Laulupeost on kaks nädalat möödas, rahvariided pandud kappi ja loodetavasti ei söö koid neid ära, sest välja võtta on neid põjust alles kahe aasta pärast, kui tuleb üldlaulupidu. Mis tunne oli seista vihmas peo viimastel hetkedel? Kas kõik õnnestus nii, nagu plaanitud?

Tunded olid mõneti ambivalentsed, selles mõttes, et vihma küll plaanitud ei olnud, aga samas ega mul selle peoga mingit kinnisideelist plaani ei olnud, võtsingi seda teekonda samm-sammult. Ja kes iganes korraldab vabaõhuüritust, peaks enda jaoks läbi mõtlema ka võimaluse, et päev otsa sajab. Nii et ma olin sellise võimalusega enda peas arvestanud ja minule see mingisugust väga suurt pettumust ei valmistanud.

Kokkuvõttes jäi hinge väga helge ja ülendav tunne. Ja see vihm, tagantjärele võttes, just eriti lõpuühendkoori ajal mõjus väelisena, väga võimsalt.

Ja spontaanse sõnavõtuga enne "Ta lendab mesipuu poole" esinenud dirigent Taavi Esko... ma arvan, et kui vihma poleks sadanud, siis sellist sõnavõttu poleks sündinud. Sel hetkel, kui ta rääkis, mina tegelikult ei kuulnud, mis ta ütles, sest olin just lõpetanud oma loo juhatamise, olin läbimärg ja natuke võib-olla isegi segaduses, me olime seal ikka tõesti täiesti vettinud... aga hiljem vaatasin järele ja minu meelest oli Taavi sõnavõtt peo kõrghetk.

On ka öeldud, et Mari Kalkuni "Sata-sata" võlus vihma välja. Kas muusikaga saab sellisel moel maailma mõjutada?

Ma arvan, et see on täiesti võimalik. Jah. Olen seda ka varem kogenud. Meenub oma venna Uku Uusbergi suvelavastus "Jõud", mis rääkiski erinevatest jõududest inimese sees. Ta kasutas seal etenduses minu meeskoorilaule. Kõik osalejad kehastusid erinevateks jõududeks ja peategelane Ivo Uukkivi kohtus siis nende kaudu oma sisemiste jõududega. See toimus Jänedal, Pulli tallis, tegime proovi.

Ja Ivo Uukkivi, kohtudes oma sisemiste jõududega, haaras relva ja meie laulsime ühte minu laulu "Liiv, meri ning mõtted". Muusika muudkui kulmineerus ja Ivo muudkui sihtis meid. Aga samal ajal lähenes õues äike. Mina tegelikult pelgan äikest, minul oli väga raske edasi laulda, sest ma tõesti kartsin, mul tekkis selline tunne, et see muusika kutsub seda järjest lähemale. Ja täpselt siis, kui lugu jõudis oma kulminatsiooni ja Ivo tulistas, käis tohutu pauk ja vahepeal täiesti kottpimedaks läinud Jäneda Pulli tall lahvatas valgeks. See äike lõi sisse paarsada meetrit eemal olnud puusse.

Äike oli ka laulupeol. Pauk oli päris kõva ja lapsed väga hirmunud. Kus teie sel ajal olite, kui pikne raksatas?

Olin sel hetkel laulukaare all siseruumis ja otsisin meditsiinipersonalilt kurgutabletti, mida ma huvitaval kombel ei saanudki, sellist kerget ravimit polnudki, kui käis see pauk. Ja seal laulukaare all mõjus see isegi ehmatavamalt, sest see ei olnud nii selgelt identifitseeritav äikesepauguna. Tundus, et juhtunud on midagi hullemat, et see pauk oli nii kõva ja see laste kisa sinna juurde. Tekkis hirm, et mingi konstruktsioon kukkus kokku.

Siis vaatasime laulupeo sihtasutuse toimetaja Kersti Seitamiga korraks väga tõsiselt üksteisele otsa ja ei julgenud esimese hooga isegi õue vaatama minna, mis juhtus. Selles kontekstis mõjus teada saamine, et tegu oli äikesega, isegi rahustavalt.

Kas koorijuhid on enne laulupidu läbi arutanud näiteks, mis on need hetked, kus dirigeerimine jäetakse pooleli?

Aus vastus on, et ei ole. Sellist koosolekut ei ole olnud. Kui sellele äikesele järgnes ka paduvihm, siis eks korraks tekkiski selline tunne, et oot, mis nüüd siis saab, mis otsus tuleks üldse vastu võtta. Laulupidu on selles mõttes hästi keeruline üritus, et kõik on selle nimel nii palju vaeva näinud ja lõpuks toimub ainult üks kontsert. Et ei ole nagu väga seda võimalust, et jätaks nüüd äkki selle pooleli ja teeks homme edasi. Kõigil on juba piletid tagasi kodudesse broneeritud.

Mis õppetunnid sellest korrast õpiti?

See on pigem küsimus Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutusele, mina juhtisin antud juhul seda pidu kunstiliselt. Aga täitsa vabalt võib olla, et järgnevate laulupidudega seoses nüüd mingisugune arutelu selle kogemuse põhjal sihtasutuse tubades jätkub.

Aga ega ma ei oskaks ka öelda, mis see hea lahendus olla võiks. Paratamatult kõike siin elus ei kontrolli ja vabaõhuüritus... Mis siin nagu teha saaks? Ega me vist ilmselt mingit suurt kuplit väljakule peale ehitada ei saa ja kas me seda tahaksime? Et kogu üritus toimuks mingisuguses suures telgis?

Kas ei või juhtuda, et selline pidu tuleb ära keelata, kuna nii suurt hulka lapsi koos ei olegi võimalik kaitsta?

Vot see on keeruline küsimus, puudutab pigem korralduslikku poolt, mitte kunstilist. Ma õnneks ei pea sellele mõtlema. Aga kui siin istuks praegu Margus Toomla (Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse juht - toim.) näiteks, siis oleks endalgi huvitav kuulata, mida ta vastaks.

Aga veel kord, see on ikkagi üsna paratamatu, et kõiki riske maandada siin elus ei ole võimalik ja üldjuhul on ju kõik siiski lõppenud õnnelikult.

Maailm on läbimas erinevaid vapustusi, paljudest riikidest on üle käinud ka parempopulismi laine. Selle taustal olen kuulnud, et nii mõnelgi välisturistil on tekkinud küsimus, mis asi see laulu- ja tantsupidu on. Marsivad rahvariietes, laulavad laule oma rahvast, mis on justkui parem kui kõik teised. Kuidas te sellisele turistile asju selgitaks?

See on vaatenurga küsimus, kas tajuda taolist energiat mingisuguse agressioonina või tajuda seda lihtsalt nii-öelda õnnelike inimeste ülemlauluna. Laulupidu ei ole oma olemuselt kuidagiviisi agressiivne ka rahvuslikus mõttes, kuna siin inimesed pigem pühitsevad eestlaseks ja inimeseks olemist, muusikas olemist.

Varasematel pidudel on see teema isegi jutuks tulnud. Just sakslastega seoses. On ka arusaadav, miks see neile niimoodi mõjub. Aga kas äkki mitte Kristiina Ehin ei vastanud sellele üsna tabavalt, et väike Eesti rahvas on ses mõttes täiesti ohutu, et ei lähe kunagi kellelegi kallale, ei lähe kunagi kedagi vallutama. Kui siin millestki saab üldse rääkida, siis ainult enesekaitsest.

Ja olles ise koorimuusikast läbi imbunud inimene, siis tegemist on ikkagi kooriliikumise pidupäevaga. Laulupidu ei pea nägema poliitilise sündmusena.

Aga kuidas muuta see pidu armsaks ja kõnetavaks meie venelastele?

See on laiem küsimus, kuidas muuta armsaks ja kõnetavaks kogu meie riik venelastele. Eesti venelasi on ilmselt väga erinevaid, ega mina nende sisse otseselt ei näe. Aga ma arvan, et on ka eestivenelasi, kes on siin riigis kohanenud, on tänulikud ja hoiavad samas võib olla hinges alles ka oma vene verd, kes kõnelevad vabalt eesti keelt, ja loodetavasti läheb neile ka laulupidu korda. Ja on mingisugune osa, kellele ei lähe korda ei Eesti riik ega laulupidu.

Aga laulupidu on igati avatud absoluutselt kõigile, kes Eestimaal elavad.

Samas, siin on vahepeal küsitud, et kas võiks mingi venekeelne laul laulupeol kõlada, siis minu meelest on see lihtsalt vale küsimus. Sihukest küsimust pole vaja esitada, sest see oleks kunstlik. Laulupidu on ikkagi heas mõttes eestluse ülemlaul ja meie niigi väike keel... eriti viimase laulupeo kontekstis, peakirja all "Püha on maa", võiks öelda, et see keel on püha ja seda väikest keelt tuleb hoida, ta on väga habras.

Ja vaadates, mis ümberringi toimub, kuulates, kuidas nii noored kui vanad tänaval kõnelevad, inglise keel on... või kuidas seda kutsutakse... mingi väljend levib selle kohta, estonglish vist, see on sügav ohumärk meie keelele. Seda pidu korraldades üritasime seista ka eesti keele eest.

Mis ma tahan öelda: kui laulupeol ei kõla venekeelset laulu, siis selles ei ole midagi vaenulikku, lihtsalt igal asjal on oma kontekst ja arvan, et laulupidu peab hoidma puhtana eesti keele ruumi.

Ja probleemi selles mõttes ka ei ole, kuna meil on üksjagu palju eestivenelastest koosnevaid kollektiive, kes muide laulupeo ettelaulmisel laulavad tihti kõige paremini, täiesti puhtas eesti keeles. Meenub näiteks lastekoor "Raduga", kelle ettelaulmist ma kuulsin. Nad suutsid seda sama "Sata-sata", mis oli veel Võru murdes, artikuleerida paremini kui eesti koorid. Ja "Sata-sata" juures on ju ka veel liikumine ja eestivene lastel oli see peaaegu baleriini tasemel. Ettelaulmisel oli näha, kuidas nad laulsid neid laule kogu hingest.

Teie kunstiliselt juhitud pidu oli minu hinnangul väga teie nägu. Õrn ja samas mõjuv. Kui palju tuli ennast kehtestada ja vaielda või olid teil täitsa vabad käed?

No nii ja naa. Minu esimesi tööülesandeid oligi valida endale meeskond ehk siis kõikidele liikidele liigijuhid ja nende liigijuhtidega oli meil ikka regulaarselt kogu selle kolme ja poole aasta jooksul väga palju koosolekuid. Väga palju punkte sai heas mõttes läbi vaieldud ja arvan, et meie meeskond oli väga ühtne, teineteist toetav, aga samas ka väga aus ja otsekohene. Suutsime luua sellise õhkkonna, kus nagu kõik julgesid öelda, mida nad päriselt arvavad. Vaidlusi oli, aga need ei läinud kunagi mürgiseks.

Mina tegelikult üleliia ei sekkunud liigijuhtide valikutesse, neil olid väga vabad käed. Aga loodetavasti neid lihtsalt inspireeris algne ideekavand, Hando Runneli luuletus "Valgust!", nii et nad tõesti koostasid oma liigikavad nii, et kui hiljem kogu kontserti kuulasime, mõjus see väga terviklikult. Aga et näiteks Pärt Uusberg tegi mingisuguse otsuse, et segakoorides kõlab Ester Mägi "Vaikne lauluke" või Olav Ehala "Kodulaul" või Tüüri "Väike eestimaine laul", siis selle otsuse tegi hoopis Valter Soosalu oma liigiga.

Mis ajab individualistidest, introvertidest, kümme-küünt-enda-poole eestlased laulupeole?

Traditsioon. See traditsioon on tänaseks päevaks kestnud üle 150 aasta. See on juba meie rahvasse kodeeritud, see on muutunud orgaaniliselt oluliseks.

Kui nüüd mõelda tagasi aega, kui seda traditsiooni veel ei olnud, siis olid tekkinud lauluringid lihtsalt ajaviide, mis tõi inimesi kokku. Ja kui tekkis rahvuslik ärkamine, korraldatigi esimene laulupidu.

Kas selles on nüüd midagi eestlastele ainuomast? Laulupeod on ju ka Lätis ja Leedus. Kui mina sellest lapsena teada sain, tegi see mind isegi natuke kurvaks, sest olin uskunud, et see on ikka ainult eestlaste traditsioon.

Aga see on erakordne traditsioon. Tantsimine ja laulmine on üdini heatahtlikud ja jumalikud nähtused, kus inimene hästi vahetult väljendab oma hingelist poolt. Ja laulmine ongi ju nagu hingepilli mängimine, kuna sul ei olegi muud instrumenti kui sinu enda hääl ja keha ja sa reaalselt hingadki ju sisse ja välja ilusaid sõnumeid. Selles mõttes on Eestimaa täiesti haldjalik maa, mõneti uskumatu rahvaga.

Ja mul on kahju, et lauluväljaku mäe nõlva peal istuv inimene ei saa osa sellest, mis toimub dirigendipuldis, kus on võimalik tajuda selle ime sündi. Sest seal ei ole esiteks heli veel helivõimendatud ja kui sa kuuled ja vaatad neid tuhandeid suid...See on väga imeline heli, täiesti nagu puhtalt helitasandil, see on väga imeline kõla.

Laulupeo dirigendipuldis tunneb ennast ilmselt superstaarina, aga võib ka juhtuda, et koor ei laula üldsegi nii nagu vaja ja läheb näiteks logisema. Kuidas taltsutada perutavat hobust?

Minul neid kogemusi veel nii palju ei ole. Mina olen juhatanud oma "Igaviku tuules" 2019. aasta peol ja 2014. aasta peol kordamisele läinud "Muusikat" ja nüüd siis kolme laulu.

Kõige rohkem nii-öelda loksuma läks "Igaviku tuules" ja huvitaval kombel kõige lihtsamas osas ehk regilaululõikudes. Tundub, et see materjal oli inimestele liiga lihtne. Pandi silmad kinni ja enam dirigenti ei vaadatud, olukorras, kus korduv rütm oli juba sees, nagu regilaulul on.

Aga see oli selline väike loks, paanilist olukorda ei tekkinud. Kõige raskem on üldjuhul mudilaskooridega. See on ikka täitsa hoomamatu liik mõneti. Sa võid ju paluda, et nad vaataks dirigenti, aga üldjuhul panevad nad oma peas play-nupu sisse ja hakkavad laulma selles tempos, mis neile hea tundub.

Aga noh, meenub ka ühe vägagi austatud laulupeodirigendi ütlus, et tal ei ole kogu elu jooksul, mis ta juhatanud on, mitte ühtegi korda jäänud tunnet, et lugu oleks 100 protsenti õnnestunud, nii nagu tema seda ette kujutas.

See on mõjunud kuidagi hästi rahustavalt, et sellega tuleb võib-olla ka selles sfääris nagu natuke leppida. Et päris kõiki värve sa sealt kätte ei saagi, sest paratamatult kogu see situatsioon ju ongi musitseerimise seisukohalt üsna ebanormaalne.

Kas dirigendipuldist on ka kuulda need koorid, kes võib-olla kõige paremini ei laula?

See on laulupeo ime, et kui kuulata neid koore ettelaulmisel, siis on tasemevahed üüratud – A-kategooria kontsertkooritasemest napilt laulupeole pääseva kollektiivini. Aga kui need koorid kõik seal koos on, siis domineerib A-kategooria koori kõla. Need nõrgemad koorid sulanduvad sinna sisse.

Kui madalaks saab lasta latti, et see kõla veel ilus oleks?

See on selline igipõline teema ja viimaste laulupidudega kuidagi veel eriti tõstatunud. Muusikaõpetajad on näiteks Facebooki avarustes kritiseerinud, et laulupeo laulud on liiga rasked ja et nii on see olnud juba aastaid, et nemad ei jaksa enam niimoodi. Ja see on täiesti arusaadav, kui sul on väiksem koor, mis ei ole võib-olla kõige võimekam, see võib olla väga frustreeriv, kui see kõlama ei lähe.

Aga teisalt jälle mina arvan, et laulupidu peab hoidma mingit taset. Pole ju mõtet tulla kokku, et laulda lihtsalt kahehäälseid või ühehäälseid laule. Pingutus on kuulunud laulupeotraditsiooni juurde algusest peale. Kui lugeda näiteks esimese üldlaulupeo kohta, siis seal ei olnud üldse mitte vähe laule ja need laulud ei olnud üldse mitte lihtsad.

Aga meie elame kiirtoiduajastul, kus tahame hästi kiiresti elamusi kätte saada, pingutada ei viitsi.

Aga üks kindel piir, mis on toredasti ette antud, on laulud, mida ei saa laulupeo kavast mingil juhul välja võtta: Mihkel Lüdigi "Koit" ja Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm." Me peame hoidma vähemalt seda taset, et need laulud suudetakse ära laulda, kusjuures on tulnud palju tagasisidet, et just need laulud on noortele ja lastele ühed kõige raskemad.

Palju on räägitud sellest, et koorijuhtidele ei maksta normaalset palka ja tegevus langeb suuresti entusiastide õlgadele. Kui väheste kooridega saavutab laulukaare all veel õige laulupeo kõla?

See on huvitav küsimus. Jah, koorijuht üldjuhul rikkaks ei saa. Summad, mis makstakse, ka lastemuusikakooli õpetajatele, on väikesed ja tihti on see kõik väga reguleerimata ja ümbrikupalkade maailm. Seda valdkonda on hakatud reformina, kuid reeglid on läinud väga bürokraatlikuks, paljud koorijuhid ei näri sellest läbi ja ei taotle neid toetusi, mida on tegelikult võimalik saada.

Teine probleem on see, et koorijuhi eriala ei ole enam populaarne, lihtsalt kui vaadata otsa numbritele. Suur osa õppijatest on hoopis välismaalased, kes ennast laulupeoliikumisega ilmselt ei seo, kes võtavad siit selle kogemuse ja lähevad tagasi oma riikidesse sellel erialal toimetama.

Praegu ei ole probleemi veel näha, 2025. aasta laulupidu on loodetavasti veel täitsa kenasti tulemas, aga meil on väga suur osa koorijuhte üle terve Eesti, kelle iga on ikkagi juba nii kõrge, et nad on ilmselt tegemas oma viimaseid pidusid.

Aga laulukaar ise on nähtusena huvitav. See on ikka täiesti uskumatu, kuidas ta mahutab. Kui laval on lastekoorid, siis, kui ma ei eksi, on seal mingi 5000 last ja kaarealune on täiesti täidetud. Ja kui lõpuks on seal ühendkoorid, keda noortepeol on vist 11 000, aga üldlaulupeol 30 000, siis ka on lava täidetud. Ma küll ei tea, kuidas nad sinna ära mahuvad. Nii et kui koore oleks vähem, siis visuaalne pilt nii ruttu ei muutuks, kaarealuse saaks ikka täis, kõigil oleks lihtsalt vähe rohkem ruumi.

Kas te olete jälginud ka Läti laulupidu ja kas sealt oleks midagi üle võtta?

Ma liiga palju jälginud ei ole. Laulupeole mul minna ei olnud võimalik, kuid sain kuulata peaproovi.

Neid pidusid ei peaks võrdlema. Postimehe pealkiri, et Läti laulupidu annab eestlastele silmad ette, on minu meelest natuke selline ajakirjaniku soov panna oma loole intriigiga pealkiri ja otsida mingisugust intriigi. Me peaksime olema väga tänulikud ja uhked oma laulupeotraditsiooni üle ja meil on sellega minu meelest kõik hästi. Me ei pea võrdlema Baltimaade laulupidusid.

Aga eks see on nagu teada, et Läti peod on elitaarsemad, Leedu peod kõige rahvalikumad. Leedu on juba läinud ka sellise natuke lihtsama vastupanu teed repertuaari osas. Eesti on kusagil seal kahe vahel ja kuldne kesktee. Võib-olla see ongi kõige parem, olla see kuldne kesktee.

Lätis on mul isegi sugulasi, kes pole mitte kunagi laulupeole jõudnud, sest piletid ostetakse ära, nagu Linnateatri piletid, umbes tunniga. Aga mis mulle seal meeldib ja mis võiks ka Eestis olla, et kogu publikuala on pinkidega kaetud ja igal inimesel oli oma numbriline istekoht. Et laulupidu oleks rohkem nagu kontsert, mida kuulatakse. Meil tagapool käib väidetavalt kõva sumin. Lätis sa laulu ajal liikuda ei tohi, ainult aplausi ajal.

Igapäevaelus olete eelkõige helilooja. Kuidas teie looming sünnib? Kas kirjutate kohe kõik üles, mis pähe tekib?

Olin 17-aastane, kui avastasin, et olen võimeline midagi looma. Siis tõesti, kui tuli mingisugune tunne peale ja leidsid hetke, istusid klaveri taha ja kirjutasid loo üles. Võib-olla isegi midagi müstilist oli selle kõige taga, et kust see siis nüüd tuli.

Aga nii-öelda kutselise heliloojana... selle eriala juurde kuulub ikkagi distsipliin. Kui tellimus on laual või ka lihtsalt on soov midagi kirjutada, siis tuleb planeerida oma aega ja teha iga päev tööd.

Kuidas kirjutada sellises olukorras nii, et ei korda ennast?

Ennast üldse mitte korrata on enda suhtes võib-olla natukene ebarealistlik ootus. Luust ja lihast inimesena me kordame ennast väga paljudes toimingutes päevast päeva ja kui helilooja on identifitseeritav inimesena, kes justkui tõlgib oma individuaalset hinge muusikasse, siis on sinna juba sisse kodeeritud teatav enesekordus.

Ja mõneti muudab see ka selle valdkonna võluvaks. Minule see tunne väga meeldib, kui ma näiteks tunnen sekundiga ära mulle hingelähedaste heliloojate – Sibeliuse või Tšaikovski, Arvo Pärdi või enda erialaõpetaja Tõnu Kõrvitsa, või Cyrillus Kreegi isikliku sõrmejälje, nende isikliku maailma.

Aga jah, eks ta on vahel ka probleemina nähtav, tundub ka endale tupikuna, kui avastad, et käid nagu samu mustreid mööda ja see ei tundu värske. Siis tuleb otsida, võtta vastu väljakutse mõne uue nurga alt ja õnneks klassikalises muusikas neid nurki jagub.

Ses mõttes võib popartist olla isegi keerulisem. Tal on üsnagi väljakujunenud kooslus, millega ta musitseerib ja laulab. On mingisugune bänd. Kui klassikalise muusika helilooja tunneb väsimust koorimuusika kirjutamisest, võib kirjutada muud. Mind näiteks ootavad nüüd ees hoopis kammermuusika tellimused akordionile, lautole, vioolale, klaverile, kitarrile.

Aga mis on teie lemmikinstrument, millele muusikat luua?

Eks ma olen koorimuusikast läbi ja lõhki läbi imbunud ja tunnen ennast võib-olla kõige kindlamini koorile kirjutades, sest mulle väga meeldib muusika ja teksti vaheline side. Minu jaoks on hästi huvitav, kuidas tekstid hakkavad muusikas avanema mitmedimensionaalsel tasemel. Üks asi on lugeda luuletust, teine asi on seda muusikasse valada. Tihtilugu saab sellest nagu täitsa uus lugu, avanevad uued maastikud.

Aga viimasel ajal on hakanud mulle huvi pakkuma suurvormide loomine. Rapla kirikus tuleb ettekandele ligi 55-minutiline teos segakoorile ja keelpillidele, mis põhineb regilauludel.

Aga olen viimase kümne aasta jooksul sujuvalt peaaegu iga aasta ühe sellise suurema vormi kirjutanud. Tõsi, ooperit ega sümfooniat ma veel kirjutanud ei ole, aga jah, tekstil põhineva suurvormi loomine on mulle heliloojana võib-olla see kõige huvitavam, nii et minu lemmikinstrument on koor muusikainstrumentidega.

Kas teie eesnimi Pärt on pandud Arvo Pärdi järgi?

Ma tean seda, et kui ema selle nime pani, siis mingit seost ei olnud. Et sai lihtsalt otsitud sellist vist natuke nagu vana nime, mis mu vendade Andero ja Ukuga kokku kõlaks. Aga see on muidugi väga huvitav, et minust on helilooja saanud.

Võtaksite nagu teatepulga üle.

Täiesti siiralt, Arvo Pärdi looming on ka kuidagi eriti hingelähedane olnud. Kusagil 18-aastasena hakkasin väga palju tema muusikat kuulama, mingil ajal laulsin väga palju tema loomingut erinevates koorides ja olen ka päris palju tema loomingut juhatanud. Tema vaimne ruum, milles tema looming kulgeb, ja kõlaruum, Pärdi helitaju on mulle väga-väga hingelähedased ja selles mõttes on tõesti kuidagi kummaline mõelda, et see nimesaaga natuke meid nagu saadab. Eks sellel teemal on ka tihti nalja tehtud.

Kas laulupeo lõppedes oli peas hakanud helisema mõni lugu, mis oleks selliselt peolt veel nagu puudu?

Tegelikult ma tunnen, et minu kirjutamised laulupeole on kirjutatud. "Igaviku tuules" (kirjutatud 2019. aasta üldlaulupeoks - toim.) on nagu mõneti lõpp selles osas. See oligi laulupeo kontekstis kõige suurem tellimus, mille sa võid saada – kirjutada kantaat. See oli kirjutatud ka veel juubelilaulupeole, millega tähistasime 150 aasta möödumist esimesest laulupeost. 100 aasta juubelipeole kirjutas Veljo Tormis oma kantaadi "Laulu algus".

Ja seekordsed minu laulud, nad olid mõneti kontseptuaalsed, kandsid edasi seda sõnumit, need Runneli tekstid, et püha on maa ja armastus on kõige all. Nad olid vajalikud, et see pidu kontseptuaalses mõttes kehtestuks, aga ma isegi ei arva, et neid laule kunagi veel muudes kontekstides lauldakse. Ma sain ikka korralikult pasunasse "Sirbi" arvustuses, mis mulle tundus küll pisut ülekohtune ja liialdatud, aga ju see inimene tundis vajadust niimoodi kirjutada.

Aga ega see mind ka üleliia ei üllatanud, sest kui võttagi neid nagu ainult lauludena, siis loomulikult on seal võimalik näha enesekordust ja igasuguseid vajakajäämisi, aga minu jaoks olid nad nagu selle kogu idee, visiooni teenistuses.

Nii et ei ole tunnet, et peaks laulupeole veel mingit peateost kirjutama. Nüüd on teiste kord.