Kujutage ette, et teie jalad oleks maksustatud. Ärkate, astute voodist välja ja laks – maks! Isegi, kui te väga tahaksite, ei saaks te jalgadeta liikuda. Või tegelikult saaksite, aga liikumispuudega inimesele mõeldud abivahendi toel. Puudega inimese jaoks ongi ratastool või vastavalt kohandatud auto tema jalad, millega liikuda. Just seetõttu on automaksu puhul tehtud teistes riikides puuetega inimestele erisusi täielikust vabastusest kuni väiksema puude korral vähendatud maksuosani.

Rahandusministeerium võttis mootorsõidukimaksu välja töötades aluseks eesmärgi teha võimalikult lihtne ja võimalikult väikeste erisustega maks. Lihtsus ei saa aga olla kunagi põhjenduseks sellele, et erivajadustega inimeste õigustega jättagi arvestamata. Paraku on nii, et päriselt hooliv ühiskond ei ole kunagi lihtne ega maailma kõige lihtsama maksusüsteemiga ühiskond, kuna tähendabki kogu aeg erisuste tegemist. Kui kõik oleks kõigile ühtemoodi, siis oleks teistmoodi vajadustega inimesed abitult ühiskonnast välja jäetud. Eestiski on maksusoodustusi, millega toetatakse erivajadustega inimeste ühiskonnaelus osalemist.

Eesti oludes saaksime me rääkida lihtsast automaksust Tallinna, Tartu, Pärnu ning Narva tervetele, erivajadusteta elanikele. Nendes meie suuremates linnades pole küll ühistransport hõisata, aga siiski sedavõrd kasutatav, et hea tervise juures inimene ei jää auto puudumisel ühiskonnaelust kõrvale. Erivajadusega inimene vajab aga linnaski "lisajalgu" või puudega lapse sõidutamiseks oma autot – ja see pole mitte ühestki otsast mugavusvalik või asendatav võimalus. Olgem lõpuni ausad – auto on erivajadusega inimesele või tema vanemale asendatav, aga see tähendaks drastilist muutust mõne pereliikme elus, kes peaks veel rohkem aega pühenduma hooldamisele, ja sellist asja poleks kuidagi aus riigi poolt kelleltki eeldada.

Ligipääsetavuse nõue paneb valitsustele kohustuse astuda samme selleks, et erivajadustega inimesed saaksid teistega võrdselt ühiskonnaelu kõikidest võimalustest osa – olgu selleks koolis, tööl või arstil käimine, aga ka vaba aja veetmine või oma vanavanemate külastamine. Ühiskonnaelust osa saamiseks on vaja aga esmalt kodust välja pääseda ja kohale jõuda. Sõltuvalt erivajadusest võib selleks vaja minna kas kohandatud autot või vaimse tervise häire puhul näiteks saatjat, kellega koos turvaliselt liikuda.

Olen rääkinud lapsevanematega, kes sõidavad iga päev kümneid kilomeetreid, et enne tööle minemist ja pärast tööd tuua-viia oma erivajadusega laps kas vastavasse kooli või päevahoidu. See jätkub ka siis, kui vaimupuudega laps on juba täiskasvanu, aga muutuks auto puudumisel võimatuks missiooniks. Kui see vanem, liiga sageli üksikemana, ei saaks enam oma last päevahoidu viia, ei saaks ta ka ise tööl käia ja riigil langeks maksutulu temalt sootuks ära. Exceli tabelisse saaks märkida veel ka kasvanud kulud sotsiaaltoetustele. Väljaspool Exceli tabelit, päriselus, oleks aga tegemist röögatu halvenemisega elukvaliteedis juba niigi kannatavale perele.

Nii Eesti kui ka rahvusvaheline õigus panevad puuetega inimeste põhiõiguste kaitseks paika eesmärgi – mitte luua takistusi ning barjääre erivajadustega inimeste liikuvusele ning aidata vajalike meetmetega hoopis kaasa sellele, et puudele vaatamata oleks kohale jõudmine ja liikumine võimalik. Riigid on üldiselt seda seni tõlgendanud nõnda, et teistega võrreldes niigi väiksema sissetulekuga erivajadustega inimestele on lisaks teenustele ka olulised või sõltuvalt puude astmest täielikud maksusoodustused. Siin ei saa rääkida mingitest võimalikest petuskeemidest maksust kõrvale hoidmiseks, kuna puude määrab ikkagi arst ja seda täiesti sõltumata sellest, milline on parasjagu kehtiv maksusüsteem.

Mootorsõidukimaksu lihtsalt ei saa Eestiski teha ilma, et puuetega inimeste ja nende pereliikmete õigustega ei arvestataks. Vastava ettepaneku teha parimad lahendused selleks esitas Eesti 200 juba eelnõu algjärgus. Ükskõik, milline saab olema lõplik viis CO2 heitmete vähendamisel ja ühistranspordi reformimisel, mootorsõidukite pargi maksustamise abil rohelisemaks nügimisel või autode ülemäärase massi vähendamisel peavad lahendustes olema erisused puuetega inimeste vajaduste jaoks selliselt, et erivajadustega inimeste olukord ei halveneks.