Eesti personaaltreenerite liidu tegevjuht Arnold Tokko ütles ERR-ile, et Eestis on jõusaalides viimaste aastate jooksul toimunud pea plahvatuslik külastajate arvu suurenemine. Seda ennekõike just kuni 30-aastatse inimeste seas.

Sellega, et spordi harrastamine on Eestis tõusutrendis nõustus ka Tartu Ülikooli Kliinikumi sporditraumatoloogia keskuse juht Leho Rips. Ka statistikaameti andmetel on näiteks 2012. ja 2022. aasta võrdluses juurde lisandunud pea 50 000 uut harrastajat.

Rips selgitas ERR-ile, et samas on Eesti inimeste tervislik seisund võrreldes Nõukogude Liidu ajaga langenud, sest siis oli n-ö trenni tegemise kohustus ning nüüd on see pigem liberaalne valik.

Kuigi liikumisharrastuse kasv on positiivne, tuleb ka ette seda, et inimesed teevad endale treeningsaalis viga.

Vigastused tekivad algteadmiste puudumise tõttu

"Jõusaalis on end päris keeruline vigastada, kui treenitakse õigesti. Vigastused tulevad just neil, kes hakkavad liigutama omast tarkusest, näiteks ainult Youtube'i juhendusel. Targemad pöörduvad kohe treeneri poole, teised aga tulevad varem või hiljem treeneritelt nõu küsima," sõnas Tokko.

Sporditraumatoloogide ja füsioterapeutide juurde jõuavad Ripsi sõnul inimesed kahte tüüpi vigastustega: ülekoormus- või ägedad akuutsed vigastused.

"Ülekoormusvigastused on siiski valdavad. Nende puhul on valitud koormus, meetod või spordiala olnud liigselt koormavad kehale pikema perioodi jooksul," sõnas Rips.

Arsti sõnul on võimalik üle koormata nii liigesed, kõõlused, lihased kui ka vaimne tervis. Akuutsed vigastused on aga näiteks rebendid või murrud, mille puhul kehale rakendatud jõud ületab keha vastupanuvõime.

Rips sõnas, et ennekõike on probleemiks see, et juba koolieas ei õpi inimesed õigesti trenni tegema. Puudused tulevad kehalise kasvatuse tundidest, kus teadmised füüsilise tervise kohta võiks Ripsi sõnul olla kõvasti paremad.

"Tahaksime näha, et lapsed õpiksid jooksma, suusatama ja jõuharjutust tegema," loetles Rips.

Kehaline kasvatus on senisel kujul koolidest kadumas

Alates 2024. aasta sügisest peavad koolid hakkama üle minema kehalise kasvatuse pealt liikumisõpetusele.

Liikumisõpetuse projekti koolitaja ja Muraste kooli kehalise kasvatuse õpetaja Sigrid Tilk ütles ERR-ile, et juba sel sügisel võivad koolid liikumisõpetuse oma õppekavadesse lisada.

Peamine erinevus kehalise kasvatuse ja liikumisõpetuse vahel on tema sõnul aga see, et tagasiside ja hindamine toimub õpilase tervise seisukohast, palju tähelepanu pööratakse ka vaimsele ja kehalisele tasakaalule.

"Kui enne on paljud õpetajad hinnanud n-ö nõukogudeaegsete normatiivide järgi, mõned ka arengupõhiselt, siis nüüd on rõhk erinevate valiidsete testide järgi hindamisel," ütles Tilk ja selgitas, et tegemist teaduspõhiste testidega, mis on mujal maailmas juba kanda kinnitanud.

Näiteks saab õpetaja tema sõnul anda testiga hinnangu, kas õpilasel väga hea, hea või terviseriskile viitav vastupidavus. Kuid hinnata saab ka näiteks kiirust, jõudu ja painduvust.

Õpilastele antakse ka näpunäiteid, kuidas tulla toime erinevate emotsioonidega, mis sportimise käigus tekivad. Ka on Tilga sõnul oluline, et õpilased oskaks ise oma arengut analüüsida.

Suur vastutus ainekava elluviimisel jääb aga koolide ja õpetajate enda kanda, sõnas Tilk. Ta selgitas, et ei saa öelda, et imeväel pärast uue ainekava rakendamist oskaksid kõik Eesti lapsed õigeid sporditehnikaid kasutada, kuid vajalikud teadmised ja oskused antakse edasi õpetajatele, kes omakorda annavad need edasi õpilastele.

"Seda kvaliteeti koolides on raske hinnata, sest iga õpetaja on erineval arengutasemel. /.../ See, kuidas õpilasi motiveerida ja tagasisidestada võib kooliti erineda. Ning öelda, kas uus ainekava toob kohe muutuse, võib aega võtta kümneid aastaid," ütles Tilk.

Samas selgitas ta, et kui nii õpetajad kui ka õpilased on motiveeritud uut ainekava järgima, siis peaks olukord Eestis hakkama paranema küll.

Hariduses on teatavad puudujäägid nii õpetajatel kui ka treeneritel

Tilk kirjeldas, et suurele osale õpetajatest on uue ainekava eesmärgid täiesti uued, sest kui nemad kõrgharidust omandasid, ei olnud vastavat teadlikkust ja ettevalmistust, et õpilasi uut moodi õpetada ja hinnata.

Samas on Tilga sõnul Tartu Ülikooli liikumislabor andnud välja palju õpetajatele suunatud materjale, mis aitavad ainekava paremini omaks võtta.

Leho Rips näeb aga murekohta ka treenerite teadmiste puhul, sest tema sõnul on kõrgharidusega treenerite hulk kaduvväike.

"Enamus treenereid on kahjuks suhteliselt halva haridustasemega, ei võeta arvesse näiteks mees- ja naissoo erinevusi või laste ja täiskasvanute erinevusi treeningutel," sõnas arst.

Seega peaksid inimesed enne veenduma, et see kellega treenitakse on ikka päris treener, mitte kaua jõusaalis käinud inimene, kes oma kogemuse pealt teistele teadmisi jagab, lisas Rips.

"Kui inimene on teadlik treenija ja oskaja, siis jõusaalimasinate vajadus on treeningmahus kuskil viis kuni kümme protsenti. Enamus masinatest ei oma mingisugust tähtsust tugevaks tegemise juures," tõi Rips näite ja lisas, et trenni tuleks teha vabade raskustega, milleks on näiteks hantlid.

Spordivigastuste statistikat Eestis eraldi ei koguta

Rips sõnas, et maailmas on väga vähe riike, mis suudavad eraldi koguda statistikat spordivigastuste kohta. Nendeks on näiteks Rootsi ja Soome, kus meditsiiniregistrites on ühendatud nii erameditsiini kui üldstatistika.

Eestis oleks sellise statistika kogumine Ripsi sõnul samuti vajalik, kuid vastav võimekus selleks puudub.