Et põhjanaabreid taustajuttudes mitte ära unustada, siis on ehk paslik NATO liikmeks saanud Soome puhul meenutada marssal Mannerheimi. Nimi kindlasti kõigile tuttav. Carl Gustaf Emil Mannerheim on huvitav teema ja seda mitmel põhjusel.

Kasutan tõukepunktina Tuomas Tepora raamatut "Kangelane ja antikangelane. Mannerheimi kultuse pikk aastasada". Mul oli algul raamatu suhtes kahtlusi, kuna Mannerheimist on kaevandatud tonnide viisi sõnademaaki ja tema nimega on seotud Soomes massiliselt nähtusi restoranimenüüdeni välja.

Antud juhul on aga tegemist mitte niivõrd elulooga, kuivõrd Mannerheimi kui nähtuse ja tegeliku või kujutletava kultusobjekti vaatlemisega. See on aga juba laiem teema, mis meil endil esil olnud näiteks Konstantin Pätsi pärandi ja selle jäädvustamisega.

Hakatuseks olgu meenutatud, et Mannerheim ei olnud soomlane, ta oli rootsi-saksa-šoti päritolu ja tuntuse saavutas ta tsaari-Venemaa õukonnas kaardiväeohvitserina kindralleitnandi auastmes. Soome keele omandas ta alles pärast tsaari teenistust Soomes teenides.

Veel üks tõik, millest puhuti mööda vaadatakse: Mannerheimi siht Soome Vabadussõjas ei olnud mitte iseseisev Soome, vaid bolševike kukutamine koostöös vene valgete kindralite ja brittidega. Kuid asjad läksid nagu läksid ja 1919. aastal kehtestati Soomes vabariik ning Mannerheim oli võitluses punaste vastu saavutanud korraliku maine. See maine on muidugi omaette ooper, kuna Soome vasakjõud ei väsinud teda nimetamast "valgete lihunikuks" seoses mõnede sõjaepisoodidega, kus punaseid sõjavange hukkus justkui õigustamata terrori tulemusel.

Tuomas Tepora väidab, et Mannerheimi isikukultust hakati kujundama juba ajal, mil ta oli 1918. aasta detsembri ja 1919. aasta juuni vahel ajutine riigijuht, kuigi seejärel presidendivalimistel jäi ta alla Kaarlo Juho Ståhlbergile, kes oli parlamentarismi pooldaja.

Mannerheimile jäi parlamentarism aga kuulu järgi alati võõraks ja ta püsis väljaspool erakondi. Võib-olla just selle pärast nägi soomlaste radikaalne Lapua liikumine temas diktaatori kandidaati. Lühidalt edasist kokku võttes tuli Mannerheim riigi teenistusse uuesti 1931. aastal kui kaitsenõukogu esimees ja kaks aastat hiljem nimetati ta sõjamarssaliks.

Huvitava seigana mainin, et enne Talvesõda toimunud läbirääkimistel sovettidega oli ta üks väheseid, kes oli nõus territoriaalsete järeleandmistega sõja vältimiseks või vähemalt edasi lükkamiseks.

Siin ongi mõte eraldada soomlaste mälus kaks Mannerheimi: üks neist on Vabadussõja aegne valgete kindral ja teine Talvesõja aegne rahvast liitev sõjaline juht. Seetõttu märgib Tepora õigustatult, et Mannerheim on mitte niivõrd armastatud tegelane, kuivõrd austatud Soome rahva huvide eest seisja. Ka vasakpoolsed jõud möönsid lõpuks tema rolli rahva eest seisjana sõjas Nõukogude Liidu vastu.

Tepora märgib, et elame maailmas, kus poliitiliste isikukultuste ja müütide kõrval elavad ka kuulsuste kultused ja ehk on Mannerheimil, keda tihti tuntakse kõnekeeles levinud nime Marski järgi, see tuntus püsivam kui poliitiku maine. Igal juhul oli Mannerheimi maine sedavõrd tugev, et pärast tema surma Šveitsis aastal 1951 Helsingis toimunud matused olid vist tänini ühed rahvarohkeimad. Kuigi poliitikutel oli toona Moskva-suhete tõttu keeruline osaleda ja ka Urho Kekkonen oli kohal eraisikuna. Kuid marssali ärasaatjaid oli kuulu järgi umbes 100 000.

Omaette lugu on Marski mälestuse säilitamine. Tema ratsamonumendi jaoks hakati raha koguma juba enne Teist Maailmasõda, kuid asi venis ja vaidlused jätkusid pikalt. Kes nüüdisajal Helsingis käib, võib seda monumenti näha Kiasma muuseumi ees, teisel pool teed parlamendi vastas.

Kogu see monumendilugu vääriks omaette raamatut, kuna algul oli selle koht ju Postimaja ees, siis tekkis kaasaegse kunsti muuseumi projekt ja vaieldi, kas peaks nihutama monumenti või hoopis muuseumi ja nii edasi.

Mannerheimi monumentide üle on vist vaieldud kõikjal Soomes, kus need on. Näiteks mõni aasta tagasi levinud suundumuste turvil pakkusid vasakpoolsed noored Helsingi monumendi kõrvaldamist, et järgida kolonialismiaja mälestusmärkide koristamist läänes osana Black Lives Matter liikumisest ja tühistamiskultuurist. Seni on terve mõistus peale jäänud, aga mine tea...

Lühinime Marski puhul meenub ehk paljudele ka muud. Näiteks viin nimega Marskin ryyppy ja terve samanimeline raamat joomiskultuurist Vene õukonnast kuni Soome Mikkeli peakorterini. Või siis Marskin vorshmack, mille juurde seda jooki soovitatakse. Selle retsepti võib netist leida, tegemist on lamba ja loomahakkliha seguga anšooviste ja muude vajalike ainetega. Seda ei tohiks aga segi ajada meil praegu mõnes Ukraina restoranis pakutava Odessa voršmakiga, mis koosneb baklažaanidest ja pekist. Ja hiljuti ostsin Odessa stiilis vorshmacki poest, kuid see on hoopis muu retsept.

Venemaal on Mannerheimi püütud näidata kui Vene sõjaväelast, kuna Soome oli osa Venemaast. President Vladimir Putin kinkis isegi Soome ametivennale Sauli Niinistöle Mannerheimi perega seotud dokumentide kogu. Peterburis avati 2016. aastal vaikselt ka mälestustahvel Mannerheimile, kuid hiljem viidi see silma alt ära muuseumi, nüüd NATO-Soome kõrval on see ilmselt venelastele liiast.

Ja aja mõjust kultusisikute meenutamisele on ka näide sellest, et Marskit on kasutanud seksuaalvähemuste eestkõnelejad, kelle väitel olnud Marski tegelikult homo. Lisaks on teda pruugitud kosmopoliitsuse, eraelu, popkultuuri ja oma laste eest mitte hoolitsemise ning võõraste laste eest hoolitsemise näidetena. Igaühele on kusagil oma Marski, eriti Soomes.

Kindlasti soovitan Helsingis ära käia meie saatkonna kõrval asuvas Mannerheimi majamuuseumis, mulle oli näiteks eriti huvitav tema raamatukogu.

Viited lugemishuvilistele

• Tepora, Tuomas "Sankari ja antisankari. Mannerheim-kultin pitkä vuosisata", 2023
• Mannerheim-kultti kertoo meistä paljon | Helsingin yliopisto (helsinki.fi)
• Mannerheim-myyteillä on ollut pitkä vuosisata | Verkkouutiset
• "Adolf Ehrnrooth välitti Mannerheimin tahtoa haudan takaa" – Mannerheim on ainutlaatuinen kulttihahmo, jonka myyttiä lähipiiri rakensi määrätietoisesti (yle.fi)