirjeldustõlke maaletoojat Sülvi Sarapuud, tänu kellele olen ka mina sellega tutvust teinud. Juhtus nii, et Sülvi tuli Viljandi kultuuriakadeemiasse õppima, ja mina toona õppejõuna sain valgustatud, sest temale tuli õppematerjale kohandada ja see tähendas, et tema jaoks tuli mul kogu pildiline informatsioon teksti kujul edasi anda. 

Pildi ilu ei tähenda tema kui pimeda inimese jaoks midagi. 

Aga Sülvi oli toona see inimene, kes korraldas pimedate kunstinäitust Kondase keskuses ja mina töötasin Ugalas ning niimoodi see teatrilavastuse "Kolm meest paadis" kirjeldustõlge sündis.

Selles lavastuses oli hästi palju muusikat, huumorit ja ma püüdsin seda ise ka suletud silmadega vaadata siis, kui olin juba lavastust nii palju kordi näinud. Näiteks mõelge nüüd seda kohta, kui üks tegelane hakkab muna praadima. Me ju tunneme lõhna, eks ole, sest meie haistmismeel hakkab tööle ja meie kuulmismeel tajub, kuidas muna panni peal säriseb. Aga nüüd, kui üks tegelane raputas soola ja tal tuleb sootopsil kork maha ja kogu sool voolab topsist munale peale, siis publik ju naerab. Aga pime inimene ju ei näinud seda, mis toimus. Ja kui mees hakkab seda tulisoolast munarooga sööma, siis teeb ta grimasse. Ta ei ütle: "Oh kurat, mul kukkus soolatops muna sisse ja nüüd on muna soolane." Ta ei kommenteeri sõnagagi seda ise, vaid teeb seda kogu kehakeele ja grimassidega. Kui kirjeldustõlk kõneleb pimedale inimesele selle stseeni kõrvaklappidesse, siis saab ka pime inimene õigel ajal naerda. Ehk et see kinniste silmadega etenduse vaatamine avas minu silmad, kui niimoodi kujundlikult väljendada.

Väga huvitavalt öeldud. Ma jätkan aastate ja edusammude lugemist, sest Eesti esimene pidu, kus tõlgiti ka tantsupidu, oli IX erivajadusega inimeste laulu- ja tantsupidu. Mäletad sa seda suve 2017. aasta augustis?

Jaa, see pidu toimub Viljandis. 

See pidu oli AS Hoolekandeteenuste eestvõttel toimuv pidu ja toonane juht Maarjo Mändmaa kutsus mind ja Kristiina Alliksaart sinna tiimi, ütles, et "kuulge, meil on tantsupidu, mis toimub ühes kohas ja laulupidu, mis toimub teises kohas, aga tahaks need peod nüüd kokku panna". Ja kuna meie olime suurüritusi korraldanud, kutsus ta meid, et me need kaks pidu kokku paneksime. Ja mis siis muud, kui tegimegi nii, sest korraldajatel ikka meeldib korraldada. Aga üks salatingimus oli ka – see pidu pidi olema ligipääsetav ka kõigile teistele, muu hulgas oma kodus elavatele erivajadustega inimestele üle Eesti.

Eks see algul oli lihtsalt selline väga uljas mõte, aga Maarjo nõustus ning lisas omalt poolt veel tingimuse, et proovime laulupeo viipekeelde tõlkida. No ja proovisime. Tõesti, sellel Viljandis toimuval erivajadustega inimeste laulu- ja tantsupeol pandi kogu laulurepertuaar eesti viipekeelde.

See tähendas siis ka seda, et muu hulgas viibeldi hümni? 

Eesti hümni viiples meile Viljandi viipekeele tõlk Liivi Ilves ja ta laulis seda viipekeeles, aga see toimus alles kaks aastat hiljem, 2019. aastal, kui tuleteekond tõi suure laulu- ja tantsupeo tule läbi Viljandi. Siis me tegime sellise väikse vimka ja panime hümni viipekeeles kõlama.

Sealt edasi oli 2020. aasta veebruar, mil vabariigi presidendi vastuvõtt oli esmakordselt mõistetav ka nägemispuudega inimestele. Kirjeldustõlge tuli mängu ja seda sai jälgida televiisorist.

Sul on nii huvitavalt kenasti kõik nagu kronoloogiliselt välja võetud.

Sul endal ei ole meeles neid asju?

Kui ma arvutist faili lahti võtan, siis ma muidugi suudan ennast sinna paigutada ja kuidas see on läinud, et üks asi viib teiseni, teine viib kolmandani.

Aga ma ei tee seda ju üksinda, mul on sõbrad, kolleegid, meeskond. Kuid ma väga neid ajju ei ole salvestanud. Minu jaoks on need aastad olnud niisugune kulgemine ja tõesti, ma naudin protsessi. Ma ei saa seda isegi nimetada tööks, ehkki olen teatud asjade eest tasu saanud. Pigem loodan väga, vaadates sinna üles vikerkaare poole, kus minu ema-isa meie tegemisi vaatavad, et nad näevad mu tänutunnet. Tänu selle eest, et ma olen sellisest erilisest perest pärit ja et see on minu panus nüüd ühiskonnale see kõik tagasi anda.

Tead, miks ma seda niimoodi ette lugesin? Ühiskonna mõttemallide muutjaks on sind nimetatud, minagi saate alguses sinu nime ja vestlust sisse juhatades seda väljendit kasutasin. Mind üllatas see, kui vähe aega on kõik see kirjeldustõlge ja viiplemine, viipekeel kui selline riigikeele üks keeltest olnud meie argipäeva osa. Ja sa oled nii optimistlik, positiivne inimene, kes ei näe selles tööd… Mis annab sulle selle optimismi ja ja heameele, millele sa tugined?

Mind käivitab see, kui keegi ütleb, et ei, see pole küll võimalik. Siis ma mõtlen, et oot-oot, me küll näeme takistusi, aga pigem me peaksime nägema lahendusi ja võimalusi. Ja kui ma ise ei tea, siis ma kindlasti tean kedagi, kes teab kedagi. Maailma muutmine hakkab ikka iseenesest ja mul on ju üksainumas elu. 

Eks ma pahurdan ja vingun ka, see ei ole midagi uut ka mulle. Aga ma väga kaua ei viitsi pahurdada. Kui ma näen kusagil, et mingi jant on, ja ma suudan midagi muuta, siis ma pigem lähen ja mõtlen kaasa. Sest suitsunurgas kirumine ei arenda ega vii kuhugi edasi. Sa pead viima oma teema või selle probleemi õigete inimesteni. Moodsas keeles öeldakse: tõstame asja lauale. Jõuda tuleb nendeni, kes on muutjad või otsustavad või kes suudavad su ideed ellu viia ja kelle toel saab maailm muutuda. Jah, ma olen paadunud optimist.

Sa oled öelnud, et me kõik oleme erivajadusega ja et sa oled kohanud suhtumist, et pimedal ei ole asja kunstisaali või tantsupeole, sest ta ju nagunii ei näe. Aga tegelikult on meil kõigil samaväärne õigus ja vajadus kultuurist osa saada, olla nii kultuurilooja kui kultuuritarbija. Sa ütled ka, et raha ei ole siinkohal esmatähtis. Kui sa poolteist aastat tagasi kultuurisõbra tiitliga pärjatud said, siis ütlesid sa, et saagu normiks see, et pöörame tähelepanu inimeste erivajadustele ja erivajadusega inimestele ja nende kaasamisele ning töötame välja ja rakendame sobivaid universaalseid lahendusi. See oli poolteist aastat tagasi. Kas su sõnadele on järgnenud arenguid ja koostööpakkumisi?

Jaa. Kui me räägime koostööpakkumistest, siis "Tartu 2024, kultuuripealinn" on pöördunud minu ja mu kolleegide poole, et üht-teist nende planeeritavate sündmustest ligipääsetavaks teha. 

Aga üks, mis tahan rõhutada: kaasamise ja universaalse disaini rakendamine ei ole mitte ainult erivajadustega inimeste teema. See parandab väga paljude teiste inimeste olukorda ka. 

Näiteks kui mõnele eestikeelsele saatele paneme subtiitrid alla, siis ei aita me ju mitte ainult vaegkuuljad, vaid ka seda inimest, kelle emakeel ei ole eesti keel. Meil on vabariigis täna tuhanded ukrainlased, kes on huvitatud ka keeleõppest ja soovivad aru saada, mis meil siin toimub. Subtiitrite lugemine aitab neil aru saada. 

Mina löön pigem lokku, räägin ligipääsetavusest ja väga erinevate sihtgruppide nimel. Ja ma tõesti usun sellesse, et iga päevaga läheb ikka sammu võrra paremaks.

Mäletan, et minu jaoks oli esimene kirjeldustõlkega filmi vaatamine väga avardav kogemus. "Tõde ja õigus" oli see film. Vaatasin kõigepealt nii, nagu see on mõeldud kinodes vaatamiseks. Ja siis, kui film televiisorist tuli, valisin täiesti huvi pärast,  uudishimust vaegnägijate helikanali. Pean tunnistama, et sain filmist palju enamat ja see oli üllatav kogemus.

Väga hea! Näiteks ühe väikese beebi ema ütles mulle ka toona, et oli just seda filmi vaadanud kirjeldustõlkega ja panin kõrvaklapid endale pähe veel. Ja ta kuulis originaalheli,  kirjeldustõlget ning nägi ka vaegkuulja subtiitreid. Need on sellised subtiitrid, kus sulgudesse kuvatakse tekst, näiteks "lehm ammub", kuid telepildis lehma ei ole, on vaid udu. 

Tõesti, sellised lahendused aitavad väga palju! 

Ja kui kirjeldustõlke juurde tagasi tulla, siis Vanemuise teatris oli ballett "Romeo ja Julia" ja sellele oli ka kirjeldustõlge loodud. Kirjeldustõlke konsultant oli Gerli Kangur, kes on pime inimene. Balletiõhtu vaheajal olime kohvikus, see on tore lugu. Kõrvallauas prouad räägivad: "No ma küll ei saanud selle koha pealt aru, et mis seal siis nüüd toimus," ja pöörduvad Gerli poole, kes sööb seal oma kooki, joob kohvi, küsimusega: "Mida teie arvate?" Gerli seletas neile ära selle küsimusi tekitanud stseeni, rääkides kirjeldustõlget. Ja prouad ei saanud arugi, et nad rääkisid pimeda inimesega. See oli tõesti müstiline, kuidas pime seletas nägijale balletietenduse süžeed.

Ütleme siia vahele, et kirjeldustõlge on mõeldud selleks, et nägemispuudega inimesele kirjeldada visuaalselt maailma, olgu see siis film, tantsupidu, teatrietendus, kunstinäitus või pilt sotsiaalmeedias. Aga palun selgita nüüd, kuidas seletada midagi kellelegi, kes pole kirjeldatavad või kirjeldatud kunagi näinud? Võtame näiteks lille või värvi või liigutuse või tantsumustreid.

(muheleb) Iga pimeda taust on erinev: kellel on see õnnetusega seotud, kes on sündinud pimedana. Kuna mina ei ole pime, siis jah, ma ei oska öelda, milline pilt kellelgi neist seal ajus tekib. Aga ma tean seda, et kui sünnilt pimedale inimesele õpetati oranži värvi, siis talle anti kätte apelsin, mille koor on natuke krobeline, eks ole, ja kui sa küüne sinna koore sisse surud, siis tunned lõhna, eks ole. Nii et sul tegelikult kompimise ja lõhnataju kaudu kinnistub sõna "oranž". Ja kui siis seesama värv tuleb kusagil tulevikus tekstis ette, näiteks "oranž õhupall", siis pimedal inimesel tekib ajus see pilt, mis meenutab seda krobelist pinda sõrmede all ja seda eeterlikku lõhna. 

Täpsemalt peab küsima ikkagi pimeda inimese käest, sest kindlasti on seal ka erinevaid vastuseid või pilte ajus, sest meil kõigil hakkab ju ka teksti lugedes erinevaid pilte ajus jooksma, on ju nii.

Isegi meie hääli praegu raadiost kuulates võib kuulajal tekkida täiesti oma aimdus meist.

Jaa, näiteks et kas ta on pikk, paks, punapea ja nii edasi. Paratamatult tekib erinevaid pilte isegi sama teksti lugedes ja me saame loetust ju täiesti erinevalt aru. Selle kõige pärast on ka oluline nende sündmuste juures kasutada neid erinevaid sihtgruppe, kellel on erinevad vajadused, erinevad puuded. Sest läbi nende saame me sõnastada kõige täpsema kirjelduse. Ehk et kirjeldustõlget ei tee kindlasti ainult nägija inimene üksinda, vaid see luuakse konsultantidega koos.

Ma toon näite Tuljaku tantsuga seoses. Suurte tantsupeo lõpp-punkt on see, eks. Ja me teame, kuidas selle tantsu lõpus tõstavad mehed naised üles, naised sirutavad käed taeva poole ja laulusalm ütleb "laskem elada." Ja kui kirjeldustõlk ütleb seejärel "... ja nüüd mehed lasevad naised maha", siis pime inimene küsiks kohe "Oih, ma ei kuulnud pauku, aga mitu laipa on?". Mis tähendab, et mina kirjeldustõlgina ei tohi tollel hetkel kasutada seda mehed lasevad naised maha. Kui me vaatame seda nägijatena, siis me ju näeme ja saame aru, mida see "mehed lasid naised maha" tähendab, aga kirjeldustõlget tehes ei saa kasutada sellist väljendit.

Pimedale sel juhul ei saa öelda ka, et "vaata".

Saab ikka. Siinkohal ei tohi nüüd arvata, et pimedale ei tohi öelda "Vaata, sellega nüüd on asi nii" või "Vaata vasakule" või "Nägemist!" Ka kurdile võib öelda "kuule."

Oluline on teada, et pimeda inimesega suhtlemisel, erinevalt kurdist, pole võimalik silmsidet saavutada, kuid sa saad pimedale inimesele käe õlavarrele pannes teda kõnetada. Sest kui sa lihtsalt hüüad tuppa tulles "Tere!", siis pime ei tea, mitu inimest seal toas võib olla või kas sa just teda teretasid. Seepärast lähed sa pimeda juurde, isegi kui sa ta nime ei tea, puudutad teda, ütled oma nime ja seda, mis asjus kõnetad. Kurdiga suhtlemisel on aga pärast silmsidet võimalik suhelda juba näiteks chati kaudu telefonitsi või paberile kirjutades. Või kui oskad viibelda või sõrmendada või siis suu pealt lugedes infot anda, siis saategi ilusti suheldud. Ja meie keele erinevaid sõnu või väljendeid ei tohiks küll karta. Võib küll öelda ka ratastooliga inimesele, et hakkame nüüd astuma. 

Me ei tohi hulluks minna ja üle ei tohi mõelda. Kuid peame meeles pidama, et  kirjeldustõlge või igapäevane tavakeeles suhtlemine on kaks erinevat asja.

Millest algab märkamine?

See on nii keeruline küsimus. Mulle meeldib lugusid rääkida ja lugude kaudu saab maailm kindlasti iseenda jaoks ka palju selgemaks. Mõned aastad tagasi, kui olin kutsutud presidendi roosiaeda 20. augustil, siis kutsusin kaasa oma hea sõbra Jakob Rosina, kes on sünnilt pime. Too suvi olimegi ligipääsetavuse teemaga hästi palju mürgeldanud ja toimetanud.

Presidendi roosiaias oli hästi palju rahvast ja melu. Olid pidutelgid ja purskkaevud ja roosipõõsad ja naersin, et läheme nüüd roosiaeda ligipääsetavust testima. Jakob ütles selle peale, et "kui ma Amazonase džunglis sain hakkama, asi mul siis siin roosiaias hakkama saada". Võtsimegi pokaalid vahuveiniga, tema kasutas ka valget keppi, kõndisime käevangus. Püüdsime rahvamassi sees kuidagi niimoodi teosammul edasi liikuda, teretasime ja naeratasime, aga kogu aeg käis üksteise nügimine, nii et Jakob muudkui palus vabandust. Kogu aeg pobises. Ühel hetkel ütlesin Jakobile: "Tead, ole vait ja ära vabanda kogu aeg. Sina oled pime, aga siin hoovis on terve hulk inimesi, kes lihtsalt ei näe!"

Vaat, selline lugu tuli märkamise sõnast meelde.

Mis on sulle selles elus täna kõige tähtsam?

Minu poja pere, minu nupsikud ja see, et me kõik omavahel kuidagi nii hästi klapime. 

Ma ei mäleta, et pojal oleks olnud sellist hullu pubekaiga, võib-olla viieaastasena kunagi, kui ta püüdis uksi paugutada, aga kuna uksi polnud, olid kardinad ukse avades, siis lõi ta neid kardinaid niimoodi tagantkätt kinni.

Ja minu minia – meil on kuidagi üks huumorisoon ja ta on täitsa minu inimene. Loodan, et mina ei pea kunagi ütlema, et loll minia või tema minu kohta, et see vastik ämmamutt. 

Ning muidugi need kaks imearmast tüdrukut, kellega koos ma suurima rõõmuga oma päeva jagan. Viimati käisin väikese Liisaga Kihnu saarel ja tema sai esimest korda viiuli seal kätte võtta ja ta oli maailma maailma kõige õnnelikum laps. Sest ta sai viiuli mängida, sest talle nii meeldib see pill ja ta polnud kunagi seda pilli katsunud. 

Kihnu saarel ja viiulil on tõesti see eriline võime võita südamed. Üks küsimus veel: kas su vanemad, tänu kellele on sul olnud nii äge teekond tänasesse ja siit edasi kindlasti ka, kas su vanemad said teada, millise tütre nad on kasvatanud?

Minu isa lahkus 2005. ja ema 2010. aastal. Täna on meil aasta 2023, kuid nad on kursis. Me käime Tori kalmistul oma perega, õdede-vendade ja sugulaste lastega üsna regulaarselt. Ja meil on see komme, et me räägime nendega seal haua ääres, istume pingi peal, paneme küünlad ja räägime, et vot nüüd juhtus see ja vot nemad käisid seal reisil või näed, et selle perre sündis uus laps või et kuidas meil on läinud, et mis on hästi, mis on halvasti. 

Pärast iga juhtumit muidugi me kohe sinna ei jookse kokku, aga kui läheme, siis kindlasti kõigest juhtunust kõneleme.