On sulnis suvehommik ühes rannakülas. Sellises väikeses, kus kõik toimib. Elavad mitmenda põlvkonna taluomanikud, suvitavad kirjanikud ja kunstnikud. Külavanem niidab teepeenraid ja aitab vajadusel poest toidu ära tuua või pesumasinal katkise jupi välja vahetada. Ehk lühidalt: toimiv idüll.

Ühtäkki ragiseb kruus võõra auto rataste all. Vähemalt kümmekond kilomeetrit tunnis kiiremini, kui siin omad sõidavad. Kihutab mööda viisakast käsitsi maalitud sildist: "Palun sõida tasa. Aitäh!"

Teeotsas, mis viib otse randa, vaid mõnisada meetrit jala astuda, tervitab võõrast kihutajat keelumärk. "Lubatud ainult teenindav transport." Võõras kihutaja peab kinni, astub autost välja ja vaatab silti. Siis vaatab esimese talu poole, mis kümmekonna meetri pealt silma hakkab. Astub hoovi ja küsib: "Ei tea, kui tõsiselt seda silti siin võtma peab?" Taluperemees, juhuslikult ka selle küla külavanem, vaatab nagu mõistmatult, aga samas retooriliselt kõneka pausiga. Ja vastab siis: "On nii, nagu silt ütleb."

See auto, nagu nii mõnigi teine, keerab sildi juures ümber. Ei lähe randa. Sest kui autoga päris veepiirile ei saa, siis on nõme koht. Aitäh, silt!

Kas sa külas teed ka häda nurka?

See on päris lugu, päris külast, päris kaitsealal ja juhtus mõne nädala eest. Aga tegelikult juhtub neid kihutajaid sellest ja sarnastest naaberküladest läbi sõitma iga päev.

Külavanem jättis ütlemata, et tegelikult kirjutas ta mõttes juba autonumbri üles. Samamoodi nagu teavad kõik kohalike külade inimesed peast autovärvi, -numbrit ja marki, kas juht oli blond või brünett, Barbie või Bond. Mis kell sõideti ja kui kiiresti. Ei, need ei ole uudishimulikud külamemmed, kel pole muud teha. See lihtsalt jääb kohalikele meelde. Ja põhjusega.

Need võõrad kihutajad tulevad otsima puhtaid paradiisirandu ja puutumata loodust. Ometi leiab neist nii mõnigi, et kohalike paradiisirand on hea koht, kus pakkida lahti oma mustlaslaager, kuulata valjult muusikat – ideaalselt veel autoga randa sõites. Ning otse loomulikult ei mahu kaasatoodud prügi enam pärast autosse, vaid lendab metsa alla, sest ka kohalike pakutud prügikast võib mõni meeter liiga kaugele jääda.

Kohalikud ehitasid hiljaaegu randa tipptasemel grilliplatsi. Kõik võivad kasutada. Suured diivani moodi puittoolid, kivist laud, lõkkekoht. Pingi juurde panid suurtest palkidest jalatoed, mille kaevasid head mitu meetrit maa sisse. Sest nagu külavanem selgitas, muidu saavad külalised need pakud maast kätte ja teevad lõkkeks ära. Kuidagi loll mõte, aga näe, kellelegi tuleb pähe.

Muide, kas teadsite, et üha populaarsemate haagissuvilate suvitajad leiavad, et väga "looduslik" on sinnasamma rannametsa alla tühjendada oma tualetipaake?

See paneb mõtlema, et huvitav, kas need inimesed teevad häda nurka ka oma sõpradele külla minnes? Või tunnevad, et see on väga tore, kui külalised neile oma vetsu lampkasti sisu aianurka toovad? Või näiteks sõidavad üle kaunilt hooldatud muru oma autoga, et grilliplatsil parkida?

Ma tean su numbrit

Aga kas teadsite, et kohalikud päriselt ka käivad ja pildistavad üles randa sõitnud autode numbreid ja metsa alla jäetut ning saadavad need keskkonnaametile ja politseile? Tundub nagu veidi kiuslik ja kitsarinnaline. Aga tegelikult ei ole.

See on viimane abinõu, mida kohalikud enda kaitseks tarvitusele võtavad. Enne seda on viisakad sildid – meenutage kasvõi seda kena käsitsimaalitud silti, mis palus sõita aeglasemalt.

Tegelikult poleks kohalikel midagi ka selle vastu, kui rannatee otsas ei oleks keelumärki, mis keelab autodel randa minna. Aga ilma keeluta ei toimi. Sõidavadki randa ja rikuvad kõigi jaoks ära rannaelamuse, liiva ja metsaaluse. Hommikust õhtuni. Ja pärast suvitajate lahkumist on ikka kohalikud need, kes nende järelt prügi ja p***a koristama lähevad.

Miks Eesti inimene vajab keeldu või käsku, et käituda lihtsalt mõistliku inimesena? Ärakeelamine kehtib kõigile, ehkki kehvasti käitus vast kaks suvitajat kümnest. Annan ühe väga lihtsa soovituse: suvita, aga ära häiri teisi inimesi ja lahkudes jäta kõik vähemalt nii heasse korda, nagu oli tulles. Nõnda on kõigil lihtsam. Kohalikud ei pea end siltide ja keeldudega kaitsma ning suvitajad ei pea siis kartma ka kõnet keskkonnaametist või politseist.

Ah jaa, kohalike palvel jätan selle idüllilise koha nime ütlemata, sest eks paradiisidega on nagu seenekohtadega – tark on mitte välja lobiseda, teised leiavad üles.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.